Rändamine ja hargmaine eluviis pole Ryanairi-põlvkonna jaoks juba ammu seotud pelgalt majanduslike teguritega. Praeguseks on migratsioon osalt elustiilivalik, mida tõukavad tagant meedia ja sotsiaalvõrgustikud.

Avastuste monument Lissabonis tähistab maadeavastuste aega Portugalis 15. ja 16. sajandil, kui hakati kauplema India ja oriendiga. Monumendi autorid on arhitekt José Ângelo Cottinelli Telmo ja skulptor Leopoldo de Almeida. See valmis 1940. aastal. Foto: CC0

Seda, et meedia võiks mängida inimeste rändamises olulist rolli, tunnetavad ilmselt paljud meist intuitiivselt. Aga millised on täpsed mõjumehhanismid ja kuidas need Eestis avalduvad? Kas näiteks see, kui sotsiaalmeedia on täis sisserändajate vastu suunatud sõnavõtte, pärsib nende tulekut Eestisse? Või kas jutt mugavuspagulastest peletab Eestist väljarännanute peast tagasipöördumise mõtte? Kas meie noored, elades online-suhtlusvahendite kaudu kaasa sõprade-tuttavate seiklustele laias ilmas, lahkuvad liiga kergemeelselt oma kodumaalt? Need arvamused olen korjanud üles erinevatest avalikest diskussioonidest, mida tasub kõrvutada teoreetiliste käsitluste ja Eestis tehtud küsitlusuuringutest saadud tulemustega.

Rände ja meedia vastastikmõju käsitlevates teooriates tõstetakse esile kaht mõjumehhanismi, mida on võimendanud just heli ning pilti odavalt reaalajas edastada suutva sotsiaalmeedia areng. Esiteks väljarännanute n-ö lohutussuhtlus pereliikmete ning sõpradega, mis leevendab koduigatsust ja hirmu kaotada lähedussuhted ning julgustab uues paigas hakkama saama. Teiseks, suhtluse kaudu pereliikmete ja tuttavatega tutvustavad väljarännanud kojujäänutele uusi paiku ja eluvõimalusi, ahvatledes liikuma ka ühiskonna alalhoidlikumaid rühmi. Piiriülese suhtluse käigus levivad uued tööpakkumised, nõuanded kohalike ametiasutustega suhtluseks jms. Kui esimeste väljarändajate jaoks on võõrsileminek riskantne ja palju vaeva nõudev protsess, siis uute oludega kohanemise käigus kujunevad kohapealsed info- ja suhtevõrgustikud, mis hõlbustavad uute tulijate sisseelamist. See omakorda julgustab ka vähem riskialteid inimesi uude paika liikuma, võimaldades neil loota rahvuskaaslaste toele.

Kõik suhtluskontaktid ei vii loomulikult rändeni – selleks on vaja ka muid, enamasti majanduslikke motivaatoreid. Aga väljarände prognoosimisel on mõistlik küsida, kui laialdane võib olla suhtlusvõrgustike (kaudne) mõju. Eestis on inimeste piiriülesed võrgustikud küllaltki laialt levinud nähtus. Näiteks TÜ ühiskonnateaduste instituudi 2014. aastal tehtud küsitlusuuringu „Mina.Maailm.Meedia” kohaselt elas igal neljandal Eesti elanikul Eestist väljaspool mõni pereliige või sõber-tuttav, kellega suheldi interneti vahendusel. Seega võib Eesti ühiskonnas olla majanduslike rändestiimulite suhtlusvõrgustike kaudu võimendumise tõenäosus päris suur.

Uus trend – elustiiliränne

Meedia, eriti just interneti, kasutamine suurendab huvi liikuda uutesse paikadesse ka juhul, kui pereliikmeid või sõpru pole võõrsile liikunud. Meedia mitte üksnes ei vahenda teisi kultuure, kombeid, elustiile ja võimalusi, vaid ka ergutab fantaasiat ja uudishimu. Uus uurimisala on nn elustiiliränne, mille puhul koduühiskonnas küllaltki jõukal järjel ja haritud inimesed siirduvad ajutiselt või alaliselt elama kohta, mis pakub neile meeldivamat keskkonda, paremaid võimalusi oma huvialadega tegelemiseks, tervislikumalt elamiseks jne. Meedia roll elustiilirände kujundamisel on väga oluline. Kaks kolmandikku Eesti elanikest on huvitatud reisimuljetest, mida vahendavad teiste maade eluolu ja kombeid tutvustavad artiklid, fotod, saated. Seosed rändekavatsustega ilmnevad vaid nooremas vanuserühmas (alla 30 aasta), kelle puhul suurendab rändemotivatsiooni vahetu suhtlus sotsiaalvõrgustikes*.

Avastuste monument. Foto: Diego Delso (CC BY-SA 4.0)

Kas meedia saab aidata ka väljarännanud inimeste lähteriiki tagasipöördumisel? Siingi on meedia olemasolevate majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste tegurite (valikuline) võimendaja. Näiteks juhul, kui kodumaal mõtestatakse lahkumist rahvuskehandile ohtliku, iseka, ara käitumisena, tuimestab see koduigatsust ja muudab tagasipöördumise emotsionaalselt raskeks. Üksnes lohutussuhtlus lähedastega seda negatiivset üldmuljet ei korva. Nn nõrkade võrgustike teooria järgi võib aga välja- ja sisserännet soodustada suhtlus inimestega, kes ei kuulu lähemasse pere- ja sõpraderingi, kellega vesteldakse harva ja lünklikult. Just nõrgad võrgustikud pakuvad mitmekesist infot ja vahendavad erinevaid kogemusi. Nende kaudu võib levida info ja tekkida inspiratsioon seoses kodumaal avanevate uute võimalustega. Seda teesi kinnitab kaudselt ka asjaolu, et Eestist mõneks ajaks välja rännanud ja seejärel tagasi pöördunud inimesed (ligikaudu 5% Eesti täiskasvanud elanikkonnast) on sotsiaalmeedias väga aktiivsed: jagavad iseenda kohta infot, jälgivad tuttavaid, osalevad erinevates virtuaalsetes aruteludes („rändealtitest” inimestest teeb nimetatud tegevusi kaks kolmandikku, Eestis keskmiselt üks kolmandik)*. Samas ei pruugi näiteks riiklikud kampaaniad jm algatused nendeni jõuda (vähemasti mitte otseallikast), sest Eesti rändealtid inimesed jälgivad keskmisest harvemini kohalike meediaorganisatsioonide, rahvusringhäälingu ja ajalehtede, pakutavaid uudiseid*.

Erinev infoväli konfliktiallikana

Lähtuvalt võrgustike teooriast võib teha ka oletusi, kuidas Eesti sotsiaalmeedias avaldatud pahameel seoses pagulaste ja üldse võõraste sisserändega mõjutab nende tegelikku rändekäitumist. Pagulaste puhul ei oma võrgustikusuhtluse efekt praegu ei märkimisväärset meelitavat ega peletavat rolli, seda nii nende väikese arvu kui ka suhtlusbarjääride tõttu kohalikega. Teiste potentsiaalsete tulijate puhul võib aga mõju olla küllaltki märkimisväärne, kuna kõige tõenäolisem esmakontakte vahendav rühm, Eesti oma rändealtid inimesed, võib omaenda negatiivset kogemust edastada. Eesti rändealtid inimesed (on rännanud välja, tulnud tagasi ja valmis uuesti välja rändama) eelistavad rahvusvaheliste meediakanalite pakutavat. Erinev meediamenüü võib olla ka aluseks rändekogemusega ning paiksete inimeste omavahelistele vaidlustele, kuna viimaste meediatarbimine piirdub valdavalt kohalike meediaväljaannete pakutavaga. Autori vastavatest vestlustest tulenevad põgusad muljed lubavad oletada, et vaatepunktid uudiste tõlgendamisel võivad rändekogemusega ja -kogemuseta inimeste vahel päris tugevasti erineda.

Massimeedia ja suhtlusvõrgustike arengud on muutnud ka arusaamu väljarännanute sihtühiskonnas kohanemise kohta: üha enam lähtutakse hargmaisuse käsitlusest, mille kohaselt elavad väljarännanud n-ö vaimses mõttes korraga nii lähte- kui ka sihtriigis, mitte ei „lahku” ühest ühiskonnast selleks, et „siseneda” teise. Hargmaise eluviisiga kaasnevad nii uued võimalused kui ka probleemid. Näiteks võivad rööpsed suhted ja hargmaised virtuaalsed kogukonnad tuua (vastuvõtvasse) ühiskonda uudseid ideid, toota majanduslikku kasu või leevendada kultuurilisi pingeid. Samas võib see tekitada ka enklaave ja pidurdada kohanemisvalmidust. Eesti venekeelse elanikkonna see osa, kelle eluviisi võib nimetada tinglikult hargmaiseks, kuna neil on palju erinevat laadi piiriüleseid kontakte ja tegevusi, on Eesti ühiskonda nii poliitilises, majanduslikus kui ka keelelises mõttes paremini lõimunud kui inimesed, kelle suhtlusring on kohaliku dominandiga. Seega ei pruugi hargmaisus pärssida kohalikus ühiskonnas lõimumist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et (sotsiaal)meedia on muutnud väljarände lävepakud Eesti ühiskonnas madalamaks. Soovi mujal õnne proovida võimestavad sotsiaalmeedia vahendatud võrgustikumehhanismid nagu varjatud vedrud, seda eeskätt nooremates vanuserühmades. Meedia vahendatud hargmaine eluviis ilmselt levib ning julgustab elanikkonna mobiilsemas osas uusi rändeid. Samas võivad võrgustikulised mehhanismid toimida seoses sisse- ja sealhulgas tagasirändega nii soodustavas kui ka tõkestavas suunas.

*Autori arvutused „Mina.Maailm.Meedia 2014” andmetel.

Triin Vihalemm on Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor, kelle uurimisvaldkondadeks on rahvussuhted, identiteet, siirdekultuur ja ühiskondlike muutuste kommunikatiivsed aspektid. Praegu uurib ta hargmaisuse ja identiteedi seoseid poliitilise kriisi kontekstis.