3. mail tutvustatakse Maaelukomisjonis karusloomakasvatuse mõjuanalüüsi. Debati algatanud loomakaitseorganisatsiooni Loomuse hinnangul on analüüs kallutatud ning ei pruugi tuua soovitud tulemusi.

Foto: MTÜ Loomus

Novembris poolteist aastat tagasi viisime loomade eestkostjate ühinguga Loomus Riigikokku märgukirja, milles taotlesime karusloomakasvanduste keelustamist eetilistel põhjustel. Leidsime, et metsloomadel ei ole võimalik farmides liigiomast elu elada, seda enam, et karusnahk on mittevajalik luksuskaup.

Kuna inimesed kohanevad muutustega aeglaselt, oli ette pandud kümneaastane üleminekuaeg. Loomaõiguslaste ettepanekut toetati rohkem kui 10 000 allkirjaga. TNS Emori ja Saar Polli läbiviidud uuringutest selgus, et üle poole Eesti elanikkonnast on vastu loomade kasvatamisele ja hukkamisele farmides karusnaha saamise eesmärgil. Juba tollal oli avaldatud karusloomafarmide keelustamist pooldav manifest, millele on nüüdseks alla kirjutanud pea 70 organisatsiooni ja ettevõtet. Karusloomakasvandused on keelustatud Suurbritannias, Austrias, Hollandis, Makedoonias, Horvaatias, Sloveenias, Brasiilias ning Bosnias ja Hertsegoviinas, samuti mõnes kohas Saksamaal ja Belgias. Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid. Enamikus riikidest on seda tehtud eetilistel alustel. Itaalias ja Šveitsis on karusloomakasvanduste jaoks loomade heaolunõuded nii ranged, et neid kasvandusi seal sisuliselt enam ei ole. Karusloomafarmide keelu üle arutletakse enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides ja see arutelu ei vaibu niipea.

Karusloomafarmid Eestis

Riigikogu võttis märgukirja vastu ning kutsus eelmise aasta juuni alguses kokku avaliku istungi, kus farmide keelustamise võimalust pikalt arutati. Istungil jagatud teabest ja argumentidest ei piisanud, mistõttu andis Maaelukomisjoni esimees Maaeluministeeriumile ülesande koostada mõjuanalüüs, mille viimane tellis Maaülikoolilt.

Uuringu lähteülesandes on kirjas, et sellega selgitatakse välja karusloomakasvatuse sektori majanduslik olukord aastatel 2000–2014. Veidi vähem kui sajal leheküljel kirjeldataksegi peamiselt erinevaid majandusnäitajaid etteantud aastate lõikes, ent sellest ei ilmne palju uut.

Karusloomakasvandus ei ole Eestis suur majandusharu: on neli farmi, kus kasvatatakse minke ja rebaseid ning 27 (või teistel andmetel hoopis 40) farmi, kus kasvatatakse tšintšiljasid. Aastas tapetakse Eestis umbes 130 000 karuslooma, suurem osa neist Keila lähedal farmis AS Balti Karusnahk, mis kuulub soomlastele.

Kui uskuda, et alates 2000. aastast on farmide põhikari kuuekordistunud, siis läheb sellel majandusharul hästi. Jätkamise argumendiks on veel 74 täistöökohta Balti Karusnahas ja paarkümmend teistes farmides ning seegi, et farmides kasutatakse söödana teiste loomseid saadusi tootvate ettevõtete jääke. Viimane on keskkonnamõjudest pea kõik, mis kirjas. Kasumlikkuse kõrvale ei ole piisavalt välja toodud ühiskondliku arvamuse mõju ja sellest tulenevaid kesiseid tulevikuperspektiive.

Uuringu kallutatus

Loomaõiguslane otsib uuringust ikka kallutatust – ja seda on võimalik leida. Näiteks tsitaat leheküljelt 30: „Pikemas perspektiivis on oluline ettevõtete juhtide ja omanike vanuseline struktuur. Aasta 2015 lõpuks oli tegutsevate kiskjaliste farmide juhtide keskmine vanus 37,5 aastat ja tšintšiljafarmide puhul 52,6 aastat. Tegevuse lõpetanud tšintšiljakasvatajate keskmine vanus uuringu teostamise ajahetkeks oli 60,2 aastat, millest võib järeldada, et tegevuse varasem lõpetamine võis olla seotud ka vanusega. Mingi- ja rebasefarmide puhul on hea näha, et parimas eas juhid püüavad majandustegevust ja loomakasvatust arendada.“ Tuletame meelde, et mingi- ja rebasefarme on ainult neli. Kangesti tahaks selliste arvutuste põhjal rehkendada näiteks loomaõiguslaste keskmist vanust.

Milleks muuks kui kallutatuseks saab nimetada sedagi, et uuringu koostajate hulka kuulub ainsa asjatundjana väljastpoolt Maaülikooli ka Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liige, tõsi küll, hoopis teise ametinimetusega.

Üheks uuringu osaks on fookusgruppide arvamused, millest võib lõbusaid asju lugeda, näiteks on tootjate arvates oluline selgitada loomaõiguslastele elu põhimõtteid maal ja loomakasvatuses, tšintšiljakasvatajate arvates on vajalik mõjutada „loomakaitsjaid”, et nad mõistaksid seda ala, mille vastu nad võitlevad, äärmusorganisatsioonide nõuetega ei tohiks kaasa minna jne.

Loomade heaolust on juttu põgusalt. Nimelt selgub, et aastatel 2012 ja 2013 tegid Veterinaar- ja Toiduameti kontrollijad rebasefarmis paar loomade heaolul põhinevat ettekirjutust, kuna puudusid pesakastid. Ja see on kõik. Võib küsida, kas rohkem loomakaitseseaduse rikkumisi ei olnudki. Julgen öelda, et see on kogu mõjuanalüüsist kõige ootamatum osa, eriti kui meenutada just nendel aastatel avalikkuse ette jõudnud salaja filmitud materjale.

Kaader Karjaküla karusloomafarmist 2014. aasta suvel. Foto: Loomade Nimel

Üks osa uuringust on pühendatud eetikale, ehkki valdkonnast ei ole uuringu lähteülesandes juttu. Küllap on koostajad lähtunud sellest, et ka eestkostjate märgukiri põhines eelkõige eetikal. Ja loeme: „Loomaõiguste eetika tugineb seisukohale, et loomadel on väärtus, mis on suurem kui nende toodangule omistatav väärtus. Selle paradigma raames on palju seisukohti ning äärmuslikem neist on, et loomadel peaksid olema samad õigused mis inimestel: õigus elule ja õigus mitte olla vangistuses. See seisukoht keelab loomade kasutamise mistahes otstarbel, sealhulgas nende vabaduse piiramise ja nende tapmise. Ja seda äärmuslikku seisukohta ei pruugiks arvesse võtta, sest kõik, kes seda seisukohta jagavad, seisavad vastu nii karusloomakasvatusele kui üldse igasugusele loomakasvatusele – piimakarjakasvatusele, seakasvatusele, samuti loomade kasutamisele meelahutuses ning meditsiinilistes või muudes teaduslikes katsetes, ja isegi lemmikloomade pidamisele /–/ Kokkuvõtteks ei saa meie arvates karusloomakasvatust ühegi eespool kirjeldatud eetikaseisukohtade (karusloomade pidamise eetika, loomaõigused, utilitarism, liikide puutumatus/kaitse, telos) alusel pidada enam taunitavaks kui muid olemasolevaid loomakasvatussüsteeme, mistõttu leiame, et ei ole eetilist alust keelustada üksnes karusloomakasvatus.“ Paarileheküljelise arutelu lõpus jõuab söötmisosakonna professor järelduseni, mis ei ole veenev.

Loomaõiguslased algatanud arutelu ühe tööstusharu keelustamisest, mida on juba paljudes maades tehtud ning mille poolt on on palju kodanikke, organisatsioone, ettevõtteid, loomaõiguslasi, loomakaitsjaid, looduskaitsjaid. See survegrupp ei seisa vastu igasugusele loomakasvatusele ja ka loomaõiguslaste endi seas on erinevaid maailmavaateid, seega niisugune üldistus on üleliigne. Teemast kõrvalekalduvate väidete asemel tuleks keskenduda konkreetsele probleemile.

Kas karusloomafarmid keelatakse?

Iga tellitud mõjuanalüüsi puhul oleneb palju sellest, kes tellib, kes kirjutab ja kes loeb. Mõjuanalüüsiga samal perioodil koostati kaks uuringut [1][2], mis maalivad karusloomafarmidest hoopis teistsuguse pildi. Jõutakse järeldusele, et ainuke lahendus farmides esinevatele probleemidele on keeld.

Hiljuti võitsid karusloomakasvatuse keelu pooldajad Haagi riiklikus apellatsioonikohtus. Kohtu seisukoht oli üheselt mõistetav: avalik huvi kaalub üles farmerite majanduslikud huvid ja Hollandi farmide keeld jääb jõusse. Holland on muide neljas minginahkade tootja maailmas ja viimase otsuseni jõudmine võttis aega paarkümmend aastat.

Teisipäeval, 3. mail tutvustab Maaülikool Maaelukomisjonis valminud uuringut komisjoni liikmetele. Mis siis edasi saab, ei tea praegu päris kindlalt vist keegi, ehkki võime aimata. Kumba peetakse olulisemaks? Kas sadakonna inimese töökohta või rohkem kui saja tuhande metslooma virelemist ja hukku aastas? Kas komisjon otsustab midagi ise või viiakse arutelu komisjonist kõrgemale, Riigikogu suurde saali? Tõenäoliselt juhtub hoopis see, et uuringus avaldatud informatsioonist ei piisa ja pööratakse tähelepanu valitsuse tegevuskavas olevale teisele mõjuanalüüsile karusloomakasvatuse mõjust elurikkusele. Selle saab tellida Keskkonnaministeeriumist. Ja aeg venib. Väikesest eestkosteorganisatsioonist vaadatuna, kus iga inimese tööminut arvel ja tempo armutu, näib selline ajakulutamine ükskõiksusena. Või nagu eestkostjaid toetav poliitikute nõustaja ütles: „Kedagi ei huvita need loomad, rändekriis on käes ja presidendivalimised tulemas.“ Kogu protsessi teeb raskesti hoomatavaks muidugi seegi, et me ei saa midagi teha loomade heaks, kes praegu puuris istuvad, vaid ainult nende loomade, kes loodetavasti kunagi jäävad farmidesse sündimata.

Loodetavasti ajavad meie poliitikud seljad sirgu ja midagi siiski otsustakse. Kui mitte päris ise, siis vähemalt teiste, ka siin loetletud riikide eeskujul. Vahepeal saavad loomaõiguslased mõelda, mida edasi teha, kas tulla uuesti tänavatele või oodata oma aja ära elanud tööstusharu aeglast väljasuremist, mida on kerge ette ennustada, vaadates kas või moegigantide (Armani, Hugo Boss) loobumist sellest julmalt toodetud materjalist või nt Saga Fursi eelmisel nädalal alustatud kokkuhoiu läbirääkimisi töötajatega või hoopis AS Balti Karusnahaga seotud parkimistehase OÜ Eurotann pankrotti vms. Või küsige hoopis kodus laste käest, mida teha, noorem põlvkond on eetilisem niikuinii.