Õues õilmitseb suvi, aga Madis Nestor ei puhka. Kui sinu tööks on kodumaise muusikasõbra heaolu, või nagu ta ise kenasti ütleb, pensionisamba eest hoolitsemine, ongi raske hingetõmbeks aega leida. Septembris avab Madis Tallinna südalinnas Maakri tänaval uue plaadipoe BiiT, mistõttu on põhjust temalt mõni küsimus küsida. Kohtume tulevase plaadipesa salongilikus ruumis, mida varjab pimedus – valgustid pole poodi veel jõudnud. Ja parem ongi, lisab jutule pisut salapära ning võlu.

Sa töötasid aastaid tagasi Tallinnas tegutsenud plaadipoes Dancemix. Kuidas sa seal töötamise kogemuse kokku võtaksid?

Mina läksin sinna 2001. aastal ja töötasin seal seitse aastat. Seitsme aasta jooksul puhkasin iga aasta lõikes nädal aega. Viimasel, 2008. aastal läksin esimest korda kuuks ajaks puhkusele. Selle juulikuuga tekkis ülisuur auk. 2008. oktoobris pandi pood kinni.

Ma olin kogu aeg seal. Oli ka kaastöötajaid, aga ühel hetkel tundsin, et tahan sada protsenti näha, kuidas mingid asjad laabuvad. Ma ei ütle, et nad olid halvad töötajad, aga enda sisemine kretinism sundis kogu aeg kontrollima, mida teised tegid. Teinekord tegin nii endale liiga, kuna tegelesin sellega 24 tundi. Samas mulle meeldis see aeg.

Plaadid plaatideks, aga meil oli koht, kus mingid inimesed said edasise tõuke. Ma nägin poes nii palju inimesi, kes olid veel toores materjal ja polnud erinevaid muusikaid enda jaoks läbi töötanud. Nad käisid seal ja mingis mõttes kasvasid.

Dancemixi tegelik probleem oli see, et juba nime pärast seostati seda liiga palju ühe muusikastiiliga. Minu jaoks on kõige olulisem, et inimene ei tuleks poodi sooviga ainult mingit kindlat stiili osta, vaid et me tõmbaksime muusikavaliku võimalikult laiaks. Head muusikat on lihtsalt nii palju!

Omanikeringi sa vist ei kuulunud?

Ei, ühel hetkel pakuti mulle osa, aga ma olin 2005. aastal välja käinud idee, et teeme nende samade vahenditega uue koha, mille nimeks võiks olla BiiT. Sel ajal see ei sobinud, sest omanikud arvasid, et Dancemixi firmanimi on niivõrd tuntud.

Mingis mõttes ma vastutasin nagunii. Viimased kolm aastat oli see põhimõtteliselt kogu mu elu ja ma arvan, et tegin seda hingega. Ma olin kuus päeva nädalas tööl ja kuigi tööpäevad kestsid nagu normaalsetel inimestel ikka kaheksa tundi, siis sellega see tavaliselt ei piirdunud. Esiteks lisandus ettevalmistustöö, pluss inimesed ei lasknud sul tööd lõpetada ja tulid peol su juurde jutuga, mida neil vaja on.

Plaadipoe majandamine on Eestis teadagi tänamatu töö. Mis sundis sind päris enda muusikakauplust avama?

Plaadipoe algne idee oli rohkem internetikeskne, aga selle valmimisega on läinud päris kaua. Ühel hetkel leidsin selle ruumi ja mulle tundus, et see võiks olla sobiv koht, kus inimesed võiksid koos käia ja muusikat kuulata. Mõtlesin, et miks mitte proovida. Ma arvan, et huvilisi on viimase kolme aastaga kindlasti juurde tulnud ja need inimesed ei kao kuskile.

Ajend on ka see, et eestimaine muusika jõuaks välisturule. Ma siiralt loodan, et 2008. aastal saadud Red Bulli (Madis käis 2008. aastal Barcelonas toimunud Red Bulli muusikaakadeemias, mis kogub igal aastal kõigist maailma nurkadest kokku muusikasõbrad, et teadmisi ja kogemusi jagada – J.T.) kontaktid töötavad minu kasuks selles mõttes, et saada Eesti artiste rohkem välja. Meil on Eestis päris palju kvaliteetset muusikat ja neid plaate võiks ka välismaal müüa.

Rida asju on veel. Meil on poed, mis omavad mingi suurema ketiga seotud vinüülplaatide sektsioone, aga ma arvan, et sõltumatu või n-ö oma lähenemine on vajalik. Dancemixis käisid näiteks mõned inimesed sellepärast, et nad tundsid mind, teadsid mu muusikamaitset ja usaldasid seda. Nad aktsepteerisid, et ma valisin neile välja hunniku plaate, mille nad enda jaoks omakorda läbi filtreerisid. Nii pood töötabki!

Aga praegu sa ei saa minna raamatupoe töötajate käest küsima, kas teil seda plaati on. Teatud plaadid sinna üldse ei jõuagi. Valik seostub alati kellegi nägemusega, ka mina lähtun oma maitsest, aga püüan jälgida rohkem seda, mida inimesed tahavad ja pakkuda neile personaalset suhtlemist.

Kunagi oli Tallinnas vahva tava, et kõik plaadipoed asusid sekspoe kõrval. Kes teil Maakri tänaval naabrid on?

All on ilusalong, üleval peaks olema reklaamibüroo. Sekspoodide tabust oleme nüüd üle saanud. (Muheleb)

Shamrocki asemel on baar, Kuninga tänava plaadipoe ruumides pikantse nimega stripiklubi, Kosmos Controli asemel laiutab viinapood, Dancemixis parukasalong. Mis toimub?

(Jääb mõttesse) Meil on muusikat tarbivaid inimesi loomulikult vähem kui näiteks Helsingis, kuid meie probleem on see, et meil on vähe inimesi, kes koguvad muusikat lihtsalt muusika pärast. Tänu sellele need kohad ei püsigi. Mingis mõttes on eestlaste mõtlemine killustatud. Kindlasti on meie väikeste poodide miinus ka see, et plaadi saabumisaeg neisse pole võrreldav suure Briti poega, kellel asub ladu kõrvaltänavas.

Inimesed sõltuvad kiirusest ja sellest, kui kiiresti nad plaadid kätte saavad. See on sisemine professionaalne kretinism – sa mõtled päevad läbi, millal sa plaadi kätte saad. Ma olen alates 1996. aastast plaate ostnud ja sellest värinast üle saanud. See ei tähenda, et ma muusikat ei hindaks, aga ma ei põe, kui plaat tuleb paar päeva hiljem.

Millest see eestlaste killustatus tingitud on? Kas sellel on majanduslikud või ka näiteks sotsioloogilised põhjused?

Ma pole mõelnud, kas eestlase natuuriga seostub see, et ta ei taha plaate koguda. Aga mul on Dancemixis olnud konkreetne situatsioon, kus poodi tuleb inimene, kes tahab saada DJks ja ta astub minu juurde küsimusega, millise stiiliga saab kõige kuulsamaks. Ma ei andnud talle ühtegi vihjet, aga ma püüdsin ajada teda niivõrd kimbatusse, et ta hakkaks mõtlema, millist muusikat ta üldse kuulab. Ma ei osanud selle inimesega kuidagi suhestuda ja ütlesin talle, et äkki te peaksite paar aastat lihtsalt muusikat kuulama ja siis TUNDMA, mis teile meeldib.

Minu jaoks ongi plaadipoe eelis netipoodidega võrreldes vahetu suhtlus. Asjatundlik tüüp leti taga on lisaväärtus, mis kaalub üles internetist ostmise või tasuta tirimise. Kas lisaks sinule hakkab keegi veel poes tööle?

Mul on olnud juttu ühe noore tütarlapsega. Ma tean, et talle väga meeldib muusika, ja näen, kui palju ta muusikast oma sotsiaalses suhtluses räägib. Selliseid inimesi tuleb hoida ja tema abijõudu hakkan kindlasti kasutama.

Veebisaidi idee on teha neli osakonda – muusika, mängud, filmid, tehnika – ja igal osakonnal võiks olla konkreetne inimene, kes seda haldab. Kui ma tahan teada mingit konkreetset infot, siis ma lähen selle inimese juurde, keda ma usaldan.

Kas su plaadipood on spetsialiseerunud kindlatele muusikaeelistustele?

Alguses võib tunduda, et me oleme liiga spetsialiseerunud, aga ma loodan, et see hiljem muutub hägusamaks ja siin leidub kõike. Ma pean ikkagi oluliseks silmaringi ja muusikahuvi laiendamist. Siin peaksid rahulikult koos olema nii Animal Collective kui ka Moodymann.

Kuidas sa langetad valiku, milliseid plaate poes müüd?

See, et ma olen seitse aastat Dancemixis töötanud, andis mulle arusaamise tarbimisest ja maitsest. Teinekord ma suutsin ära aimata, mis läheb väga suureks ja müüa seda rohkem. Kui sa nii palju musa kuulad, siis aastate jooksul tekib sul selliste asjade suhtes kuulmine. Plaadipoe müüja põhitegevus on legendi rääkimine. Kui sul on plaadiga mingi seos ja sa tunnetad seda, siis järelikult sa oskad seda ka müüa. See ei tähenda, et ma mõtleks igale plaadile välja mingi story, teatud asjade puhul tuleb see lihtsalt iseenesest.

Kuidas sa üldse end uue ja värske muusikaga kursis hoiad?

Mul on umbes 150 blogi feed’i, mis iga päev mulle uut infot peale suruvad. Loomulikult sõltun põhilistest portaalidest, mida tähapäeval kasutatakse – Fact, xlr8r, Fader, mingil määral NME, absoluutne hipsterite paradiis Gorilla versus Bear ja Village Voice, kust saab head infot Ameerikast toimuvast ning kus ilmub iga aasta lõpus väga suure ringi ameerika ajakirjanike ja arvustajate ühine edetabel.

Ma ei jõua kogu internetimagasini läbi lugeda – ma vaatan pealkirju ja kuulan lugusid, aga vahepealset juttu lihtsalt sirvin ja põhjalikult läbi ei loe. Kui ma seda teeksin, siis elaksin kogu aeg arvutis. Ühel hetkel peab seda piirama.

Võrreldes ajakirjadega liigub info internetis reaalselt ikkagi kiiremini. Ainuke ajakiri, mis suudab pakkuda avastamisrõõmu on Wire, kuna seal kirjutatakse pulbitsevatest žanritest, millest muidu teada ei saakski.

Eesti muusikaga on praegu väga lihtne. Väga tore, et eesti muusikud said aru, et Soundcloud on ainuke normaalne viis oma muusikat presenteerida ja tänu sellele on mul tellitud üle 200 kodunikerdaja feed’i. Iga kord, kui keegi teeb uue loo, saan ma sellest kohe teada.

Sa mainisid Village Voice’i edetabelit. Kuidas sa üldse sellistesse paremusjärjestustesse suhtud?

Inimesed, kes kuulavad HEAD muusikat, tajuvad ühel hetkel muusikat nii sarnaselt, et need tabelid ongi sarnased. Ei ole võimalik, et Ariel Pink võidab Areeni edetabeli, aga Village Voice’i edetabelis on viimasel kohal.

Üldiselt ma järjekorda oluliseks ei pea, aga ma võrdlen enda huve ja eelistusi teistega. Täitsa huvitav on teada, kas mul lähevad oma venna Siimuga (Areeni toimetaja Siim Nestoriga – J.T.) arvamused rohkem kokku kui kellegi teisega. See on väga põnev.

Tundub, et sa oled pidevalt ühendatud moodsa infoga – oled pidevalt online, hoolitsed lehekülgede eest, säutsud jne. Kas info ära ei väsita?

Selge see, et info väsitab, aga sellest on võimalik süstemaatilise lähenemisega läbi tulla. Sa pead oskama infot enda jaoks filtreerida.

Ma ei pea ennast väga heaks ajajaotajaks. Taeva kingitus on see, et ma ostsin kuu aega tagasi iPhone’i (kougib taskust välja moodsa telefoni ja lehvitab sellega rõõmsalt) ehk mul on kogu vajaminev informatsioon telefonis – ma teen selle lihtsalt lahti, lappan läbi, leian uudise, mis mind tõesti põrutab ja saan seda niivõrd mobiilselt hallata.

Teinekord – näiteks suvel – vaatad lugemata postituste arvu, mis on juba 400, ja mõtled, et ma suren nüüd ära, kui hakkan kõike seda läbi vaatama. Loomulikult see kõik väsitab, aga sellest välja tulemiseks piisab, kui vaatad õhtul telekast filmi.

Digitaalse lähenemise ainus probleem on minu jaoks see, et infot tuleb nii palju peale ja sul ei teki mingit kontakti formaadiga. Vinüülplaadi eelis on see, et sa võtad ümbrise kätte ja juba mäletad, mis see on. Kui vaatad iTunesi rida arvutis, siis sul ei pruugi see meelde tulla.

Kuidas sa sellesse üleüldisesse digitaliseerimisbuumi suhtud? Igasuguste kiipide ja muude seadmetega kipub tihti probleeme tekkima. On ju teada, et analoogkandjatel säilib info paremini ning vinüüli saab ju kuulata kasvõi nõela ja pabertorbiku abil.

Ühelt poolt on hea, et digitaliseerimine on muutnud muusika kättesaadavaks inimestele, kes seda muidu nii lihtsalt tarbida ei saaks. Teisalt digitaliseerimise käigus kaob inimestel kontakt muusikaga. Ma olen näinud inimesi, kes suure hurraaga hakkasid alguses seda tarbima, aga ühel hetkel tundsid, et neil on täielik üleküllastus. Mälu lihtsalt ei võtnud seda kõike enam vastu.

Kui avastasin võimaluse, et muusikat on võimalik veel rohkem tarbida, siis ma tõmbasin väga palju muusikat. Ma avastasin enda jaoks nii palju asju, mis nüüd on tõenäoliselt juba ähmaseks jäänud. Ma tegelesin juurtega, sest muusikastiilidest või üldse lugudest aru saamiseks on vaja reaalselt kuulata asju, mis on olnud enne. Arusaam ei tohiks piirduda ainult sellega, et ohh, sellel lool on nii lahe käik (klimberdab kujuteldavat klahvistikku). Kui ma olen seda n-ö uut ja lahedat käiku juba kolm aastat tagasi kuulnud, siis see ei huvita mind enam.

Mis sa arvad, kas noori on veel võimalik reaalsete helikandjate juurde suunata või on uued muusikatarbimise harjumused selleks liiga juurdunud?

Väga palju oleneb majanduslikest küsimusest, aga ka sellest, kui oluliseks peab inimene formaati. Olgu, plaat võtab küll palju ruumi ning see võib olla tõeline piin, kui sul on ühel hetkel nii palju plaate, et sa ei tea, kuhu sa ise mahud. Aga see emotsionaalne väärtus – omada midagi käegakatsutavat – on inimeste olemuses kinni. Ma arvan, et nad tulevad tagasi ainult sellisel juhul, kui neil on sisemine vajadus käegakatsutavuse järele.

Kui neli-viis aastat tagasi räägiti, et vinüül sureb välja ning ühel hetkel hakati rokki ja indie kogumikke välja andma ainult vinüülplaatidel ning suuremates tiraažides, siis koheselt tekkis formaadi tarbimine ja inimesed küsisid, kust nad saavad plaadimängijaid osta.

Naljaga pooleks on plaatide kogumine pensionisamba kogumine. Kui sa ostad hea plaadi õigel hetkel, siis selle väärtus ei kahane, vaid kasvab. See oleneb muusikastiilide liikumisest. Vahepeal tuli tagasi 80ndate saund, tänu sellele avastati uuesti vanemaid asju. Toimub pidev liikumine.

Võib-olla meil ei teki neid inimesi juurde, aga mujal maailmas muusikatarbijaid vähemaks ei jää. Iga asi leiab lõpuks omaniku. Näiteks Marju Kuudi plaat, mis omal ajal ei maksnud põhimõtteliselt mitte midagi, aga mida praegu müüakse eBays täiesti ogarate hindadega. Nii kaua kui on inimesi, kes muusikat tarbivad, leidub plaatidele ka ostja.

Sa kiitsid vinüüli kui sulle meelepärast formaati. Palju hala on selle üle, et vinüül formaadina on välja suremas. Samas viimased uuringud näitavad, et plaadimüük küll tervikuna langeb, aga vinüüli ostetakse üha rohkem. Kuidas sulle tulevik näib?

Ma arvan, et CD kaob kõige kiiremini. Sa nagunii tõmbad plastkettalt muusika arvutisse, sest paljudel pole kodus helisüsteemigi. Loomulikult fanaatikud näevad vaeva, kuidas nad seda tarbivad.

Inimesed kasvavad ja hakkavad tarbima vanemat kraami. On olnud hetki, kus tarbitakse ainult uut muusikat, aga mingitel inimestel on aeg täis saanud – nemad on asunud oma pensionisammast likvideerima, mistõttu hakkab uus põlvkond neid uuesti peale ostma. Ka artistid hindavad seda formaati jälle rohkem. See on niivõrd isiklik kogemus, kui sul on vinüülplaat!

Sa kindlasti tead, et Londoni rahutuste ajal pandi tuli otsa ka PIASe laole, kus oma plaadivarusid hoidsid näiteks Sony, XL ja paljud väiksed plaadifirmad. Päris hull lugu.

Masendav, täiesti masendav! (Kuigi on pime, tunnetan Madise vilavat pilku) Tegelikult need inimesed, kes selle toime panid, ei oska seda absoluutselt hinnata. Nad ei saa selle mõõtmest aru.

Probleem on selles, et need inimesed, kes kannatavad, kuna plaadilaole tuli otsa pandi, jäävad tõenäoliselt ilma oma töökohast – plaadifirma likvideeritakse, sest neil on ainult kaks artisti ja nende plaadid põlesid ära. See on täiesti kohutav! Kui ma esimest korda sellest kuulsin, siis mõtlesin, et issand, kui palju hakkavad maksma need plaadid, mis on alles jäänud.

Teiseks on seal nii palju väikeseid tegijaid, kes tegelikult teevad seda armastusest. Kindlustust neil tõenäoliselt pole ja isegi kui on, siis plaatide uuesti pressimine pole lihtsalt majanduslikult võimalik. Sõltumatu muusika struktuurile on see räme pauk. Sony Sonyks, aga seal oli plaadifirmasid, mille artistide nimekiri on seinast seina ja tugeva ampluaaga – näiteks XL, Ruff Trade, Young Turks, Domino jne, kust just viimasel ajal on tulnud palju häid asju.

Huvitav on see, et enamasti tehti tühjaks just tossu- ja hilbupoed. Ehk siis tooted, mida noori ihalema pannakse, aga näiteks raamatupoed jäid puutumata.

See näitabki, kes sellega tegelevad. Need 14-aastased rüblikud ei anna endale absoluutselt aru. Mul meenus üks dokumentaalfilm, kus perekonnas kasvas poeg, kes oli raske olemisega. Tema elu koosnes sellest, et ta sai bloke’idega kuskil nurga peal kokku, tegi kõvasti joint’i, mölises oma vanematega ja midagi muud ei teinud. Ta istus kogu aeg kodus, koolis ei käinud, lihtsalt mitte midagi ei teinud – täielik dumbass. Täpselt sellised inimesed, kes ei saa absoluutselt aru, millega nad tegelevad, seal praegu mässavadki.

Räägiks veel pisut internetist. Netipood reaalse plaadipoe miljööd ei asenda ja hoopis teine asi on ise kuulata ja puudutada asja, mida sa ostad. Mis on sinu arvates plaadipoe eelised internetipoe ees?

Siia Eestisse teisejärguline muusika naljalt ei jõua. Pigem on probleem selles, kas kõik hea muusika jõuab siia. Kui sul on Inglismaal pood ja tellid sinna kauba, mida ära ei müüda, siis saad selle distrosse (levitajale – J.T.) tagasi saata. Meil ei ole reaalset võimalust tellida siia plaadihunnikut, millest ostetakse kaks eksemplari ja siis ülejäänu tagasi saata.

Teine asi on isiklik suhtlemine ostjaga. Ma pole kunagi kellelegi midagi pähe määrinud, aga kui ma ise olen plaadid läbi töötanud ja alles seejärel pakun neid kellelegi kuulata, siis ma arvan, et kvaliteet, mida ta saab, on reaalsem, kui internetipoes tuhnides.

Kuigi kuulamisvõimalus internetis on väga tore, siis need inimesed oskavad klippe lõigata. Teinekord mõtled, et see on nii hea plaat, aga kui lõpuks selle kätte saad ja kuulad erilist joigu, siis mõtled, milleks mul seda vaja oli. Ma tean seda tunnet, see on väga karm!

Mida sa ütleksid vastuseks neile, kes a) väidavad, et netist saab plaate kiiremini ja suht sama või isegi parema hinnaga b) leiavad, et internetist saab plaate, mida poest ei saa.

Mingitel plaatidel on eksklusiivus, mis on kohati arusaamatu. Näiteks uus Atlantic Jaxxi plaat (Ratcliffe – Dorus Rijkers EP – J.T.), mida on väidetavalt ainult 250 tükki. Kui ma sellest teada sain, siis tellisin selle automaatselt, mõtlemata, kas see on hea. (Sarkastiliselt) Nüüd on 250 inimest, kellel on see Atlantic Jaxxi plaat, me istume kodus ja mõtleme, et küll on ikka hea plaat. Samas on veel Atlantic Jaxxi fänne, kes seda siis ei ostnud, aga tahavad ka seda tarbida. Limiteeritusega paned sa mingis mõttes limiteerituse ka oma kuulajaskonnale.

Dancemixis tajusin ma ühel hetkel patriootlikku suhtumist, et meil peaks olema linnas mingi koht lisaks suurtele kaubanduskettidele. Kui sa lähed suurkaupluse leti vahele, siis tunned pidevalt kerget pingestatust. (Teeb sõrmedega liigutuse nagu haaraks kellegi kaelast kinni) Siin on vabam õhkkond. Koht peab olema piisavalt meeldiv, et inimesed siia tagasi tuleksid. Ja valik peab olema kvaliteetne!

Kui osta Londoni netipoest mingi plaat ja maksta saatmiskulud peale, siis mingite plaatide puhul tuleb siit ostes kindlasti odavam. Ainuke asi on see, et tarneaeg – see kole sõna – sõltub sellest, kui suur on tellimus. Kõik oleneb sellest, kui palju on reaalset klientuuri ja tellimusi.

Kas sa vahest igatsed ka seda interneti-eelset aega, mil kõik oli ilus ja hea, inimesed suhtlesid omavahel, käisid plaadipoes ja kõik oli n-ö just nii, nagu peab?

Ma olen aastate jooksul näinud, et on väga palju häid asju, mida inimesed ise internetist kuulates ei aima või aru ei saa. Teinekord ma räägin inimestele, et saate aru, see on täitsa lõpp kui hea plaat. Alguses munevad nad selle ikka maha, aga lõpuks ostetakse kõik ära.

Vahetu suhtumine muusikasse annab eelise. Inimestele meeldib järjest rohkem, et nad saavad plaadi läbi kuulata. Kui tahad, siis kasvõi otsast lõpuni, aga ma loodan, et kõik ei hakka siin plaate otsast lõpuni kuulamas käima, sest siis oleks hullumaja (naerab).

Meil on plaanis nii, et pood on lahti teisipäevast neljapäevani, võib-olla ka reedeti. Eestis ei ole seda kultuuri, et inimesed tuleksid laupäeval välja spetsiaalselt plaadipoodi külastama. Esmaspäev on mujal maailmas peamine plaatide ilmumispäev, mistõttu ei tule ka kaupa ja inimesed poodi ei külasta. Seetõttu on esmaspäev meil n-ö vaikne tund, mil me eelseisvaks nädalaks valmistume.

Mitte, et ma oleks väga suur plaadipoodide hai, aga ma ikkagi käin sealt läbi, kui ma välismaal olen. Kunagi oli see huvi laiem, aga nüüd ma sorteerin seda n-ö garbage bini (kast odavate plaatidega – J.T.). Seal, kus on prügi, on tavaliselt kõige paremad asjad! Peab olema lihtsalt vaistu. (Hoovist hakkab kostuma vali „Lambada”. Pilku välja heites näen, et kõrvalmajas käib korralik pummelung ja laudadel tantsivad keskealised prouad.)

Nüüd on vist õige aeg uuesti küsida, kes teil naabrid on.

(Heidab ka pilgu hoovi ja naerab) See on restoran Caravan. Üks osa on restoran ja all on bistroo. Nad siin ikka müdistavad, kui näiteks pulmad toimuvad. (Jälgime viivuks olukorda, tüdineme nähtust kiiresti ja jätkame vestlust)

Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et su elu on pühendatud muusikale. Kas muusika sind vahest ära ka tüütab?

Kuna olen aastate jooksul nii paljude erinevate asjadega tegelema hakanud, siis veebikirjutamine on minu jaoks puhkus. Mõnikord ma kuulan muusikat taustaks, aga mitte alati. Muusikast vabanemist ei oskagi endale lubada – mu peas on kogu aeg pood, äsja ilmunud muusika või mingi plaadiga saadud hea kogemus.

Küllastumine tekib muidugi, kui sa töötad seitse aastat ja kuus päeva nädalas ühes kohas. Aga siis ma käisin Red Bullis, mis näitas, et maailmas on väga palju inimesi, kellega võid lihtsalt maha istuda ja rääkida. Me püüame iga aasta Red Bull Music Academy olulisust muusikamaailmas tähtsustada, et inimesed saaksid aru, kui kõva väärtusega see tegelikult on – just see inspireeriv keskkond.

Ma tahaksin rohkem käia Hiiumaal, pelgupaigas, kus meil on suvemaja. Ma üritan iga suvi sinna jõuda ja sel aastal olen seal olnud neli päeva. See oli fantastiline! Isegi kui ma olen kõigest – või üldisemas plaanis muusikast – küllastunud, siis seal ma tahan mingit konkreetset plaati kuulata. Seal ma saan seda nautida ja mõelda, et kurat, see on ikka hea.

Kuhu edasi? Energiat veel jätkub?

Jaksu veel on. Ma tahaksin väga, et nende inimeste abil, kes hakkavad siin koostööd tegema, tekiksid sidemed, mis viivad selleni, et me saame Eesti muusikat välismaale edastada. BiiT püüab olla vahelüli Eesti muusika ja kultuuri ning maailma vahel. Inimesed ei jõua kõike ise jälgida, kuna nad ei ole nii kretiinsed ajaraiskajad. Kui keegi on seda eelnevalt filtreerinud, siis on lihtsam.