Sisemiselt polariseerunud, elitaarne ja killustunud, kuid sellele vaatamata järjest laiemat kandepinda omandav – selline võiks olla eesti feminismi diagnoos anno 2016.

Illustratsioon: Helmi Arrak

Sõna „feminist” on meie kultuuriruumis tähendustega äärmiselt laetud. Eriline eitusväide „mina ei ole feminist”, kuigi tegemist on inimesega, kes tegeleb naiste õiguste või naistevastase vägivalla teemaga, osaleb naiste palgalõhe meeleavaldustel, räägib võrdõiguslikkuse küsimustest, toetab samasooliste abielusid, uurib soolisust ja suhteid, on pehmelt öeldes kummaline. Justkui feminist tähendaks tõepoolest ohtlikku ekstremisti või meestevihkajat, vägivaldset nõukogudeaegset kommunisti või veel jumal teab keda. Tulemus on see, et feministid ise radikaliseerivad kohalikke feminisme, tehes sellega iseendale ja oma eesmärkide ühisosale suure karuteene. Vähesed julged maailmaparandajad on otsekui üksikud hullumeelsed, kellest on targem kauge kaarega mööda käia. Elatakse eralduses, kaevutakse kaevikuisse ja igaüks võitleb ainult iseenda ellujäämise, õiguste või vajaduste eest. Otsekui mõnuledes oma marginaalsuses sellest väljapääsu otsimata.

Eesti „peavoolu feministide” massiline distantseerumine feminismist näitab ennekõike suure osa elanikkonna harimatust antud küsimuses. Tegeletakse küll teemadega, mis on feministidele huvitavad ja aktuaalsed, aga maailmas toimuvast ei teata, feminismiteooriaid ja -ajalugu ei tunta ega isegi taheta sellest midagi teada saada. Aasta tagasi valimiste aegu Naiste Hääle veebilehel tehtud intervjuud riigikogu erinevate erakondade naiskandidaatidega näitasid, et enamik küsimustele vastanuist ennast feministina ei määratlenud, kuigi näiteks naiste õiguste eest seismist peeti oluliseks. Ainukeses haridusalases väljaandes Õpetajate Leht oli kasutatud kuni 2015. aastani sõna „feminism” täpselt ühel korral[1], kuigi „soolisuse prillid” annaks õpetajaskonnale haridusküsimustele vastuseid otsides täiesti uue perspektiivi. Väidan, et paljud inimesed ei teagi, mis feminism üleüldse on. Seetõttu kardetaksegi – nii igaks juhuks ja täiesti irratsionaalselt.

Ka palgalõhest on inimestel ilma feminismita lihtsam aru saada kui koos feminismiga. Eriti ilmne on palgalõhe kui fakt suurele osale naistest (ja tüüpilistel naiste erialadel töötavatest meestest) igakuisel palgapäeval ning eriti veel siis, kui pangakontole laekub Euroopa mõistes ebardlik miinimumpalgasuurune lõhe vajaduste ja võimaluste vahel. Feminism aga kõlab kui kole kommunismitont[2]. Neid kahte teemat – palgalõhe ja feminism – oma peas ühendada ei suudeta. Hirm on üsna sageli seotud teadmatusega ja nii on ka siin. Soolise palgavahe kui sotsiaalse probleemi analüüsimehhanismide otsingul keeldutakse sõna „feminism” järjekindlalt suhu võtmast. Võib-olla on just massiline feminismipelg põhjenduseks, miks paljudes võrdõiguslikkust puudutavates küsimustes tammutakse aastaid paigal. Palgastatistikat ja naissoost riigikoguliikmete arvu vaadates võiks öelda, et aasta-aastalt astutakse arengus isegi sammukese võrra tagasi.

Kui jälgida kohalike kogenud tegijate mõtteavaldusi, tundub mulle, et n-ö „atesteeritud” feministid ise on ettevaatlikud ja toimuva suhtes väga kriitilised, sest pelgavad „oma teema” labastumist – massid ei „mõista asja” selle tuumani, on küündimatud. Teiseks on märke huvide ristumisest või lausa vastassuunalistest taotlustest, kui rääkida näiteks meesõiguslastest, kes nõuavad feministlikele uurimistraditsioonidele toetudes meestele suuremaid õigusi, langedes ise kohati naistevaenuliku retoorika lõksu, või haridusekspertidest, kes taandavad soolisuse küsimused koolis tüdrukute ja poiste varajase sotsialiseerimise probleemidele. Lisaks on Eesti-suguses väikeriigis küsimus alati piiratud ressurssides (loe: võimus, rahas, tähelepanus) – iga teema võimaldab ellu jääda ainult ühel „eksperdil” korraga. Nii iseloomustabki eesti feministe radikaalse agressiivsuse asemel pigem teatav elitaarsus ja killustumine. Feministid on kas kunstnikud või teadlased, aga võib-olla ka kirjanikud või vähemalt ajakirjanikud. Feminist ei ole „tavaline” inimene, ta on eriline, radikaalselt teistsugune, veidi targem. Feminist on omamoodi ja massist selgelt eraldunud ning sellisena laiemale avalikkusele pigem turvaline kui ohtlik. Elitaarsuse märk on ka see, et suurem osa eesti inimestest ei ole ühtegi elusat feministi kunagi kohanud – temaga silmast silma maailma asjadest rääkinud. Lihtsalt ei ole juhust olnud. Nii nad neid feministe paaniliselt kardavadki.

Mõned feministid on siiski juba ka riigikogus, sest sealgi on jäetud sellele nüüdisaegsele kultuurinišile pisike omaruum ja mõned „Euroopas olulised” teemad. Toompealt käivad feministid mõnikord (tavaliselt enne valimisi) lihtrahvaga kohtumas, siis panevad nad ette tagasihoidliku eelmise sajandi alguse naisõiguslase maski, et rahvast mitte ära hirmutada. Feministide näoraamatugrupi Virginia Woolf Sind Ei Karda plahvatuslik populaarsus (praeguseks on sinna koondunud juba üle 4000 huvilise), digitaalse uudistelehe Feministeerium asutamine, Arvamusfestivali sooala massiline kuulajaskond (küll peamiselt nooremast põlvkonnast) ja paljud teised märgid annavad lootust, et feminismiideed hakkavad pikapeale siiski rahva hulka tilkuma. Nii tuleb ka „vana kooli” feministidel hakata end hägustunud tähenduste ruumis uuesti määratlema, see nõuab küll pingutust, aga loob eeldused võimaliku omamaise feminismiteoreetilise ühisvälja tekkeks. Lootust on.

Läänes kasutatakse juba aastaid mõistet „feminism” mitmuses. Ei räägita mitte feminismist, vaid feminismidest. Ka Eestis on ilmunud kirjutisi, mis avardavad ja mitmekesistavad kohalikku vaatevälja. Sellisena kerkib esile Killu Sukmiti Maalehes avaldatud intervjuu, milles Kadri Aavik, Dagmar Kase ja Kadri Tüür räägivad ökofeminismist[3]. Artikli pealkiri on „Ma tean, mis on feminism, aga mis on ökofeminism?”. Näib, et Maalehe lugejaskond teab juba ammu, mis on feminism, otsides oma küsimustele vastuseid uuel tasandil, sh feminismi erinevatesse vooludesse süvenedes. Suur osa kohalikust ajakirjandusest elab aga endiselt sügavas vaimupimeduses. Näiteks ajakirjanik Ene Pajula demonstreerib oma vähest lugemust 14. veebruari Postimehe artiklis „Ene Pajula veste: kas palgalõhe ikka on sugudega seotud, küsib mammi”.

End selgelt määratlenud feministid on Eesti avalikus ruumis siiani siiski pigem erandiks[4]. Ja kui feministe isegi on kusagil märgata, toimub see endiselt suure sõimu saatel ja skandaalimaigulisena. Samas leiab haritud inimene juba märgatavalt lihtsamini ise tee allikate juurde, mis aitavad kultuuriloos orienteeruda ja avalikes aruteludes väärikalt osaleda. Feminismi(de)st saab lugeda mitmetest nüüdisaegsetest humanitaaria ja sotsiaalia entsüklopeediatest ja põhiõpikutest, sealjuures isegi eesti keeles. Kultuurileht Sirp ja norrakate rahastatud Feministeerium on teinud tänuväärset tööd, avaldades paljude kohalike feminismiasjatundjate lühemaid ja pikemaid kirjutisi. Juba aastaid ilmub eestikeelne soouuringute teadusajakiri Ariadne Lõng nõudlikumale lugejale. Algajale huvilisele soovitaksin legendaarset feministide artiklikogu „Tilliga ja tillita”, mis on ühtlasi ka huvitav lähiajaloo uurimisallikas. Osaliselt on tõlgitud Simone de Beauvoir’ „Teine sugupool”, aastaid tagasi ilmus Loomingu Raamatukogus Virginia Woolfi tähelepanuväärne essee „Oma tuba”. Kaks viimast on mõjutanud feministlikku ideestikku kogu maailmas.

Meie oma varajaste feministide originaaltekste on taasavaldatud vaid väga tagasihoidlikul hulgal, võib isegi öelda, et neid peaaegu ei olegi avaldatud[5]. Nii võibki feminism paljudele inimestele alguses veidi võõras tunduda, justkui alles eile „Läänest sisse veetud ja rahvale peale surutud”. Pea kõigil eesti feminismiajaloo tuntud nimedel ja kogu varajasel feministlikul mõttelool nagu ka suuremal osal meil viimase paarikümne aasta jooksul ilmunud kirjutistest on mugavalt unustuse hõlma vajuda lastud[6]. Terviklikke käsitusi ja tervikteoseid, mis püüaksid feminismide olukorda Eestis tervikuna või osade kaupa kaardistada, ei avaldata. Sellest on muidugi kahju. Eriti seetõttu, et eelmise sajandi alguses ilmunut võib kohalikes võrdõiguslikkuse diskussioonides paljuski siiani edukalt argumenteerimisel appi võtta, sest see kõnetab endiselt väga suurt osa Eesti elanikkonnast (näiteks meeste ja naiste erinevusdiskursus, kirik ja soolisuse küsimus, naiste tööhõive, rahvuse taastootmise ja haridusteemad jne). Ajaloost hästi informeeritule tundub sageli, nagu arutelu võrdõiguslikkuse üle poleks 20. sajandi alguskümnenditest edasi nihkunud, sest needsamad tolleaegsete feministide ammu kummutatud argumendid on ikka ja jälle avalikkust eksitamas.

Ka minu artikli alguses esitatud tüüpväite, et feministid on meestevihkajad, saab ümber lükata viitega naisliikumise ajaloole. Omas ajas radikaalne feminist, õpetaja, naisliikumise juht ja poliitik Marie Reisik saatis oma kallimale Peetrile sadu armastuskirju. Samal ajal kirjutas ta julgeid naisliikumise artikleid ja toimetas naiste poliitilisi ajalehti Naisterahva Töö ja Elu ning Naiste Hääl. Otsehüpe maailma nüüdisaegsetesse feminismide diskursustesse, mis tegelevad mitmesugustel tasanditel keerukate, meile kaugete ja enamasti väga abstraktsete filosoofiliste probleemidega, võib ka kõige intelligentsematele lugejatele esmalt pingutav tunduda ja teemasse süvenemise isu nullilähedaseks kahandada. Selle asemel et aimata kodukootult järele läänes toimuvate teoreetiliste kanakitkumiste kõrgpilotaaži, võiksime pigem keskenduda kohaliku probleemistiku lahendamisele. Üheks võimaluseks on näiteks meie feminismide ajaloo kaardistamine, mis looks eeldused selleks, et paljud praegu jänesemaskiga kaetud osapooled ühineksid feminismi erinevate ühiskondlike projektidega. Kui siinsed ajaloolised arengud või paigalseisud muutuvad nähtavaks ja deradikaliseeritakse, on võimalik uute sisuliste koalitsioonide moodustamine erinevate huvirühmade vahel. Feminismi(de) populariseerimine teeks võimalikuks feministlike poliitikate leviku. Vastasel korral jätkame energilist paigalseisu nii poliitilise esindatuse kui ka mitmetel teistel feministide jaoks olulistel teemadel.


Viited

[1] Parijõgi, Meeli 2013. Elu ja inimesed: Tiiu Kuurme töine sünnipäev. – Õpetajate Leht, 17.04. Sõna „feminism” paneb Tiiu Kuurme islandi naise suhu, kes küsib: „Milleks feminism ja soouuringud?” Otsing on sooritatud lehel opleht.ee.

[2] Iroonia peitub selles, et naiskommunistid ise keeldusid end feministideks nimetamast, sest seda peeti kõrgklassi naiste ehk kodanlaste liikumiseks. Soovitan lugeda Alexandra Kollontai artiklit Venemaa naistöölisliikumise ajaloost, kus ta seda mõttekäiku pikemalt lahti seletab.

[3] Sukmit, Killu 2014. Ma tean, mis on feminism, aga mis on ökofeminism? – Maaleht, 08.02.

[4] Eriti kui lugeda näiteks Postimeest, Naisliidu kodulehte või vaadata „Vabariigi kodanikke”.

[5] Erandiks on Lilli Suburg, kuigi isegi tema kõige huvitavamaid ja ühiskonnakriitilisemaid kirjutisi ei ole uuesti avaldatud. Lisaks oleks huvitav lugeda tema kirjavahetust Natalie Johanson-Pärna, Carl Robert Jakobsoni, endiste õpilaste ja paljude teistega.

[6] Näiteks „Eesti mõtteloo” sarjas on avaldatud ligi saja raamatu hulgas tosinkond naist. Feminismiajaloost Eestis pole avaldatud siiani ühtegi teost. Kõige lähemale on sellele jõudnud omal ajal Vera Poska-Grüntal („Naine ja naisliikumine”, 1936) ja Helmi Mäelo („Eesti naine läbi aegade”, 1957).