Kus saavad kokku loojutustamine, taaskasutus, kogukonnatunne ja muusika? Pleilistid on palju mitmekihilisemad kultuuristruktuurid, kui võiks esmapilgul/-kuulamisel arvata.

Hiidlained murravad üle kõrghoonete, taevast sajab tuld, maapind praguneb ja inimesi langeb tuhandetes maasügavusse – maailmalõpp on käes. Kuid meid see ei huvita, me seisame kahekesi mäe otsas, kuhu ei küündi kurjad lained ja kus päike ei pane verd sees keema. Enam pole midagi teha, jääb üle vaid tantsida üksteise embuses, taustaks muusika, mis kostub kuskilt pilvede vahelt, The Ink Spotsi „I Don’t Want to Set the World on Fire”. Me tantsime igavesti, vist ka armastame igavesti, päris lõpuni välja. Aga tegelikult leban ma üksinda enda voodis ja kuulan YouTube’ist (edaspidi YT) pleilisti „songs to slow dance to while the world ends”[1], mis sisaldab peamiselt 40. ja 50. aastatest pärit melanhoolse alatooniga armastuslaule.

Pleilistidest teise pilguga

Laule on võimalik kategoriseerida ja ühte esitusloendisse paigutada lõputute muutujate alusel. Vast kõige levinum grupeerimisviis lähtubki emotsioonist: rõõmsad ja tuju tõstvad laulud ühte patta, kurvad teise, tšillid kolmandasse jne. On pleiliste, mille eesmärk on toetada mingeid tegevusi, näiteks jõuksi jaoks üleshaipivad muusikajärjestused või keskendumist soodustavad unelevad biidid (kes ei teaks igavesti õppivat lo-fi-tüdrukut). Veel koostatakse pleiliste, mille ülesanne on luua ruumis kindel atmosfäär. Kohvikus võib tüüpiliselt kuulda lõõgastavat muusikat, aga klubis, vastupidi, midagi üleskütvat. Võimalusi on palju… 

Selles artiklis huvitavad meid hoopis pleilistid, mis jutustavad lugusid. Räägin siin üksnes säärastest, mis eksisteerivad YT videotena, mitte tavaliste YT videote esitusloenditena, sest neil on teatud omadused ja võimalused, mis näiteks Spotify ja muude muusika striimimiskeskkondade laululistidel puuduvad. See muudabki YT video põnevamaks uurimisobjektiks. Need pleilistid asetavad su mingi stseeni keskele ja panevad silme ees elama pildid väljamõeldud maailmadest ja situatsioonidest. Neid võiks vast nimetada kontseptuaalseteks pleilistideks. Toon siin kohe välja mõned konkreetsed näited, mille võib lugemise ajaks soovi korral YTst üles otsida ja mängima panna: „realizing we’re living in a dystopian reality”[2], „You’re the last character alive in a horror novel // a playlist”[3], „POV: You’re in the woods looking for cryptids // A Cryptidcore playlist //”[4], „You’re in the Last Romanov Royal Ball | a playlist”[5]. Kõik need esitusloendid annavad kuulajale ette kas teema või situatsiooni ja kasutavad muusikat vastava atmosfääri loomiseks. Muidugi saaks neid kuulata ka niisama, ilma pleilisti olemusse üleliia süvenemata, pannagi need lugemise taustaks mängima, kuid tahan näidata, et muusikat päriselt kuulata on sama kui lugeda raamatut: lisaks emotsioonile pakutakse kuulajale ka lugu, mida muusikaga kaasa minnes ette kujutada. Seega tasuks minu esialgne soovitus hoopiski tähelepanuta jätta ja panna muusika mängima alles pärast lugemist, et rännata tõeliselt teise reaalsusesse.

Muusikat päriselt kuulata on sama kui lugeda raamatut: lisaks emotsioonile pakutakse kuulajale ka lugu, mida muusikaga kaasa minnes ette kujutada.

Need pleilistid on erilised selle poolest, et nende pealkirjad ei kirjelda otseselt muusikat, à la „songs for relaxing”, ega ole žanri järgi liigitatavad (nt „sad lo-fi hip-hop mix”), vaid annavad muusikale raamistiku kaudselt, väljaspool muusikat. Nii võidakse kasutada viiteid kirjandusele ja filmidele (nt „You’re at a party at Gatsby watching Daisy’s green light (oldies music, crickets, waves 3 HOURS ASMR”[6]). Populaarsed on ka igasugused POVd, mis kuulaja kellegi teise kingadesse asetavad. Pleilistide pealkirjad on vahel komponeeritud just nii, et need kõnetaksid kuulajat isiklikul tasandil, mistõttu need võivad olla väga spetsiifilised (nt „you’re falling into a black hole watching space-time breaks down before you spaghettify (playlist)”[7] või „you meet an old lover and all the memories are coming back [ playlist ]”[8]). Pleilistid omandavad ühes selliste pealkirjadega uued mõõtmed. Need hakkavad jutustama lugusid või resoneerivad kuulaja isikliku eluga. Loendis olevatele teostele haagitakse külge täiesti uutmoodi tähendused. 

Üheks YT video eripäraks on visuaalse komponendi olemasolu. Võiks vaielda, et ka Spotify kuvab ju vahepeal lauluinfo taga liikuvaid pilte (rääkimata albumite või laulude kaanepiltidest), kuid YTs on pilt rohkem esil, sest sealne keskkond on olemuselt peaasjalikult audiovisuaalse meediumi pärusmaa. Visuaalil on määrav roll kunstilise atmosfääri kujundamisel ja tagamisel, olgu see siis mingi pilt, korduma pandud videoklipp, animatsioon vms. Näiteks lo-fi-muusika pleilistid laenavad oma väljanägemise suuresti animest ja dark academia (kauneid kunste ja kõrgkultuuri ülistav esteetika) klassikalise muusika esitusloendid kasutavad enda muusika illustreerimiseks gooti või antiikarhitektuuri ja -skulptuuri teoseid. 

Visuaalil on määrav roll kunstilise atmosfääri kujundamisel ja tagamisel, olgu see siis mingi pilt, korduma pandud videoklipp või animatsioon.

YT erineb teistest pleilistiplatvormidest selgelt ka kommentaariumi poolest. Võiks taas vaielda, et oot, ka SoundCloudis saab laule ja pleiliste kommenteerida, aga ma väidan, et YT kommentaariumi üldine vaib on teistsugune. Artiklis käsitletavate pleilistide kommentaariumides on välja kujunenud omamoodi õhkkond, kus julgetakse südant puistata ja oma muresid jagada, mis tekitab teatava kogukonnatunde.

Ei ole midagi uut siin päikese all

Pleilisti võiks vaadelda kui ühte remiksi vormi. „Remiks”, mis on muusikaväljalt pärit mõiste ja tähendab seal muusikapala töötlust, on saanud nüüdseks palju laiema tähendusvälja. Remiksi all võib mõista tänapäeval igasuguse juba olemasoleva kultuurilise materjali ümbertöötlemist. Pleilist on samuti eri muusikapalade teatud näitajate alusel järjestusse seadmise tulemus, millega luuakse muusikateoste vahel uusi tähenduslikke seoseid, s.t vastavalt sellele, missugune on pleilisti pealkiri või visuaalne kujundus, kinnituvad palade külge ka uued tähendused.

Näiteks pleilist „songs to slow dance to while the world ends”, millest oli juttu juba proloogis, loob olukorra, kus maailm on lõppemas. Muidugi ei pea seda tõlgendama kui kogu maailma hävingut, vaid kasvõi kui kellegi isikliku maailma kokkuvarisemist. Oluline on siin aga see, kuidas omavahel on ühendatud kaks küllaltki vastandlikku asja: maailmalõpp ja rahulikud armastuslaulud, mida igas olukorras kokku ei klapitaks. Võib-olla võiks sellise seose põhjuseid otsida laulude sünniajast, kui maailmas valitsesid teatavasti küllaltki rahutud olud. Igatahes loob see loend toreda pildi sellest, kuidas isegi keset kaost suudetakse näha vaid üksteist.

Sisutarbijalt oodatakse tänapäeval üha enam aktiivset osavõttu sisuloome protsessis ning remiksimine ongi üks viis, kuidas seda ise teha. Sellised platvormid nagu YT, TikTok, Facebook, Vimeo jne on lisaks sisu edastamise kanalitele ka kohad, mis tagavad ligipääsu toormaterjalile, mida remiksida. Ja nii saavadki sisutarbijad omakorda sisuloojateks. Sellele loogikale on nii mõnedki ehitanud üles kogu oma ärimudeli, näiteks YT reaktsioonikanalid, mis lisavad kellegi teise postitatud algmaterjalile lihtsalt enda kommentaari ja jagavad seda kui enda sisu. Ja muidugi TikTok, mille kasutajad pidevalt samu trende ümber pakendavad, taaskasutavad ja neist enda versioone loovad. Remiksist on kujunenud 21. sajandil ülimalt oluline sisuloome ja kommunikatsiooni viis ning pleilistide tegemine on selle üks väljendusvorm. Sellest tulenevalt võime rääkida remiksikultuurist kui digitaalsest copy/paste-praktikast, mille keskmes on informatsiooni loominguline ja tõhus ringlus.

Muusika jutustab

Lapsepõlvest on meeles, kuidas ema ja isa tavatsesid korrata pidevalt nagu mantrat järgmisi sõnu: „Aitab telekast, loe nüüd raamatut.” Aga mina ütlen praegu, et kuula nüüd muusikat! Leia üks hea pealkirjaga pleilist, pane muusika mängima, viska end kuskile siruli, sule silmad ja asu aga fantaseerima. Pleilist annab sulle teema, mille ümber saad lasta enda mõtetel vabalt ringi lennata. Ja kui silme ette tekivad tõepoolest huvitavad stseenid, siis tasub need ka kirja panna.

Võib aga mõelda, kas need kujutluspildid on puhtalt pärit meie enda peast või on need sisestanud sinna kultuur. Pigem kaldun teise variandi poole, sest muusika toimib küllaltki indeksiaalselt: see loob sidemeid juba tarbitud tekstidega, visuaalidega, mille saateks oled sellist muusikat juba kuulnud. Sellele loogikale on üles ehitatud nt eri telesaadetele ja filmidele viitavad pleilistid, mille puhul eksisteerib juba olemasolev side muusika ja pleilisti teema vahel, nt „falling in love from the backseat of steve harrington’s car because dustin won’t share the front”[9].

Tähenduste genereerimine lugude jutustamisel toimub pleilistides ka vastavalt sellele, kas muusikapalad on sõnadega või puhtalt instrumentaallood. Omaette tervikuna on laulud just tänu lüürikale võimelised edastama konkreetsemaid sõnumeid, kuid selle arvelt võivad tekkida suuremad tähenduslikud nihked võrreldes pleilisti üldteemaga. Samas, instrumentaalteosed sõltuvad enda tähenduses peaasjalikult pleilisti pealkirjast, mis paneb paika stseeni ja mille pealt kuulaja hakkab enda mõttekäike arendama. Lõppude lõpuks taandub kõik emotsioonitasandile, kuulaja võtab laulust või instrumentaalteosest kaasa üldised tunded ja seob need pleilisti pealkirjaga.

Muusikateraapia

YT pleilistide alla tekivad tihti omamoodi internetikogukonnad. Sarnase muusikamaitse ja ühiste kogemustega inimesed saavad ühe video all kokku ning jagavad oma lugusid ja katsumusi, kirjeldavad, mida kõike see muusika neile tähendab, kuidas see neid tundma pani, küsitakse ja antakse nõu. Tihtipeale on see keskkond ülimalt siiras, silma ei jää trolle, pole märkigi mingisugusest toksilisest suhtumisest ega kurjadest torgetest kellegi isiku suunal. 

Kunagi lugesin ühe sellise pleilisti alt kommentaari, mille autor avaldas, et see kommentaarium olevat talle teraapia eest. Inimesel on võimalik enda mured välja rääkida ning teda kuulatakse, keegi ei mõista tema üle kohut, sest kõik on anonüümsed (kusjuures seal ei kasutata seda kurjasti ära). Internetiavarus võikski ideaalis selline olla: heatahtlik, siiras, viisakas, abivalmis. Need pleilistid ühes oma kommentaariumidega on justkui väiksed oaasid keset ohtlikku, ähvardavat ja hektilist internetti.

Need pleilistid ühes oma kommentaariumidega on justkui väiksed oaasid keset ohtlikku, ähvardavat ja hektilist internetti.

Ühed kõige lahedamad asjad nende pleilistide juures on proosatekstid, luuletused või isiklikud lood, mida YT kasutajad videote alla jätavad. Proosatekstide aluseks võetaksegi tihti need prompt’id, mis on pealkirjas toodud. Näiteks video „you’re an astronaut lost in space discovering things that humanity will never be able to (playlist)”[10] alt, mis on pandud kokku ambient’i hõnguga ja kosmiliste trilleritega kaunistatud klaveripaladest, võib leida miniatuuri, kuidas tähtedel sai küllalt sellest, et inimesed pidevalt nende poole püüdlevad, mille tagajärjel nad sadasid Maale, hävitades elu planeedil. Inimestest said tähed ja elu Maal sai restardi, ahvidel ei lubatud enam kunagi inimesteks areneda, et vältida Maa taaskordset hävingut. 

Sama video alt võib leida veel luulet, pihtimusi isiklikust elust, filosoofilisi mõttearendusi ja muidugi ka lihtsalt kiidu- ja tänusõnu pleilisti koostajale. YT soovitused töötavad salapärasel moel ja võivad mõnikord avaldada tõelisi pärle. Lisaks võib leida endale mõttekaaslasi, tänu kellele saab end mõnel kurval õhtul vähem üksi tunda.

Epiloog

Kõik põles tuhaks. Ka sina põlesid. Ainult mägi jäi. Mägi ja mina. Ma ei teagi, kuidas ja miks, aga ma olen praeguseks loobunud sellele mõtlemast. See oli kõik nii kaua aega tagasi. Ma rändan igavesti mööda seda elutut kõnnumaad, tundmata nälga või janu – surm ei võta mind. Vahepeal kostub pilvede vahelt jälle muusikat. Olen hakanud inglitesse uskuma. „lost forever in abandoned places without a soul around (playlist)”[11].

[1] „laulud aeglasteks tantsudeks, kui maailm lõppeb”
[2] „mõistes, et elame düstoopilises reaalsuses”
[3] „Sa oled õudusromaani viimane ellu jäänud tegelane”
[4] „Vaatepunkt: sa oled metsas krüptiide otsimas // krüptiid-core’i pleilist”
[5] „Sa oled Romanovite viimasel kuninglikul ballil”
[6] „Sa oled Gatsby juures peol Daisy rohelist tulukest vaatamas (vanamuusika, ritsikad, lained 3 TUNDI ASMRi)”
[7] „sa kukud musta auku, vaadates, kuidas aegruum sinu ees kokku variseb, enne kui sa spagetistud”
[8] „sa kohtad vana armastust ja kõik mälestused tulevad tagasi”
[9] „armumas steve harringtoni auto tagaistmel, sest dustin ei taha esiistet jagada”
[10] „sa oled kosmoseavarustes eksinud astronaut, kes avastab asju, mida inimkond kunagi ei suuda”
[11] „igavesti mahajäetud kohtadesse eksinud ilma ühegi hingeta ümberringi”

Rasmus Kuningas peidab vahepeal laule internetti ja veedab liiga palju aega YouTube’is.