Järgnevalt pakun ma välja mõtte, et Eesti poliitilise kultuuri halvenemise üks tegureid on olnud naiste vähene kaasatus poliitikasse ja sooline ebavõrdsus üldisemalt.

Kõigepealt natuke statistikat. World Economic Forumi aruandest soolise võrdsuse kohta selgub, et 2012. aastal asub Eesti 135 riigi seas 60. kohal, tagapool tabeli eesotsas olevatest Skandinaavia maadest, aga ka paljudest Aasia ja Aafrika riikidest ning lähinaabritestki (Läti on 15., Leedu 34. ja Venemaa vahetult Eesti ees 59. kohal). Eesti on viimase kuue aasta jooksul selles tabelis järjest langenud, ja väga kiiresti: 2006. aastal oli Eesti 29. kohal, 2008. aastal 37. kohal ja 2010. aastal 47. kohal. Poliitikas on aga naiste positsioon veelgi nõrgem, vastavas tabelis on Eesti alles 87. kohal ehk üsna tabeli allotsas (ja siin on täheldatav samasugune kiire langustendents, samade aastate kohta on Eesti positsioon vastavalt 51., 48. ja 74.).

Seega pole vähemasti soolise võrdsuse osas olukord Eestis viimastel aastatel paranenud, vaid hoopis järsult halvenenud. Ma leian, et sooline tasakaal puutub poliitilisse kultuuri kahel moel: esiteks näite või sümptomina kõikidest teistest (eba)võrdsustest ning teiseks spetsiifiliselt teatud laadi poliitilise suhtlemise ja suhtumise puudumise või nappusena. Eesti poliitikud on seadnud sageli eeskujuks Skandinaavia maid ja mullegi tundub sealne elukorraldus sümpaatne. Aga tegelikult oleme paljudes olulistes ühiskondlikes aspektides neist järjest kaugenenud. Võrdsuse ja võrdõiguslikkuse poolest on Skandinaavia väga erinevates võrdlustes esimeste seas ja sellele pööratakse seal ka aktiivset tähelepanu. Eestis seevastu on valitsev poliitiline ideoloogia vastupidine: ühiskondlikku ebavõrdsust tulevat pigem soodustada, kuna niimoodi olevat halvemas positsioonis olijatel suurem motivatsioon „ettevõtlikum” olla (unistus „ajalehepoisist miljonäriks”) ja teisest küljest loodetakse, et kui toetada paremas positsioonis olijaid (nii era- kui juriidilisi isikuid), siis pudenevat nende pidulaualt midagi ka kehvikutele. Selles suhtes on naiste ebavõrdne positsioon lihtsalt üks näide üldisest ebavõrdsuse soodustamisest või ebapiisavast mahendamisest. Teiseks aga mõjutab naiste halvem positsioon ühiskondlikus elus üldiselt ja poliitikas spetsiifiliselt võib-olla ka otsesemalt ühiskondlikku läbikäimist ja poliitilist kultuuri, nii et need on muutunud ühekülgseks ja tasakaalustamatuks. Naised moodustavad pisut üle poole Eesti elanikkonnast, aga kui sealjuures on naisi parlamendis kõigest 20% ja ministrite seas 8% ning kui kunagi pole olnud ühtki naispeaministrit, siis võib öelda, et demokraatiaga ei ole kõik päris korras (sest pool täisealistest kodanikest on kõrgematel võimutasanditel tugevasti alaesindatud). Igal inimesel on erinev kogemustepagas ja ühiskondlik võrgustik, sealhulgas naistel naistena (kehastumisviisid, sünnitamine, imetamine). Kui see jääb rakendamata, siis see tähendab, et ühiskond jätab olulise osa omaenese aaretest ja varandustest kasutamata.

Ometi on poliitika ühiskonna hõlbustamine, ühiskondlike suhete, läbikäimiste võimaldamine, korraldamine, võimendamine, mitmekesistamine. Selles suhtes oleks isegi loomulikum, kui sugudevaheline ebavõrdsus oleks pigem vastupidine, kuna teatava atavistliku ajaloolise harjumuspärandi järgi on naised harilikult paremad hõlbustajad kui mehed. Kümnete tuhandete aastate jooksul kehasse, geenidesse, sättumustesse raiutud harjumused: mees võtab relva ja läheb üksinda jahti pidama, sellal kui naised korraldavad kogukonnaelu. Mees teeb tuhandete aastate vältel spektakulaarseid lühiajalisi jõupingutusi ja kangelastegusid. Koopereerub ainult mingi kindla eesmärgi nimel, mis on sageli hävituslik, olgu metslooma mahanottimisega või veelgi magusamalt mõne teise meestesalga vagasekstegemisega. Naised on see-eest koopereerunud loomuldasa vastastikuseks abiks laste kasvatamisel ja pikaajaliste vähem silmapaistvate jõupingutuste tegemisel, nagu taimse toidu muretsemine või ihukatete valmistamine, mida kõike on ühises rütmis kergem teha. Koopereerumine pole siin valik, vaid norm. Ja ühiskonna tegeliku ellujäämise alus luuakse just selliste vähemärgatavate ja sageli ka alahinnatud tegevustega: söögitegemine, koristamine, laste kasvatamine, riiete valmistamine. Mehed on pigem ühiskonna (sageli kulukas ja koormav) luksus, iluasi, mis torkab kaugelt silma, aga mille sisuline ja praktiline tähtsus on sageli üsna väike (niimoodi vaadates tundub Ateena meeste-demokraatia ebatõeline ja isegi parasiitlik, tuginedes naiste tegelikumatele lõimingutele ja orjade tööjõule). Naised on enamasti teinud suurema osa füüsilise töö kogumahust ning eriti just afektiivsest ja sotsiaalsest tööst või hoolest.

Muidugi ei ole inimene ammendavalt ära määratud bioloogiast – vastasel juhul ta poleks inimene – ning igaüks saab kasutada erinevaid strateegiaid teiste inimeste ja ümbrusega läbikäimisel. Võiks näiteks rääkida jäigast ja elastsest strateegiast. Jäik strateegia otsib vastandumist ja loodab omaenese jõule, millega vastasest jagu saada. Sellise strateegiaga võib võita lahinguid, ent mitte sõda, sest see on jõukulukas ja väsitab viimaks ära; see ei ole kestlik. Puhas teras on küll kõva, aga habras. Elastne strateegia otsib kontakti ja liidab oma jõu teise jõule, nii et ta ei väsi, vaid võib põhimõtteliselt lõputult efekti anda. Teras on tõeliselt tugev siis, kui temas on rauda. Jäik strateegia eraldab tegelikkusest mingid osad, tükid, keskendades neile oma tähelepanu ja jõu – ning sageli saavutabki niimoodi lühiajalist ja lokaalset edu. Aga niimoodi võib ka rängalt olukorra terviku ja pika kestuse suhtes eksida. Elastne strateegia võib olla ebatäpsem mõningate detailide analüüsil, aga ta on edukam olukorra terviku suhtes ja pikas ajamõõtmes. Iga süsteem vajab oma sidususeks mingit hulka jäikust, aga sellel on jõudu üksnes siis, kui see on põhimõtteliselt lõputult laiendatav ja pikendatav, „ühismeelne”. See on sitkus, mis on paindlikkuse enese huvides. Seevastu ükski kildkondlik ja „erameelne” algatus pole kestlik ning seda käivitav jõud raugeb varem või hiljem. Kas on see juhus, et jäiga ja erameelse strateegia domineerimine käib olukorras, kus naiste roll poliitikas ja üldse ühiskondlikel juhtpositsioonidel on väga tagasihoidlik? Või on need ehk omavahel seotud?

Eesti mõned mõjukad poliitikud armastavad statistikat. Aga statistikat saab teha väga erinevate asjade kohta (ja väga erineval moel) ning põhiline küsimus on just nimelt selles, milline statistika on oluline ja milline vähem oluline. Poliitika seisnebki selle üle arutlemises. Võimul olevad poliitikud toovad välja statistikat, mis näitab Eestit heas valguses. Aga on teisi väga olulisi statistikaid – ja sooline ebavõrdsus on üks neist –, mis näitavad Eestit halvas valguses (ja pealegi üha halvenevas). Selle olukorra parandamine vajab teadlikke ja koordineeritud jõupingutusi. Tegelikult polegi selle näol tegemist võrdõiguslikkuse sätestamisega, vaid pigem ajaloost päritud ja suuresti teadvustamata ebavõrdsuse kaotamise või mahendamisega. Sellega võidaks meie ühiselu (ja ka selle hõlbustamine ehk poliitika) juurde mitmekesisust, paindlikkust, kohanemisvõimet, elusust.