Aeg uurida oma naba: luubi all on Indrek Grigori Pööripäeva numbris ilmunud tekst „Meie igapäevane argipäev”.

Susan Sontag on öelnud, et kriitika funktsioon peaks seisnema osutamises sellele, kuidas fenomenid tekivad, isegi sellele, et nad eksisteerivad, mitte aga nende tõlgendamises. Käesoleva analüüsi probleemipaigutus võiks olla just sellest loogikast lähenev ja proovida mõista kunstikriitilise teksti olemust läbi ühe konkreetse teksti metaanalüüsi.

Kirjanik ja kriitik Peeter Helme on juhtinud tähelepanu järgmisele tõsiasjale: „Laiemalt võttes on kontekst tähtis, sest selleta kipub nii kirjandus- kui ka kriitikateos olema singulaarsus, mis on täiesti mõttetu, ta on üks ja ainuke erandlik objekt kesk tühjust. [–-] Niisiis on oluline tajuda, kuhu kirjutatakse. Mis väljaandele. [–-] Kuid on veel kolmas konteksti puudutav aspekt, mis on samuti oluline: kriitiku enda kontekst. Lihtsamalt öeldes: tuleb iseendale selgeks teha, miks kirjutatakse.”

Kuna Grigori kirjutis on ilmunud kultuuriajalehes Müürileht, siis saab tema sihtgrupiks kahtlemata pidada praeguseid ja tulevasi kunstnikke, korrumpeerunud avangardiste ja kunstikriitikuid, sobides Helmest lähtudes täielikult konteksti – on ju tekst esitatud teiste omasuguste kõrval ja sihtgrupile kättesaadavalt ja arusaadavalt. Grigor vastab ka kolmandale aspektile, püstitades tekstis küsimuse, miks professionaalne kunstiväli ise keeldub oma piiratud inertsust tunnistamast? Samuti kasutab ta oma küsimuse näitlikustamiseks oma vahetuid kogemusi, mille ta isiklikult on saanud, külastades erinevaid kunstinäitusi. Näiteks Riias asuvas Mūkusala Art Salonis toimunud neliknäitust Brektelest, Ubānsist, Sipunovast ja Baumannist ning Tallinna Kunstihoones olnud näitust „Kahtluse Varjud”.

Kui uskuda Viktor Schklovskit, siis kunst, eriti modernne, püüdleb selle poole, et tekitada inimeses uusi ja keerukaid emotsioone: kunst kummastab meie harjumuspärast maailma. Kummastusvõtte eripäraks on näiteks millegi kujutamine kontekstist väljas. Kummastamise puhul nähakse midagi esmakordselt ja see on suunatud vastuvõtja taju deautomatiseerimisele ja äratamisele (me ootame automaatselt mõnes tekstis ühte asja, aga kummastamisvõttega on seal hoopis midagi muud, mis äratab meie taju ja viib deautomatiseerimiseni). Selle eesmärgiks on panna meid maailma teistmoodi nägema; võte võõristab tuttavat. Võte ise on muuta objektid „tundmatuks”, muuta vormid raskeks, suurendada tajumise keerukust ja kestust. Tajuprotsess ise on esteetiline eesmärk ja peab olema pikendatud, muutes kunsti viisiks kogeda objektide kunstilisust. Seega võiks järeldada, et autori põhieesmärk on luua kunstikriitiline tekst, mis proovib kunstiteost või näitust lugejale, kellel puudub vastav või piisavalt lai teadmistepagas, arusaadavamaks teha.

Helme sõnul peab kriitika (ja seeläbi kriitik ise) suutma mõista, kas antud teos vastab autori ootustele. Grigor laskubki sügavamale ja püüab kunsti kui nähtust analüüsida suuremas plaanis, kasutades Lotmani lähenemist, mis näeb ette, et kunstiteos ei ole tunnuste summa, vaid funktsionaalne struktuur. Vastavalt ka uurija ei loenda tunnuseid, vaid ehitab seoste mudelit. Tähendustomavateks on need elemendid, mis omavad vastandust ehk mis on lülitatud opositsioonidesse.

Elemendi olemus selgub läbi tema vastanduse teisesse, mitte isoleeritult – kuid tulutult. Peale Mūkusala näitusest tulutult terviku otsimist sooritab ta kriitilise kriitiku kriitilise sisekaemuse ja jõuab küsimuseni, kas ei ole ka see, tema töö kommunikatiivsuse nõue, peavooluline kaanon? Midagi, mille vastu tema peavoolu kritiseerijana võidelda püüab, jõudes seeläbi teksti sügavaima probleemipaigutuseni? Ta toob välja argumendi, et kaasaegne kunst on hakanud sarnanema liberaaldemokraatiaga, mille eksistentsi loomulikuks osaks ja suisa tagatiseks on süsteemi kriitika. Ta juhib tähelepanu sellele, et nii tema kui ilmselt ka teised kriitikud, kes on peavoolu suhtes kriitliselt meelestatud, suudavad siiski ainult selle grammatikale vastavalt lugeda.

Grigori artiklist võib järeldada, et kunst, hoolimata oma püüdlustest end nn matsirahvast eristada, on ennast oma õhulossi vangi pannud ja ei pääse sealt enam kuidagi välja. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et intervjueerides kuraatorit, kelle näitust ta näinud ei ole, jääb kuraatorile mulje, justkui oleks kriitik juba näitust näinud ja tegemist on kurja naljaga. Autor ise ütleb sedasama: ka peavoolukriitikas valitseb peavooluline kaanon.

Tekst tundub poolik, sest autor ei paku omapoolset vastust, vaid soovitab lugejal tutuvda Slavoj Žižeki teosega „Don’t act. Just think.” Seega jääb Sontagi poolt püsitatud eesmärk täitmata – fenomeni olemasolu ja selle probleemsust analüüsitakse ja kirjeldadakse, kuid selle tekkimise metodoloogiani ei jõuta. Kuid ilmselt pole see teksti ainukene eesmärk, vaid tegemist on just eelmainitud lotmanliku analüüsiga.

Kriitika ei saa eksisteerida ilma subjektita, mida kritiseeritakse. Kui aga kõik subjektid on ühesugused, on ka nendest tulenev kriitika ühesugune ja seega ei saa imeks panna, et näitust nägemata on võimalik seda objektiivselt kritiseerida. Kuraatorid tajuvad seda ning proovivad luua midagi uut ja teistsugust. Kuid nad jõuavad paraku olukorrani, mille tunnistajaks oli kriitik Mūkusalas – püüdluses luua uut tervikut, luues meelevaldseid seoseid, jõutakse lihtsalt publikule ning isegi ekspertidele arusaamatu segaduse loomiseni. Seda kinnitab ka fakt, et eelmainitud galeriisse üles pandud meelelahutuslikum väljapanek tõmbas külastajaid tunduvalt paremini ligi kui originaalide näitus.

Maria-Kristiina Soomre on oma Sirbis ilmunud artiklis „Kunstikriitika diagnoosid ja p(rogn)oosid” välja toonud erinevaid põhjuseid, miks seesugune olukord aset leiab. Peamisteks probleemideks peab ta rahapuudust, huviringkonna ja kriitikute ringi väiksust ja lugejateni jõudmise raskust. Soomre: „(Kui) Artishok TV ka kunagi oma kanali avaks, ei võta see rahvusringhäälingult moraalset kohustust luua üks laia maksumaksjate massi kõnetav, kunsti Leo Soonpää või Jaak Kangilaski vaimus intelligentselt, aga lihtsalt seletav kunstisaade.”

Ka teised tuntud kriitikud on välja toonud sarnaseid probleeme – raha on sama vähe kui sõpru ja mõlemat tuleb hoida. Kuidas sa ikka sõpra kritiseerid ja siis temalt selle eest raha küsid? Soomre pakub lahenduseks, et intelligentsed lühivormid – selgelt, huvitavalt, kiiresti ja lühidalt kirjutatud tekstid või mikrofoni välja öeldud mõtted, lisaks toimetuste loodetavalt teravdatud tähelepanule ja julgele (enese)kriitikale toimuva suhtes, peaks tänase kultuurimeedia esmase vitamiinivaeguse korvama.