Kuigi tänapäevased noorte subkultuurid ei pruugi olla niivõrd valitsevaid ideoloogiaid õõnestava olemusega kui varasem pungiliikumine, võib aktivismina käsitleda klubikultuuri, festivale, tänavakunsti jms, mis panustavad samuti isiklike seisukohtade kujunemisse ja ühiskonna muutmisse.

Def Räädu ja J.O.C., kes tõid eesti räppi edumeelsust kritiseeriva termini „succiety”. Foto: Tanel Tepper, stilistika Ester Kannelmäe ja Liina Paakspuu, kujundus Ed Labetski

Def Räädu ja J.O.C., kes tõid eesti räppi edumeelsust kritiseeriva termini „succiety”. Foto: Tanel Tepper, stilistika Ester Kannelmäe ja Liina Paakspuu, kujundus Ed Labetski

Kuigi noorte aktiivsus poliitikas alates valimistest kuni osaluseni poliitilise suunitlusega organisatsioonides on vähenenud, oleks vale väita, et noored nii Eestis kui ka mujal ei ole ühiskonnas toimuvast huvitatud. Juba mõnda aega on ühiskonnauurijate seas teoretiseeritud, et konventsionaalne osalus on asendumas isikliku vastutuse võtmise ning rohujuuretasandil tegutsemisega. Piirid isikliku ja avaliku ning poliitilise ja mittepoliitilise vahel on hägustumas ning noored on aktiivsed vägagi erinevates valdkondades. See ei tundu võib-olla alati „poliitiline” olevat, aga seda võib lähemal vaatlusel sel moel interpreteerida.

Kuigi noorte subkultuure seostatakse peamiselt meelelahutuse, muusikakuulamise ja trendide järgimisega, võib neid käsitleda ka ühiskondliku osalusena. Näiteks punkarid on olnud ülemaailmselt seotud anarhismi, antiglobalismi ning ka keskkonnateemadega. Eestis peetakse punkarite subkultuuri hiilgeajaks 1980ndate lõppu ja 1990ndate algust, mil see võttis mujalt üle protestivaimu ja vastandumise valitsevale poliitikale. Kuivõrd aga Eesti kuulus tollal Nõukogude Liitu, vastanduti vasakpoolsele kommunistlikule režiimile erinevalt Lääne punkaritest, kes just toetasid vasakpoolset ideoloogiat. Tõsi küll, üldine põhimõte kritiseerida olemasolevat korda selle vastu sümboolselt või otseselt protestides oli sama. Ei saa küll öelda, et keegi oleks korraldanud mingeid protestiaktsioone, ja vaevalt punkarid ennast ka kuigivõrd poliitilisena tajusid.

Vastandumine väljendus pigem nende välimuses ja elustiilis. Kaaskodanike šokeerimine oma välimusega on olnud punkaritel kõikjal kavatsuslik, et raputada ühetaolist halli massi. Pungikultuuri teoreetiku Dick Hebdige’i[1] teeside põhjal saab seda tõlgendada kogu nõukogude ühiskonna alustalade õõnestamisena, ehkki punkarid ise oma tegevust ilmselt nii suurejoonelisena ei tajunud. Hebdige käsitleb stiili mässuna ja stiilielemente sümboolse vastuseisuna ühiskonnale. See tähendab, et harjassoengu ning haaknõeltega noore punkari puhul polnud välimus mitte signaaliks võimalikust ühiskonnaohtlikust käitumisest, vaid asi iseeneses, mis rääkis „avangardse kunstiteosena” vastu „nõukogude inimese” moraalile ja tõekspidamistele. 1980. aastate lõpul teisenes koos ühiskonna muutumisega ka pungikultuuri roll – nüüd polnud see tagakiusatud vastukultuur, vaid ärkamisaja avangard. Tuntud punkbändi J.M.K.E. laulust „Tere perestroika” sai omalaadne hümn eesseisvatele arengutele. Punkaritest said ühiskondliku muutuse hääletorud ja subkultuuriga läks pealiskaudselt kaasa rohkelt inimesi, kes ei tajunud end mitte pungikultuuri liikmete, vaid tärkava omariikluse pooldajatena. Mõningane seisukohavõtt ühiskondlikel teemadel ei ole praeguseni pungikultuurist kadunud ja ka nüüdsed punkarid soovivad hallist massist eristuda, ent varasemate aegadega võrreldes pole see nii silmatorkav. Punkarid on korraldanud proteste ja tegelenud loomade õigustega, punkar Streeti mälestusüritus, mille sõnumiks oli kriitika politseivägivalla vastu, oli ehk üks rahvarohkeimaid ettevõtmisi, aga enamasti pole need üritused piisavalt tähelepanu pälvinud.

Vennaskond. Teenuse Koluvere lähedal. 1986. Foto: Lembit Krull

Vennaskond. Teenuse Koluvere lähedal. 1986. Foto: Lembit Krull

Ühiskonna mõjutamist üheksakümnendate punkaritega sarnase suurejoonelisusega on olnud edaspidi vähem, aga ei saa öelda, et hilisemad subkultuurid ühiskonnas kaasarääkimisega ei tegeleks. Räpp oli alguses nii-öelda „musta mehe CNN”. 1970. aastatel Ameerika Ühendriikide getodes ilmavalgust näinud räppmuusika keskmes oli samuti ühiskonnakriitika. Sama peab paika ka eesti räpi puhul: räpparid[2] on vastandunud nii etableerunud ühiskonnale kui ka kommertslikule peavoolumuusikale, pidades neid pealiskaudseks ja silmakirjalikuks ning väärtustades ehtsust ja ausust, mis on kesksel kohal nende muusikas ning elustiilis üldiselt. Eesti räpi laulusõnades on olnud oluline irooniline suhtumine eduühiskonda. Seda illustreerib näiteks varasemast Rakvere räpist tuntud väljend „succiety”. Sõnadest „success” ja „society” kokku pandud mõiste kritiseerib Eesti ühiskonda, kus edu on muutunud peamiseks väärtuseks ning normiks, mida suur osa inimestest vastuvaidlematult ja alandlikult kohustusliku ettekirjutusena täidab. Räpparid üritasid sellele nii oma muusikas kui ka alternatiivses elustiilis (vähemalt osaliselt) selga pöörata.

Praegu ei ole enam päris adekvaatne rääkida vastanduvatest subkultuuridest, samuti ei ole noorsookultuuride puhul sageli ehk tegemist eespool esitatuga võrreldava ühiskonnakriitikaga. Samas interpreteeritakse nüüdisaegsete noorsoouurijate analüüsides väga erinevaid eneseväljendusi poliitilise aktiivsusena. Näiteks „naudingukodanik” (pleasure citizen)[3] viitab noortekollektiividele, mis põhinevad hedonismil ja sotsiaalsuse väärtustamisel, ning tugineb arusaamale, et vaba aeg võib olla mõne noore jaoks olulisem kui töö või elukutse. Nii saab ka näiteks klubikultuuri, parkuuri ning ka paljude teiste koosluste puhul rääkida oma keskkonna loomisest, kus noortel on võimalik ise reegleid määrata ning tekkivat solidaarsust ja entusiasmi aktivismina käsitleda. Kodanikuaktiivsusena interpreteeritakse näiteks nii tänavakunsti kui ka festivale ning ehk keskseimal kohal on erinevad eneseväljendused sotsiaalmeedias. Siinjuures on oluline, et noored kujundavad meelelahutuslikus keskkonnas oma hoiakuid ja arvamusi sageli ka päevapoliitilistel teemadel, olles valmis aktiivsemaks tegutsemiseks. Sellist käitumisviisi on rootsi sotsiaalteadlane Erik Amnå[4] tähistanud mõistega „valvekodanik”. Viimane tahab ja suudab vajaduse korral kaasa rääkida ning aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või tegevusega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja on ühtlasi ühiskonna huvides. Ning aktiveerumine ei tähenda alati poliitilise partei liikmeks astumist või barrikaadidele jooksmist, oma seisukohti või poolehoidu võib väljendada paljudel viisidel, muu hulgas ka muusika, erinevate ürituste korraldamise või seisukohavõttudega sotsiaalmeedias.

Kuigi eespool on toodud pigem positiivseid näiteid noorsookultuuride mõjust ühiskondlikele hoiakutele, ei saa muidugi kõrvale jätta võimalust, et mõnel puhul ei soodusta teatud stiili, muusika või hobi armastus mitte tolerantsust, vaid võib, vastupidi, õhutada viha erinevate ühiskonnarühmade vastu.

[1] Hebdige, D. 1979. Subculture: The Meaning of Style. London ja New York: Routledge.
[2] Kobin, M.; Allaste, A.-A. 2009. Hip-Hop in Rakvere: The Importance of the Local in Global Subculture. – Subcultures and New Religious Movements in Russia and Central-East Europe. Peter Lang Publishers House, lk 87–110.
[3] Riley, S.; Morey, Y; Griffin, C. 2010. The ‘pleasure citizen’: Analysing partying as a form of social and political participation. – Young 18(1), lk 33–54.
[4] Amnå, E. 2013. Active, passive and standby citizens. – The EWC Statement Series. Oslo: The European Wergeland Centre, lk 17–21.

Airi-Alina Allaste on Tallinna Ülikooli professor, kelle uurimistegevus on seondunud kahekümne aasta vältel noortega. Subkultuuride, elustiilide ja aktivismi analüüsid on keskendunud noorte staatusele ja osalusele ühiskonnas, püüdes seletada seda nende endi antud tähenduste kaudu.


Berk Vaher. Foto: Madis Katz

Berk Vaher. Foto: Madis Katz

ÜKS KÜSIMUS: Mis on tänapäeva punk?

Berk Vaher
TÜ subkultuuriuuringute õppejõud

„Mis on tänapäeva punk?” on õieti ennasttühistav küsimus. Punk on üks subkultuurne suundumus – ükspaljune, kuid mitte kõikehõlmav. Küll mitmenäolisem ja -kõlalisem, kui võhikule paista võib, vaieldava algusega ja seni veel paistab, et igilõppematu – ent selle pateetiline üldistamine mässava subkultuursuse kui sellise sünonüümiks lööb ette silmaklapid nii subkultuuriloo kui ka pungi enese mõtestamisele.

Punki ei pea kohustama mingiks jäigaks ja igikestvaks vabadussambaks; punk ei ole laulupidu, punk ei ole kultuuriministeerium. Paljugi selle kirkaimaist hetkedest – ka Eestis – oli lihtsalt loll nali, ekstaasis lõõp ja lärm, kild ja kepp, joove ja joovastus mineviku ja tulevikuta, kultuurilise suuruse ja vastutuseta, poliitika ja õõnestuseta. Miks just see nii mõjus, miks sellest mõndagi meeltesse ja meenutada jäi – ehk just ergavast elulustist, olemise enese igavestele ängidele vastu naermisest ja röökimisest, mis ei vaja parteiprogramme ega teadusetemplite pühitsusi, kuivõrd needki pikapeale kaubanduslikest kohandamistest erinevad.

Mis muu siis saab olla tänapäeva punk kui… punk tänapäeval? Las pealekasvav igaüks ise avastab, kuidas ta sellega haakub või mitte, sellel ei pea ees olema mingit kohustuslikku kultuuriloolist või päevapoliitilist õppekava. Siis on ta kõige elusam, kõige üllatavam ja ehk veel kõige mõjusamgi. See ei tähenda, et need, kes ei hakka olema äratuntavalt „pungid”, ei suuda olla elusad, üllatavad, mõjusad ja omal kombel poliitilised. Mõni on hoopis vaiksem, mõni värvilisem; mõni lollim või targutavam – taibakem näha ja vaadelda oma ühiskonda kui etnograafid kunagi maailma kaugeimais soppides, surumata peale sisseõpitud raame. Siis saame ehk näha, mis on brony või tulpamancer’i või veel nimetamata teises enese otsija kaugem siht ja kaja.

Kes üldse suudab olla tänapäeval mässuline, poliitiline ja seejuures midagi jäävalt muutev? Ehk me veel ei teagi neid inimesi, ei näegi neid mustreid, otsime valest kohast ja valime ummikteid. Kas mässulisem on läänelinna kodanikuliikumine, mis pärast paari meeleavaldust kaasamise ja avalikustamise loosungite all omavahel puntrasse pöörab ja lahku paiskub, või lauajagu lipsustatud äritarikaid, kes ka pärast protesti kell kaheksa hommikul raekotta koosolekule jõuavad, veidi kukalt kratsivad ja elukorralduses mõned vaevu, aga ikkagi märgatavad muutused teevad? Kas üllam on kampaanialist, mis ilmavalu uudistoote kombel promob ja üheklikiprotestiga indulgentse jagab, või megakorp, mille paleepöörete järel listilised üksteisele, mitte tolle keskastme juhtidele, virtuaalseid ordeneid profiilirinda riputavad? Kas pühak on meediakirikus kummardatud avalik vilepuhuja või vaikselt ja märkamatult salajasi andmebaase teisendav näotu-nimetu? Kas tänava hääl on hipsterilinnaku laadaaftekal poosetav plödada-lödada-püksepoldjalas-räppar või taigakeskuse samakaputka vilus lõõtsa tõmbav taat, kes eal ühtki trenditeadlikku senti ei teeni?

Kas subkultuure on mõtet otsida trotsiski kändude varju kukkuvate käbide põrkamisest või peaks pigem aimama, kuidas seal sügavamal puutuvad kokku kändude juured? Mis nende vahelt üldse veel võrsub ja võrsumata jääb? Subkultuure jahtides märkmiku ja diktofoniga noorte sabas jõlkumine võib olla see kõige silmaklapistatum tee. Või ka mitte – kes teab.

Patsutagem riiulitel oma tarku ja ilusaid raamatuid, subkultuuride suuri kangelaseeposi – aga siin ja täna nähkem ja kuulgem inimesi. Seal teisel pool ea-, soo-, veendumuspiire. Siinsamas, lähedal – vaid meie eluajaks.