Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.

Esimene auto. Ikooni autor: Patricia Canales Odriozola (Noun Project, CC BY 3.0)

Kuldne veerand – nii nimetab briti teadusajakirjanik Michael Hanlon[1] aastaid 1945‒1971. Ajavahemikku, mille vältel pandi alus pea kõigele, mis defineerib moodsat maailma. Vähem kui ühe inimpõlvkonna tegevuse tulemuseks on televisioon, elektroonika, arvutid, internet, tuumaenergia, antibiootikumid, sündimuse kontroll (ingl The Pill), kosmonautika, inimõigused, feminism, roheline revolutsioon, dekoloniseerimine, popkultuur ja -muusika, massilennundus, kiirrongid, kättesaadavad ja vastupidavad autod, geiõiguste liikumine jpm. Inimene saadeti Kuule ja sond Marsile, saadi jagu rõugetest ja avastati n-ö topeltspiraalne elu võti.

Kuigi meile meeldib mõelda, et elame tõeliselt progressiivsel ajastul, mida iseloomustab pidev tehnoloogiline innovatsioon, on tõeline areng seiskunud. Praegust progressi defineerivad peamiselt tarbijate nõudlused, milleks on tihti banaalsed infotehnoloogilised edasiarendused. USA majandusteadlane Tyler Cowen väidab oma raamatus „The Great Stagnation” (2011), et vähemalt Ameerikas pole uusarendused enam võrreldavad kuldse veerandi radikaalsete leiutistega. Tehnoloogiaguru Peter Thieli sõnadega: „Me tahtsime lendavaid autosid, aga saime 140-tähelised tekstsõnumid.”[2] Viidatud Twitteri teadus- ja arendustegevuse (T&A) osakaal käibest on muuseas USA firmade seas üks suurimaid (46%). Paraku aga ei ole me võitnud president Richard Nixoni alustatud ‘sõda vähi vastu’, halvatud ei saa kõndima ega pimedad nägema, nagu ütleb Hanlon. Ja viimased 40 aastat pole inimene käinud Kuul. Ka lennunduses näeme masinaid, mis on edasiarendused sellest, mida teame juba 1960ndatest. 1971. aastal kulus tavalise lennukiga Londonist New Yorki lendamiseks kaheksa tundi ja praegu läheb selleks sama kaua. Kuuekümnendate lõpus loodud Concorde suutis teha seda kolme tunniga, kuid on nüüdseks surnud. Autod on natuke kiiremad, turvalisemad ja võtavad vähem kütust, kuid erilist paradigmamuutust pole toimunud.

„Kõik, mida on võimalik leiutada, on leiutatud” – seda 1899. aasta tsitaati omistatakse tihti USA patendiameti juhile Charles H. Duellile. Tegelikult on see pärit sama aasta koomiksiajakirjast Punch, mis pakkus oma sajandilõpuaasta jaanuarinumbris vaadet „järgmisse sajandisse”. Nimelt küsis ühes ajakirja episoodis geenius patendiametis sekretäri, kes võiks hinnata patente. Selle peale vastati järgmiselt: „Üsna tarbetu, söör. Kõik, mida saab leiutada, on juba leiutatud.”

Esimene kirjutusmasin. Ikooni autor: Patricia Canales Odriozola (Noun Project, CC BY 3.0)

Aga millest ikkagi selline stagnatsioon? Raha taha asi ei jää. SKP arvestuses on praegune maailm kaks kuni kolm korda rikkam kui tollane – raha on piisavalt nii Kuule lendamiseks kui ka revolutsioonideks erinevates valdkondades. Tõsi, suur osa nüüdsest rikkusest on kontsentreerunud piiratud eliidi kätte. Üks protsent maailma rikastest omab poolt maailma varadest – kui palju sellest kulutatakse teaduslike ‘avastusretkede’ finantseerimiseks, kui palju luksusjahtidele, on iseasi. Hanlon näeb suuremat probleemi riskijulguses. Regulatsioonid on pikendanud ravimikandidaatide turule jõudmist vähem kui kaheksalt aastalt 1960ndatel 13 aastale 1990ndatel. Praegu kulub ravimi turule jõudmiseks enam kui 20 aastat. Hanlon võtab oma mõttekäigu tabavalt kokku: „Unustagem kolooniad Kuul; kui kuldne veerand oleks kujunenud kuldseks sajandiks, kestaks ‘maagilise’ nutitelefoni aku kauem kui üks päev.”

Aga äkki on raha vales kohas või valedes kätes? Seda argumenti peetakse üldiselt pädevaks. Eriti kui räägime pikema perspektiiviga T&A investeeringutest.

Kui vaatame ajavahemikku 2014. aasta novembrist kuni 2015. aasta märtsini, siis USA ettevõtted investeerivad arendustegevusse viimasel ajal ‘hullu moodi’ – aasta baasil arvutades 316 miljardit dollarit, mis teeb 1,8% riigi SKPst[3]. Seda on rohkem kui eales varem ja see ei saa olla ometi stagnatsiooni põhjuseks, ütleb selle kohta Renaissance Macro Researchi majandusekspert Neil Dutta. Ja majandusteadlased loodavadki, et turgude survest tingitud ettevõtete lühiajalisele ‘kvartalikasumile’ keskendumise ajad on lõpuks ometi möödas.

Kui jätame kõrvale mõned valdkonnad, nagu ravimitööstus, on erasektori arendustegevus siiski turulähedane, pigem lühikese horisondiga ja valdavalt IT-keskne. Tooted, teenused või protsessid võivad olla küll uued nii ettevõttele kui ka turule, kuid oma olemuselt on need siiski inkrementaalsed, mitte radikaalsed uuendused, kui kasutada innovatsiooniteooria väljendeid. Ja sinna pole ka midagi parata – vaid nii suudetakse näha praktilist seost T&A investeeringu ja firma tootlikkuse kasvu vahel. Siit leiame vähemalt ühe koha (USA näitel), kuhu koer on maetud. Nimelt pärast oma absoluutset tippu Apollo-ajastu kosmose võidujooksul 50 aastat tagasi on USA föderaalvalitsuse T&A investeeringud kukkunud enam kui kaks korda – kahelt protsendilt 0,8-le protsendile, mis on madalaim tase pärast teist maailmasõda[3]. Kuna leiutise ja turukõlbuliku toote vahel pole enamasti lineaarset seost, toimis pärast sõda suurepäraselt riigi ning erasektori koostöö, mille käigus pöörati baasteaduse parimad leiutised valitsuse laboratooriumides ‘geniaalseteks toodeteks’, nagu GPS ja Internet. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) endine loodusteaduste dekaan Marc Kastner kirjutas oma kolleegidega kevadel selleteemalise raporti „Tulevik edasi lükatud”[4], kus nad kritiseerivad föderaalinvesteeringute vähenemist baasteadustesse ja toovad ‘innovatsioonidefitsiidi’ näiteid kaheksast erinevast eluvaldkonnast.

Esimene fotokaamera. Ikooni autor: Patricia Canales Odriozola (Noun Project, CC BY 3.0)

Paradoksaalsel kombel suurendab tootearenduse pinnapealsus (evolutsioonilisus, mitte revolutsioonilisus) konkurentsi kasvu turul, mis omakorda teeb keskmise ettevõtte juhi jaoks üsna keeruliseks pikema perspektiiviga turukauge uurimistöö finantseerimise. Samas on ajalugu näinud ka teisi aegu. Näiteks käisid nii IBM kui ka AT&T oma uurimiskuludega üsna pillavalt ringi, kuni mõlemad nautisid pea monopoolset rolli turul ja väikest survet marginaalidele.

„Seal, kus vaim ei tee koostööd käega, puudub ka kunst” – nii on öelnud Leonardo da Vinci, oma aja suurkuju ja itaalia multitalent. Omajagu teaduskunsti ehk radikaalsete innovatsioonide põuast tuleb kirjutada nüüdisaegse haridussüsteemi arvele. Kui üldhariduses prevaleerib faktipõhine õpe lahenduspõhise ees, siis massikõrgharidus on üleilmselt niivõrd standardiseerunud, et inimestel on üsna raske millegagi eristuda. Nii aitabki pigem disainer ettevõttel konkurentide seast välja paista ja saab kraadiga ärijuhtidest rohkem palka, kuna neist kõik on ‘saanud targaks’ samade firmade juhtumianalüüse retrospektiivselt lugedes. Siinkohal meenub lugu kahest USA usuteaduste professorist, kellest üks küsis teiselt, mida tema parim tudeng uurib. Saanud vastuseks, et viitamise kasutamist 1700ndate aastate inglise kirjanduses, küsis ta omakorda: „Kas tõesti ei ole maailmas ühtegi usuteadusega seotud põletavamat probleemi, mida uurida ja millele lahendusi pakkuda?” Ehk massikõrgharidus on toonud kaasa küll formaalselt harituma ühiskonna, kuid samal ajal ka hariduse ülespetsialiseerumise, omandatud oskuste hektilisuse ja uurimisteemade marginaliseerumise. Võrrelgem seda siis Leonardo-aegse meistrilt sellile õpetamisega.

Kõrgharidussüsteemile esitab omakorda väljakutseid ettearvamatu tööturg. Ühelt poolt ei ole arenenud maailm leidnud globaliseerumisjärgset majandusmudelit, teisalt ei eksisteerinud USA endise haridusministri Richard Riley sõnul 2004. aastal kümmet 2020. aastal enim nõutud ametikohta[5]. Kusjuures, kui praegused trendid jätkuvad, võib keskmine kanadalane arvestada oma karjääri jooksul 15 erineva töökohaga[6]. Veelgi enam, tööturul kasvab ekspansiivselt vabakutseliste töötajate osakaal, keda on USA tööhõivest lausa 34% ehk 53 miljonit inimest[7]. Seega moodustub inimese karjäär tulevikus ‘tuhandest’ osaajaga ülesandest, mille leidmiseks on vaja ettevõtlikkust, enesemüügioskust, iseseisva projektileidmise ja -juhtimise ning lepingusõlmimise võimekust, sobilikke sedalaadi töö leidmise platvorme jne. Omaette väljakutse esitab see valitsustele, kelle jaoks muutub üha keerukamaks näiteks maksutulu kogumine.

Esimene telefon. Ikooni autor: Patricia Canales Odriozola (Noun Project, CC BY 3.0)

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui otsida ratsionaalseid vihjeid lahenduskäikudest, siis vähemalt kaks neist väärivad esiletõstmist. Esiteks kollektiivne probleemikäsitlus, kus erinevate väljakutsetega tegelemisse kaasatakse terve vastava valdkonna kogukond maailmas. Nii on näiteks võimalik otsida eestlaste loodud maailma suurimas inseneride võrgustikus GrabCAD (üle miljoni inseneri) kollektiivselt vastust erinevatele inseneritehnilistele küsimustele (vt grabcad.com/challenges). Geniaalseid lahendusi on leitud nii General Electricu, NASA kui ka väikeste idufirmade püstitatud tehnilistele probleemidele. Teiseks koidavad uudsed tehnoloogilised lähenemised ka kõrgharidusmaastikul. Ülikoolide monopoolset diplomite väljastamise õigust püüab murda üha suurem ring e-hariduse ettevõtteid ning organisatsioone, nagu Coursera, Udacity, Lynda ja iTunes U. Internetis on vabalt kättesaadavad maailma parimate õpetlaste loengud, ülikoolide rolli suhtevõrgustike arendamisel on võtnud üle teised keskkonnad ning paljud formaalse kõrghariduse ja õppelaenudega noored on töötud – see esitab ülikoolidele suure väljakutse. Futurist Thomas Frey ennustab aastaks 2030 lausa pooltele maailma ülikoolidele ja kolledžitele kollapsi[8].

Niisiis, emake loodus tühja kohta ei salli. Tõeliste innovaatorite esilekerkimine tuleb – ühel või teisel viisil – varem või hiljem. Ja mida hiljem, seda geniaalsemad peavad olema lahendused. Kas või selleks, et mereäärsete linnadega maailm suudaks panna vastu sajandiga üle meetri tõusvale maailmamere tasemele.


[1] Hanlon, Michael 2014. The Golden Quarter. – Aeon, 03.12.
[2] Packer, George 2011. No Death, No Taxes. – The New Yorker, 28.11. Peter Thiel on PayPali kaasasutaja, Facebooki esimene firmaväline investor ja riskikapitalifondi Founders Fund asutaja.
[3] Philips, Matthew; Coy, Peter 2015. Look Who’s Driving R&D Now. – Bloomberg Businessweek, 04.06.
[4] Kastner, Marc A.; et al. 2015. The Future Postponed. Why Declining Investment in Basic Research Threatens a U.S. Innovation Deficit. – Massachusetts Institute of Technology.
[5] Laubenthal, Christopher 2014. Occupations vs. Jobs, Part II. – Kauffman Foundation, 12.12.
[6] Harris, Peter 2014. How Many Jobs Do Canadians Hold in a Lifetime? – Workopolis, 04.12.
[7] Giang, Vivian 2015. 5 Major Ways Freelancers Will Change The Economy By 2040. – Fast Company, 24.08.
[8] Frey, Thomas 2013. By 2030 over 50% of Colleges will Collapse. – FuturistSpeaker, 05.07.