Lumehelbekese aatomistruktuuri on kodeeritud sisse hirm ebaproduktiivsuse ees, rahulolematus iseendaga ning segadus tuleviku pärast. Mida ette võtta, et edukultusele orienteeritud ühiskonna räitsakate karjääriredelile langemine pehmemaks teha?

Illustratsioon: Liisa kruusmägi

Otsin Spotify esitusloendile pilti ja jõllitan oma Facebooki profiili. Jõllitan ka oma Instagrami profiili, sest tunnen, et see ei vasta mu ootustele. Vahin endale otsa. Ema sünnitas eneseimetleja. Kui ma parasjagu ennast ei vahi ja pilte ei otsi, sisustan aega mulle omistatud rollikohaste tegevustega: poeg, sõber, oboist, eit, muusik, pede, töötu? Poeg ja sõber üritavad end leida, kuid muusik on end vist kaotamas.

Mul tuleb tavaliselt sokki auk suure varba ja selle silmkoelise riietuseseme puutepunkti. Paar niidisokke nädalas. Mu suur varvas sööb nad ära. Sõbra niidi ja nõelaga proovisin kätt, kuid asjatult. Mu varvas on tugev! Sokiauku on keeruline likvideerida. Niisamuti nagu muserdust lumehelbekese[1] aatomistruktuurist. Muusikas ja niisama estetismis keerlevat räitsakat ei vaeva kaudselt ega otseselt FOMO (fear of missing out) või kliima soojenemine, vaid esmaklassiline vaimuvaegus.

Kunstnikust lumehelbeke

Olen otsinud ja pidanud otsima oma erialas ideaali ca 13 aastat. Ehk on seeläbi ka isiklikus elus külge hakanud, et lähtun teooriast, mitte praktikast? Nagu see ideaal oleks kusagil olemas. Petan ennast, et petta teisi. Ilus pilt teeb tuju heaks, ilus muusika ka, kuid reaalsus on veider. Ma polnud selleks valmis. Ja nüüd ei saa endistviisi hakkama. Midagi peab kogu aeg tegema ja kuskil viibima. Alati peab kiire olema! Kuidas üksi olla? Veel enam – kuidas üksi rahulik olla!? Hirm ebaproduktiivsuse ees on meeletu. Tahan saavutada saavutamatut, sest muud ei oska. Aga kuhu see mind välja viib? Naerma peaks ka õppima. Liigne tõsidus ükskõik millise kõneaine puhul osutab väga tihti faktile, et inimene kahtleb ja on rahutu selle tõe suhtes, mida ta üritab edasi anda. Tunnen ennast nagu Harry[2]. See „nõrgaendeline, kallis rumal mees”. See eesti keskmine üpsilon. Jah, lumehelbeke ongi õnnetu.

Et siis muusik, jah? Mis muusikat sa siis teed ka, haha? A, okei. Oboe? Iga kord on veider tunne, et kas nii hakkabki olema. Et inimesed siiralt ei saa aru, mida ma teen. „See pasun või?” Äkki peaksin lihtsalt ütlema, et töötan teenindus- või meelelahutussektoris? See kõlab veel veidramalt. Kuna ma ka kirjutan muusikat, siis ütlen tavaliselt, et olen helilooja. Aga mis helilooja ma ka olen – üks muusikatoimetajagi toimetas selle tiitli välja. Keskustelus vähemalt saadakse aru. Pluss see kõlab nii palju paremini.

Ega kedagi päriselt niikuinii ei huvita, mida ma õpin või kus töötan, see kõik on pigem suusoojaks küsitud, jutujätkuks või nii. Aga ikkagi on trööstitu panna oma mõte ja energia vormi, mida vähesed mõistavad ja millega veel vähesemad kokku puutuvad. Olgu selleks siinkohal klassikaline muusika. Veel hullem on minu arvates seis nüüdismuusikaga. Helilooja Aarne Männik on öelnud: „Kaasaegne muusika jääb kuulajale sageli kaugeks just seetõttu, et ta on tehniliselt liiga keerukas mitte-professionaalse kuulaja (loe: tavalise inimese – G.K.) jaoks. […] Eks probleem on mingil määral ka selles, millist muusikat inimene vajab. Kaasaegne inimene kõrge elutempo ja rohke töö ja tegevuse juures vaevalt et vajab väga keerukat muusikat. Ja meie muusika on sageli ülepingutatult keerukas.”[3] Samas kirjutab Andreas Weber oma raamatus „Elus olla”, et üksnes kunst tunnetab metsikust laiaulatuslikult, ilma seda kontrollimata. Üksnes poeesia võtab meie elususe teadmiseks, seda kuidagi paika panemata. Seepärast on kunst elutähtis – ta tagab meie mittekontrollitavuse, milleta meid ähvardaks oht muutuda masinateks ja milleta me kaotaksime oma elususe. Niimoodi võttes tundub, et ka kunst on vajalik, lausa elutähtis. Eks temaga olegi nii, et kui annad väikese sõrme, siis…

Kunst tunnetab metsikust, sest ta ise ongi mets-ik. Loodus, noh. Kunst on loodusele ehk kõigest kõige lähemal. Sellele entroopiale. Panna peas toimuv mingisse vormi – olgu selleks akvatinta või improvisatsioon, performance või luuleraamat – on keeruline.

Vajalik on ehk olla normaalne inimene, kes on endaga rahul ning teeb oma asja. Julgeb avaldada arvamust, mõistab midagigi poliitmaastikust ning on vähimalgi määral kultuurne.

Mis siis vajalik on? Vajalik on ehk olla normaalne inimene, kes on endaga rahul ning teeb oma asja. Julgeb avaldada arvamust, mõistab midagigi poliitmaastikust ning on vähimalgi määral kultuurne. See kõik tundub veel keerulisem kui vajaliku eluala leidmine. Murekohaks on just endaga rahul olemine. Kuid kas mu mure on põhjendatud? Tee, mis tahad, kliima on niikuinii varsti väljakannatamatu ning tegelikult pole miski enam tähtis. Ainult minu enda mured on olulised.

Õppida inimeseks olemist

Vahin oma Instagrami profiili asemel aeg-ajalt ka aknast välja, mõtlen. Taban end mõttelt. Hm, mis kujul ma mõtlesin? Mis kujul inimene mõtleb? Ameerika perepsühholoog ja pereteraapia teerajaja Virginia Satir on toonud välja „viis vabadust”[4], mille abiga olla minam inimene, tervem inimene. „Viis vabadust” tähendavad järgmist: näha ja kuulda seda, mis on, mitte seda, mis peaks olema, mis oli või saab olema; öelda, mida ma mõtlen, mitte seda, mida ma peaksin mõtlema; tunda, mida ma tunnen, mitte seda, mida ma peaksin tundma; nõuda seda, mida ma vajan, mitte ootama pidevalt kellegi luba; olla valmis ka millegagi riskima, mitte alati kindla peale välja minema, ja mitte hirmu külvama. Kas see pole mitte keeruline? Mina küll ei suuda öelda seda, mida mõtlen, või näidata, kuidas end tunnen. Ma lihtsalt ei oska. Olen siin vaid selleks, et aru saada ja intrigeerida.

Inimeseks olemist ei ole mulle õpetatud. Need puudujäägid annavad vaikselt tunda. Õppesüsteem tahab tulemusi – loe neid ja neid lehekülgi, et saaksid aru ja et saaksid viie! Tunnustatakse neid, kes saavutavad, mitte neid, kes vaeva näevad või mõtlevad. Okei, mõni, kes saavutab, näeb ka vaeva, kuid neljadele õppija võib näha vaeva kordades rohkem, kui seda teeb klassi või kursuse priimus. Tal tavaliselt lihtsalt tuleb. Siht on, et kõigil lihtsalt tuleks. Ilmselt pole haridussüsteemi, mis suudaks lahendada selle mure üksnes omakeskis, mingist metoodikast lähtuvalt.

Arusaamad, et muusikat ja kunsti saab teha vaid päris töö kõrvalt, hobi korras, et semiootikat õppides õpid sa töötuks või et mitte-tudengitega pole millestki rääkida, on juba ajast ja arust.

Abi võiks olla ühiskondlike hoiakute, koduse suhtumise ja hinnangute üldisest väljavahetamisest. Väärtustada tuleks kõike, mis sobib konkreetsele noorele inimesele, olenemata sellest, kuidas sarnane hoiak võis paista kunagi varem. Arusaamad, et muusikat ja kunsti saab teha vaid päris töö kõrvalt, hobi korras, et semiootikat õppides õpid sa töötuks või et mitte-tudengitega pole millestki rääkida, on juba ajast ja arust. Enda hinnangute, väärtuste ja suhtumise universaalistamise asemel teise inimese omi emmates pareeriks me ehk ühiskonnas niigi valdavat polariseeritust. Mis sellest muutuks? Võib-olla prestiižsete ametite loend, nende koolide nimekiri, kuhu õppima asumine oleks hinnatud, ülikooli astumise hädavajalikkus jms.

Elurõõmus haridus

Kui noor teeks tööd, mis pakub talle rohkemat, kujuneks temast ehk ka isiksusena küpsem, õnnelikum ja teistele vajalikum inimene. Väljaõpetatud masinatega pole tänapäeval suurt midagi teha. Kolhoose ja sovhoose ju enam pole. Nagu on öelnud USA haridusekspert Marc Tucker: „Praeguses majandusolukorras ei vaja tööturg inimesi, kes lihtsalt saavutasid PISA-testis, füüsika- või matemaatikatunnis hea tulemuse. […] Neil ei ole vaja inimesi, kes oskavad öelda õige vastuse õpetaja küsimusele. Eesti tööturg otsib tikutulega kandidaate, kes pole pelgalt akadeemiliselt võimekad, vaid kes suudavad ka teooria praktikasse rakendada. […] See ei nõua mitte hariduse veel kõrgemat taset, see nõuab teistsugust haridust.”[5] Elurõõmsat haridust. Meite juures mõistetakse seda pöördvõrdeliselt: noor õpetaja võrdub hea süsteem. Aga enne ei saa me noort õpetajat, kui on nüüdisaegsem süsteem. No ja loomulikult tahame me ka tulemusi. Nagu nentis kord kunagine haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk: „Kõik saavad aru, et ilma heade õpetajateta me ei saa häid tulemusi mis iganes õppetasemel.”[6] Ei saa jah. Aga ehk pole süüdi õpetajad? Tööturule on vaja inimesi, kes oskavad meeskonnatöö kaudu probleemidele lahendusi leida. Kes oskavad samas eri valdkondade vahel seoseid näha. Just sellele võiksid rajaneda akadeemilised teadmised, õpetus ja süsteem.

Noorel õppuril oleks kordades lihtsam leida motivatsiooni, kui ta teaks, mispärast ta peab matemaatikat või keemiat õppima. Nende õppimist peetakse ilmvajalikuks. Nii on kirjas ja nii peab. Üks asi on loogilise mõtlemise arendamine, kuid seda saab teha ka kasulikumate vahenditega. Matemaatika kõrval saaks näiteks õpetada samal tasemel programmeerimist, mis arendab õpilase loogilist mõtlemist, olles sealjuures tänapäeval äärmiselt praktiline oskus. Muidugi ei taha ma jätta muljet, et matemaatika on ebavajalik, aga seda õpetades minnakse tihtipeale lihtsama vastupanu teed, kus õpilastele söödetakse ette valemeid ning õpetatakse neid n-ö õigesse lünka panema. See ei arenda loogilist mõtlemist, vaid mehaanilist liikumist. Ja reaalteaduste lahterdamise asemel võiks neid ühildada, sest need käivad ju käsikäes. Luua seoseid laiemalt. Näiteks missugused on füüsika ja matemaatika puutepunktid? Keemia ja bioloogia? Eeskujuks saab võtta meie naaberriigi Soome. Õpetaja töökoormus poleks ehk nii kohutav, kui tal oleks võimalus lasta lahendada probleeme meeskonnana, et õpilastel oleks võimalik läheneda õpitavale loominguliselt ning saada hakkama omapäi. Niimoodi jääks õpetajal aega ka mentorluseks. Energiat olla õpilastele toeks, hoolida.

Idamaades hinnati kõrgeimalt inimest, kes oli n-ö hingeliselt arenenud. Pedagoogil ei olnud niivõrd informatsiooniallika kui inimliku suhtluse arendaja, suunaja roll.

Idamaades hinnati kõrgeimalt inimest, kes oli n-ö hingeliselt arenenud[7]. Pedagoogil ei olnud niivõrd informatsiooniallika kui inimliku suhtluse arendaja, suunaja roll. Sageli võib õpetajal olla noore elus suurem tähendus kui emal või isal, kellel on tihti kiire. Noh, tegelikult on selle ülesande varastanud ehk hoopiski mõni juutuuber või suunamudija, kuid sellegipoolest on pedagoogil noore elus suur kaal. Võib olla noore elus suur kaal.

Edu saladus

Praegune ühiskond väärtustab hedonismi. Kuulsaks saavad need, kes pakuvad inimestele puuduvat rahulolu – näitlejad, juutuuberid, tähtsad poliitikud või ettevõtjad. Ideaal on näha välja nagu Kylie Jenner ja/või olla varustatud six-pack’iga. Veel moodsam on näha välja nagu Billie Eilish või mõni cute e-boy. Nemad on tänapäeva ideaalid. Sest kui sa oled kuulus, oled sa hea ja ihaldatav! Silme ees on rikkaks saamine. Edu saavutamine! Presenteeritakse mudelit „How she went from homeless to role model millionaire rapper!”. Et isegi tema sai kuulsaks. Ta võitles! Mida mina siis üldse väärt olen? Paeluv on olla materiaalselt kindlustatud, õnnelik. Hingeline rahulolu on tuletatud materiaalsest kindlustatusest ning moodsast ilumudelist, vaimsel tasakaalul on sekundaarne positsioon. Sellest eriti ei räägita. Endaga peab ise hakkama saama, kuid kes seda meile õpetab. Õpetatakse hoopis, kuidas teoorias tulemuseni jõuda, ning kõige tipuks näidatakse edu kehastust. See, mis sinna vahele jääb, on mõistatus, saladus. Edu saladus.

Hingeline rahulolu on praeguses ühiskonnas tuletatud materiaalsest kindlustatusest ning moodsast ilumudelist, vaimsel tasakaalul on sekundaarne positsioon.

No vot, ja mina ei oska nüüd. Oskan matemaatikat ja kusjuures ka füüsikat, kuid edu valem jäi konspekti üles kirjutamata. Teoorias saan hakkama, ent ometi – kuidas olla üksi? Pühakiri ütleb, et armastusega. Mitte vaid intiimse ja/või seksuaalse armastusega, vaid ligimese, enda ja keskkonna vastu suunatud armastusega. „Individuaalne draama on nii vähenähtav ka seepärast, et meie ametlik tegelikkuse tõlgendus kuulutab tunded kimääriks. Kaasajal valitsev ettekujutus elust tunnistab esmajoones universaalselt tungi toimida paremini kui teised, et jääda ellu kõikide sõjas kõigi vastu. Meie ühiskond on teinud elususe pidevast kahjustamisest keskse printsiibi. Teiste liikide elu laviinina hävitamine peegeldab seda, kuivõrd häiritud on üksikisiku tundeelu.”[8]

Emotsionaalset kapitalismi kujutab ka petlikust sotsiaalmeediast tulenev kadedus. Kuid sellest kõigest väljatulemiseks on tarvis kas jõukat individuaalsust või välist tuge, mida võiks pakkuda pedagoog, tugiisik või pereliige. Huviringis, põhikoolis, kutsekoolis või noortekeskuses. Tarvis pole mitte isegi tuge, vaid õpetust, mismoodi sellises (eba)reaalses maailmas navigeerida. Ning see õpetus tuleb vaid empiiriliselt. Seega oleks noorel vaja midagi üldinimlikku – suhtlust, mille kaudu õppida tundma, saada kinnitust ning seda ka praktiseerida. Kooli üldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine ühiskonnas elamiseks ja võimetekohaseks vajalikuks tööks. Ent kooli väärtused on taandunud suuresti vaid ainete õppimisele/õpetamisele. Ehk on inimlik suhtlus ning enda Mina tajumine eluks vajalikum kui trigonomeetria abiga loogilise mõtlemise edendamine?

Ehk on inimlik suhtlus ning enda Mina tajumine eluks vajalikum kui trigonomeetria abiga loogilise mõtlemise edendamine?

Usun, et ma ei ole ainuke lumehelbeke, kes mõtleb juba pikemat aega, millega oma tulevikku siduda. Väga tahaks teada, mis on siis see õige amet, see õige eriala. Aga ei saa! Ja ongi ehk hea, kui saatust ei tea. Ja kui praegu teada saaks, rikuks see paljugi ära. Umbes nagu siis, kui oled kellessegi salaja armunud. Kõdi ja särinaga südame all kujutad ette seda fantastikat. Silme ees jookseb imal rom-com. Natuke loodad, kuid natuke ka tead, et reaalsus oleks teistsugune. Ärkad öösel Messengeri tüütu signaali peale ning loed mingit oodi. Ta avaldab oma tundeid. Sinule. Iuuu. Salapärasus ja võlu on nagu nipsti kadunud. Tunned hoopis kaastunnet. Helbena langed teetule lumeväljale. Jah, seal hanges sa seisad, hale, abitu ja üksik. Ei? Ainult mina? Saatusega seotud küsimustega ei tohi mängida. Nagu ütles ka härra Honda: „Inimese saatus on asi, millele hiljem tagasi vaadata, mitte mida ennatlikult teada.”[9]

Oma saatuse teerada tundes poleks me inimesed, vaid masinad. Ja võib-olla tahamegi olla nagu masinad või robotid, kuid see pole õige. Inimeseks olemine on oskus elada. Oskus armastada. Oskus üksi olla. Kusjuures, armastuse eeltingimus ongi üksiolemise oskus![10] Elada tahaks osata, vähemasti rahuldavalt. See, mida õpid, kas õpid jne, pole oluline. Olgu selleks enamikule tundmatu nüüdismuusika, juura või ärijuhtimine. Pole vaja otsida kasutegurit või vajalikkust – kuidas olla keegi. Keegi teine. „Ainus võimalus saada teiseks on teha seda, mida sa kogu aeg oled teinud, ainsat asja, mida sa tõeliselt oskad. See on tee ja värav. Kitsas, nagu armastas rõhutada teine skandaalne õpetaja, Jeesus. Jah, absoluutselt kitsas. Täpselt sinu laiune.”[11]

Gregor Kulla on kirjutaja, korraldaja, oboist ja komponist. Modell ka. Juhul kui Kulla oma klapitelefonile ei vasta, mõtleb ta, kuidas istudes oma käsi hoida.

[1] Tammemäe, H.; Mõttus, M. 2019. Kuus põhjust, miks lumehelbeke on õnnetu. – Müürileht, 23.09.
[2] Hesse, H. 1973. Stepihunt.
[3] Teder, T.; Mihkelson, I. 2007. NYYD-muusika: uued helid Klassikaraadios.
[4] Satir, V. 1988. The New Peoplemaking.
[5] Himma, M. 2015. USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel. – Novaator, 18.02.
[6] Lepik, I.; Oidermaa, J.-J.; Nõmm, G. 2015. GRAAFIKUD: koolihariduse suurim probleem on endiselt õpetajaskonna niru pealekasv. – Novaator, 12.08.
[7] Fromm, E. 1956. The Art of Loving.
[8] Weber, A. 2016. Elus olla. Erootiline ökoloogia.
[9] Murakami, H. 1997. The Wind-Up Bird Chronicle.
[10] Fromm, E. 1965. The Art of Loving.
[11] Õnnepalu, T. 2019. Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem.