Maailma muutmine pidavat algama ühest väikesest teost. Iga elu on aga kaootiline tegude säbru. Ideaalse elu elamise kohustus vajab lahendusi pigem ettevõtjatelt, ametnikelt ja poliitikutelt, kelle võimuses on säbrulist elukorraldust eesmärgipärasemaks kujundada.

Allikas: maxpixel.net

Maailmaparandajad, kes oma aja, keha ja kodu vabatahtlikult säästva eluviisi järeleproovimisele pühendavad, mängivad soodsa muutuse kujundamisel kriitilist rolli. Miks aga nende algatustest siiski ei piisa? Miks peaks jäätmetekke vähendamiseks vaatama eeskätt regulatsioonide, teenuste, tehnoloogia, taristu, trahvide ja soodustuste suunas?

Mõtteviga tehakse siis, kui leitakse, et ka teised inimrühmad suudavad maailmaparandaja käitumismalli jäljendada. Näiteks koonduda selleks, et veebipoest kamba peale täidetava karbiga hambaniidi ühistellimus vormistada. Inimeste vabatahtlikule algatusele rajatud lahendused suudavad kaasa tõmmata vaid kitsa elustiilirühma esindajaid. Keskkonnariskidele mõeldes ei tohiks riiklikult kavandatud lahendused sellisest eeldusest lähtuda. Vähesed suudavad oma elu nii rihtida, et just õige nädalapäeva määratud tundidel kindla kaubanduskeskuse parklasse jõuda, sest siis avab seal uksed kogumispunkt, kus saab elavhõbeda ühenditega lambipirni üle anda.

Ühiskond otsib üliinimest

Maailmaparanduslikud ideed imbuvad tasapisi (aga suurte pingutuste tulemusel) poliitikasse, sealt regulatsioonidesse. Vabatahtlik valik muutub üha enam üldiseks kohustuseks ja isiklikuks vastutuseks. Kuivõrd see inimeste võimetega arvestab? Järjekordne spetsialist kergitab kulmu, kui ma ütlen, et ei suuda leida oma päevakavast kümmet minutit, et seda tema soovitatud silmade tervist säästvatele harjutustele pühendada. Või siis poolt tundi, et oma lemmikloomaga mängida. Loetud minuteid, et käterätte iga kümnenda kasutuskorra järel läbi pesta (teadagi, sest paberrätikud on kuradist). Leida mahti selleks, et kaks korda päevas hambaniiti kasutada. Võtta aega, et rääkida lapsega internetist, ning kasutada kavalaid tehnikaid, et veenduda tema jätkuvas turvalisuses. Vedada teda arvukatesse huviringidesse. Regulaarselt sportida, end päevauudistega detailideni kurssi viia, auto tehnilist korrasolekut kontrollida, pere söögikordi tervislikust aspektist läbi kaaluda, sotsiaalmeedia kontot karjääriprofiilile vastavaks kohandada, lepingute väikses kirjas teksti lugeda, pidevalt ümber õppida jne. Üht-teist sellest loetelust ikka jõuab, aga mitte kõike. Selle kõrval on üsna keeruline meeles pidada, et kõrtsi minekuks peaks bambusest taaskasutatava joogikõrre muretsema või et hommikul kodust väljudes tuleks pakkida kaasa karbid ja purgid, mis enne kaupluses kasutuse leidmist minuga veel korra rongiga Tallinnasse ja tagasi sõidaksid.

Kogu see jutt, et viime tarkuse rahvani, küll see oma tarkusest maailma ära parandab… Seda on räägitud juba viiskümmend aastat, aga energia- ja ressursikasutus tõuseb, liigid kaovad. Maailmaparanduslikku õpetust järgides kuhjatakse ühiskondlikku elu üle pisiasjadega. Tekkivas sotsiaalsete nõuete rägastikus ei suuda ei üksikindiviid ega maailmaparandajate liikumine kooskõla ega otseteid kujundada. Ideaalse elu elamise kohustus vajab lahendusi ettevõtjatelt, ametnikelt ja poliitikutelt, kelle võimuses on elukorraldust muutunud nõuetele vastavaks kujundada. Kahtlen aga, kas uuele elukorraldusele just maailmaparandajate mall eeskujuks passib.

Sellist olukorda, kus erinevad rühmad asuksid ühtmoodi mõtlema ja tegutsema, ei saabu, sest iga tegevus nõuab inimeselt tähelepanu, ressursse, oskusi ja aega. Ühed peavad oluliseks kalastamist, teised soovivad täiendada oma välimust, kolmandad peavad tähtsaks keskkonnasäästliku eluviisi võrdlemisi vähekriitilist ideed jne. Eri inimrühmade ajakasutust eemalt vaadeldes tekib küll kahtlus, kas neil ökoloogilises mõttes erilist vahet on. Esimene hangib lante ja tina, teine juuksehooldusvahendeid, kolmas uudseid tooteid, millega vanadele esemetele uus elu anda.

Inimeste vabatahtlikule algatusele rajatud lahendused suudavad kaasa tõmmata vaid kitsa elustiilirühma esindajaid.

Argisabotaaž ja süsteemivead

Kuigi inimese missioonid võivad kattuda, siis mingist hetkest alates need siiski välistavad üksteist. Näiteks ajal, kui last magama kärutad, saad taaskasutatavad karbid vankri alla visata ja selliseid poode külastada, kus neid endal täita lubatakse. Autoga ummikus istudes on võimalik ripsmeid ja varbaküüsi värvida, isegi raamatut lugeda. Probleem on aga selles, et omavahel sobimatuid tegevusi ei saa ühitada ka siis, kui inimene nendega ideeliselt nõus on. Näiteks koolitas magistrant Haldi Ellam oma uurimistöö tarbeks välja mõned keskkonnasäästuks motiveeritud pereemad, kelle ülesanne oli teha vaatlusperioodil kõike nende võimuses, et jäätmete teket vältida ning olemasolevatele uut kasutust leida. Selgus, et kuigi emad võisid olla oma püüdlustes võrdlemisi edukad, polnud nad võimelised ülejäänud pereliikmeid endaga kaasa tõmbama. Magistritöös leiti, et pereemad suutsid jäätmeid kontrolli all hoida seetõttu, et nendega seotud pisikesed lisategevused sobitusid hästi majapidamise ümber koondunud praktikate omavahelisse süsteemi. Ülejäänud pereliikmed, kes elasid teistmoodi ja tunduvalt hektilisemat elu, saboteerisid aga oma käitumisega nende püüdlusi. Näiteks ei õnnestunud pereisal vältida sigaretikarpe ja õllepurke, laste sõbrad kuhjasid muidu hoolikalt kontrollitud jäätmekasti täis prügi, mis külaskäikudega ikka kaasneb.

Olgu aga öeldud, et pereemade soovituste paketist jäid eksperimendi järel „ellu” vaid üksikud praktikad, sest ümbritsev elu ei toetanud nende järgimist. Kui vaadata statistikat selle kohta, millistes maailmaparanduslikes tegevustes inimesed (üha) rohkem osalevad, siis selgub, et edetabelit juhivad need, mille järgimine on paremini ära korraldatud.[1] Tipust leiab pandipakendi tagastamise. Tagatisraha motiveerib kedagi kindlasti ka siis, kui taara selle tühjendanud isikut tegutsema ei ajenda. Ka taristu toimib – poodi oleks niikuinii põhjust minna ja auto pagasiruumis võivad taarakotid loksuda senikaua, kuni need lõpuks meelde tulevad või ette jäävad. Panditaara tagastamisele järgneb pakendite sortimine (Euroopas harrastas seda 2014. aastal 72% inimestest). Teenused ja regulatsioonid, millega tagatakse sortimiskohad kortermajade juures, loovad soovijatele võimalused. Pärast seda, kui majasokk on pakendikasti kolm korda ümber sortinud (sest vale kooslust lihtsalt ei viida ära) ja oma pettumuse elanike peal välja elanud, tulevad kaasa ka need, kes ei soovi.

Kui antud pingerida mööda alla tulla, leiab alumisest otsast üles ka tegevused, mida tehakse vabatahtlikult. Näiteks ostab Euroopas teadlikult kohalikke või keskkonnasäästlikke tooteid vastavalt 35% ja 21% inimestest. Olgu aga öeldud, et need numbrid on eksitavad. Kui maailmaparanduslik toode on kord juba jaekauplusesse jõudnud, panevad selle oma korvi ka paljud need, kes ökoloogilistest probleemidest kuulnudki pole, kui toode vähegi nende osturutiinidega sobitub. Efekt oleks aga loomulikult suurem, kui tarbijale valikut ei jäetakski – kui kauplustes võimaldataks osta üksnes säästlikke kaupu.

Inimesed osalevad statistiliselt rohkem maailmaparanduslikes tegevustes, mille järgimine on paremini ära korraldatud.

Maailmaparandamise sisemised paradoksid

Mis toimub aga n-ö suures pildis? Sundus elada ideaalset elu paneb inimesi tegema rohkem liigutusi, kulutama rohkem energiat. Sellest rägastikust välja rabeleda ning lihtsat ja säästvamat elu elama asuda on pagana keeruline (välja arvatud nende jaoks, kes ei püüa maailma parandada). Küsitlusandmed näitavad, et kõigis Euroopa riikides jääb järjest väiksemaks nende inimeste osakaal, kes suudavad aega ja tähelepanu koormavaid (ja ühtlasi ökoloogilist jalajälge kasvatavaid) tegevusi vähendada.[1] Maailma parandamise eesmärgil tegudele sundiv ühiskondlik taristu toimib vastuolus iseenda eesmärkidega. Soov kasutada õiglaseid tooteid suurendab autokasutust, tooted omakorda kasvatavad jäätmekoguseid, nende pesemine tõstab vee ning elektri tarbimist jne. Keskkonnateadlikkuse kasvatajad ütlevad, et säästlikud inimesed ju väldivad, taas- ja korduskasutavad, aga ei maini, mis saab taaskasutusest säästetud rahaga. Kas see komposteeritakse?

Maailmaparandajate katselaboril on väga tähtis roll ühiskonna kitsaskohtade väljaselgitamisel. Nende tegevus aitab mõista, et näiteks pakendivaba maailma kujundamiseks on vaja täiesti uusi lahendusi toodete kooshoidmiseks ja transportimiseks, tarbijateabe või tootja nime nähtavaks muutmiseks, toote säilitamiseks ning käitlemiseks tarnimisahelas, mugava ostuprotsessi kujundamiseks jne.

Maailmaparandajate seas on ka otsustajaid ametkondades ja ettevõtetes, kes nende probleemidega tegeleda saavad. Jõudu selleks!

[1] Keller, M.; Kiisel, M. 2017. Tarbimine: võimalused, eneseväljendus ja sääst. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused, lk 299–342.

Maie Kiisel teeb tööajast sotsiaaluuringuid, vabal ajal proovib ka ise maailma parandada. Huvipakkuvad teemad on sotsiaalsed muutused ja ühiskond, keskkonnakaitse, kommunikatsioon ning sotsiaalne innovatsioon.