Tänapäeva kontserte saadavad üha rohkem pean-selle-üles-filmima-muidu-suren-momendid, mille käigus kaotab reaalne kogemus oma mõtte.

Foto: Maris Savik

Need on hetked, mis kerkivad mu ette läbisegi ja kaootiliselt. Mõtted, mis on liiga kaua sappi kogunud, et vaiki jääda. See on minu isiklik otseedastus sotsiaalmeedia avalikust käimlast. Raskekujuline nutipohmakas, kui soovite.

*

Juuni 2017, Gdańsk. Suur staadion on rahvast täis pakitud, sest Guns N’ Rosesi legendaarne kolmik on taas ühisel laval. Kõige intiimsem osa kontserdist: austusavaldusena Chris Cornellile kõlab „Black Hole Sun”, sest vaevalt kuu tagasi on Soundgardeni laulja sooritanud depressiooni tõttu enesetapu. „No one sings like you anymore…” väreleb suveöö ja higiste kehade kuumuses. See võiks olla ilus ja liitev hetk, aga tuhanded inimesed sulgevad end ekraanidesse, et postitada esimesena, kui ilus ja liitev see hetk on. Ma lähen katki.

Sama suvi, Red Hot Chili Peppers Riias. Tüdruk minu ees teeb tervest(!) kontserdist nutitelefoni vahendusel otseülekannet. Ma ei näe kordagi, et ta vaataks päriselt oma kahe silmaga lavale, aga palavikuliselt vilkleval ekraanil jooksevad vaid ülivõrdes kommentaarid otse sündmuste epitsentrist. Kas ta oli kohal?

2016, Iron Maiden Kaunases. Panen tähele, et nutiinimesed on tuimad kaasaelajad – pole ka ime, kui päris emotsiooni väljalaskmise hind võib olla vähemalt kolmekohaline number uue telefoni kujul. See ei ole mosh pit, see on mossitamine, kui kellelegi kogemata vastu kätt lähed.

Kollektiivne nutisõda

Kontserdiemotsioone seedides leian end tihti mõtisklemast selle üle, mida tähendab sõnapaar „jagatud kogemus”. Kas see on jagatud hetk artisti ja publiku vahel, massi jõud ja sünergia? Või jagatud hetk massimeedia vahendusel, kõigile kogemiseks, aga kaugel reaalsusest? Ma ei taha pidada epistlit, vaid kutsun kaasa mõtlema. Subjektiivselt, irooniliselt, aga ausalt.

2020, paar päeva tagasi, Steel Panther siinsamas Tallinnas. Kõlaks ju päris lahedalt, kui ma kirjeldaksin, kuidas laval toimuv meisterlik paroodia paneb hetkeks kõik sotsiaalsed normid pausile, et vana hea üle võlli seksistlik glämm saaks rinnad paljaks kiskuda ja lava ihast väänlema panna. Mulle meeldiks midagi sellist lugeda ja mõelda, et ma olin ka seal. Aga te kõik juba teate seda – või saate soovi korral kohe teada –, sest Elu24 ja sotsiaalmeedia annavad võimaluse täpselt järele vaadata, kes olid need tüdrukud või kuidas nad laval ennastunustavalt suudlesid. Need hetked olid kirss väga mitmeplaanilise kontserdi tordil ja küllap mõtles nii mõnigi naine, et hetke ajel oleks ju päris lahe vooluga kaasa minna – aga kas nad tahaksid seda hiljem sajas versioonis järele vaadata? Pigem mitte. Nii kärbub spontaansus „suure venna” valvsa pilgu all mannetuks äramärkimiseks, et ju oleks võinud, aga… Pole siis ime, et rock’n’roll hakkab ära surema.

Me toodame nii palju sisu ja jagame nii palju, et unustame mõelda, miks me seda teeme ja mis sellega kaasneb.

Me toodame nii palju sisu ja jagame nii palju, et unustame mõelda, miks me seda teeme ja mis sellega kaasneb. Klassikaline kontserdikäitumine liigub üha rohkem mööda kokkuleppelist mõttevormi. Eksisteerivad mingid peaaegu kohustuslikud suure kontserdi pean-selle-üles-võtma-muidu-suren-momendid. Kontserdi algus, see kindlasti (kes on enne kuulnud, et bänd tuleb lavale). Kitarrisoolo (isegi kui see tähendab kümneminutilist sõrmekiiruse demonstratsiooni kolmel noodil, ikka on eriline). Trummisoolo (see on supereriline, sest enamasti on kontserdil ainult üks trummisoolo; lisaks mõistetakse trummimängu üldiselt vähem kui keelpille, mistõttu kõik näib eriti meisterlik ja tuleks seetõttu igaks juhuks üles filmida)!!! Kõik kõige tuntumad lood (teisi ei tunta, järelikult pole nii head). Kui keegi kutsutakse publiku seast lavale. Kui mainitakse kontserdi toimumiskoha nime. Kui kasutatakse pürotehnikat. Kui keegi teeb midagi lavastuslikult ebatavalist, näiteks lendab akustilise loo jaoks üle saali teisele platvormile (absoluutselt igal kontserdil mitmeaastase tuuri jooksul). Kui keegi teeb mingi nalja (mida sa oled juba kümnest videost näinud, sest bänd teeb sedasama nalja absoluutselt igal kontserdil mitmeaastase tuuri jooksul). Kui äkki juhtub midagi, mida ei oska ette näha (näiteks keegi surebki päriselt ära, mis oleks muidugi jackpot).

Sapine, jah. Aga tõene. Me kõik tahame olla rindereporterid, ainult et originaalsus, mida kajastada loodame, tapetakse kollektiivse nutisõja käigus ära. Kõigil on tükk, aga keegi ei saa trofeed ja kuidagi suvaline on selle laiba kõrval seista. Selle asemel et hinnata võimalust 21. sajandil ikka veel elavat muusikat nautida ja midagi päriselt kogeda, tekib olukord, kus hirmus millestki olulisest ilma jääda võetakse valimatult kõik üles. Selle käigus kaotatakse reaalne kogemus sootuks ning kogu digitaalne mass tõlgitakse üksikuteks jagatud laikideks ja ülejäänud infoprügiks, millega keegi enam ei tegele. Mis siis lõpuks alles jääb?

2019, Kiss Peterburis. Olen peaaegu lava ees, aga näen ikkagi tervet kontserti vaid nutiekraanide vahendusel, sest käed, mis peaksid rokkima, on taas õhus valedel põhjustel.

2018, Deep Purple. Mingid tüübid minu kõrval on omavahel kaabliga kokku liidetud nagu Siiami kaksikud. Üks filmib, teise taskust punnitab välja hiiglaslik akupank. See kõlab nagu utoopia, ma tean. Aga ma ei tee nalja. Ja ma vihkan, et ma seda kõike märkan, ja ma vihkan, et see pole kunstiline liialdus. Me oleme nutimaania suhtes vaikimisi nii tolerantseks muutunud, et telefon oleks juba nagu inimõigus. Keegi ei ütle midagi. Keegi ei pane isegi tähele.

Aga on veel üks utoopia.

2018, Jack White Riias. Loen oma päevikust: „…mulle meeldib suhtumine, et kontsert peaks olema nutivaba. Lähed peole, paned oma telefoni turvaliselt lukustatud kotikesse ja oled päriselt kõigi oma meeltega kohal. Kujundad olnust vahetu arvamuse, mida teiste osasaanutega omavahel põrgatada. Keegi ei tunne end halvasti, sest reeglid on kõigile ühised. Vastupidi, hetk on seda hinnalisem, et ta on privaatne. Artisti salapära säilib. Hetk elab mälus edasi. Ta on midagi väärt, sest kellelgi teisel päris niisugust pole. Kunst levib inimeste vahel, ilma et kellelgi oleks telefonis mingid pooltõelised valetõestused, mida nad niikuinii kunagi ei vaata. Samas on su telefon kindlalt sinu käes ja sul on alati võimalik minna kontserdialalt eemale ja värsked bitid seal veeni lasta. Ma loodan, et Yondri süsteem levib ja levib kiiresti. Boonusena on ka kontserdifotograafi tööl jälle mingi kandvam väärtus.”

Ma tulen selle kontserdi juurde ikka ja jälle tagasi, sest see on kõige ägedam asi, mida ma olen viimasel ajal kogenud. Võib-olla ma olen pildistamise suhtes ülitundlik just seetõttu, et see on pool minu tööst. Tegelen iga päev sellega, et muusikute visuaalset identiteeti täpsuseni lihvida, olla toetav ja suunav, aga mitte lämmatav. Muusika on peamine. Visuaal räägib juurde. Ma tunnen, kuidas ülekajastamine ei aita kaasa, vaid risustab. Isegi siis, kui iga ebakvaliteetne postitus on tasuta reklaam.

Me kõik tahame olla rindereporterid, ainult et originaalsus, mida kajastada loodame, tapetakse kollektiivse nutisõja käigus ära.

Universaalne katk

Kas te teadsite, kuidas suurtel kontsertidel on enamasti tavaks, et professionaalse tehnikaga tohib pildistada lava eest ilma välguta esimesed kolm lugu? Mõnikord asub fotoala sootuks helimeeste putka juures ning pildistamine käib üle publiku. Need on kokkuleppelised reeglid, mis on kutsutud ellu selleks, et fotograafide hord kontserdi maagiat ära ei lõhuks. Ma olen ahastanud palju imeliste hetkede üle just eriti pärast neid kolme „soojenduspala”, kui kaamera on hoiule pandud ja live tõeliselt käima läheb. Aga see, et ma ei saa pildistada, on omamoodi tore. Need on minu mõttepildid füüsiliste fotode vahel, varastatud varastamata kaadrid. Tegelikult ma ei taha neid ära jagada. Samas on moodne nutikaamera nii heal tasemel, et tundub silmakirjalik seda reeglit mitte kontserdikülastajatele laiendada. Kogu publik on potentsiaalselt võimekas press, kes üksteisega asukoha pärast konkureerivad. Ainuke põhjus seda mitte teha saab olla siinkohal tehniline: mida suurem on kontsert, seda aeganõudvam on telefonide kokkukorjamine ja sissepakkimine. Kaos igatpidi.

Tahan toonitada, et ma ei võitle siin enda kui fotograafi õiguse eest kõike ja kõiki igal pool valimatult pildistada. Ma võitlen enda kui melomaani ja kirgliku kontserdikülastaja õiguse eest vahetult kohal olla. Kui üldse midagi, siis kunstnik minus arvab, et pildistame liiga palju ja valik pilt tegemata jätta on sama tähtis kui õige kaadri leidmine. Tunnen, kuidas meedium, mida armastan, hakkab mind ära väsitama. Ekraanid teevad kõik tuimaks ja ühetaoliseks. Sellest ka need aastaarvud ja kontserdipaigad. See katk on universaalne. Selleks et oma pilku värskena hoida, ei taha ma alati vaadata. Ja ma ei taha, et mind sunnitaks vaatama läbi teiste ekraanide. Tegelikult kehtib seesama ka mujal elus – reisil, näitusel…

Üha rohkem tundub mulle, et kogemuste jagamise duellis ei ole „natuke mõlemast maailmast” enam variant. Me kolime nii järjekindlalt virtuaalreaalsusesse, et see võtab kõik üle. Toodame ja jagame, jagame ümber ja kopeerime. Mõtlemine läheb meelest. Nutipank üha kerkib, aga ühiku väärtus väheneb, sest inimese info vastuvõtmisvõime ei muutu (…nii kiiresti?). Ma ei tea, mis on selle reaalsusest irdumise tõeline hind, aga see teeb mu murelikuks. Mitte „suurem inimene”, vaid „rohkem robot”. Ei tundu eriti atraktiivne tulevikuperspektiiv.

Võib-olla ma olen äärmiselt tagurlik, öeldes, et seda nutivärki võiks veidi piirata. Võib-olla see ongi uus reaalsus ja ma olen 29-aastane fossiil, kes kuulab muusikat vinüülplaatidelt ja nutab taga mingit „päris kogemust”, saamata pihta, kuidas asjad käivad. Aga ma arvan, et siin on mitmeid mõttekohti. Nii kuulajatele, muusikutele kui ka kontserdikorraldajatele. Inimestele. Hetke väärtuse, oma tegevuse ratsionaliseerimise ja kohalolemise kohta. Kunsti ja austuse ja arvestamise ja hindamise kohta. #bepresent #real #peace #fckoff

Lõpetaks pauguga? Öeldakse, et kui sa mäletad midagi kuuekümnendatest, siis sind polnud seal kohal. Ärme unusta, et hipid tarbisid suurtes kogustes LSDd. Meil on nüüd LCDd. Efekt on sama, seadused võiksid ka järele tulla. Mul on suva, kumba pidi.

Maris Savik on rokifotograaf, kunstnik, poeet ja semiootik in the making.