Sel aastal keskenduti XXIV Viljandi Pärimusmuusika festivalil naise häälele. Rebeka Põldsam arutles Feministeeriumi veergudel, kuidas folgilavadel sooteemade lahkamine õnnestus ning Müürilehele panustas fotogaleriiga Liis Reiman.

Sandra Sillamaa ja folgipublik. Fotod: Liis Reiman

Olen aastaid vaadanud oma vana armsat subkultuuri, pärimusmuusikat, ja mõelnud, mida sellest kõigest arvata. Minu ühed olulisimad kogemused ja teadmised nooreks naiseks olemisest, muusikast, liikumisest, filosoofiast, elukaarest, romantikast, hingepiinade väljendamisest, eneseväärikusest ja igasuguste eri tüüpide vahelisest solidaarsusest pärinevad pärimusmuusikute subkultuurist.

Tänavune festival oli üks paremaid, mida viimase seitsme aasta jooksul mäletan: linn oli löödud rohkem üles kui kunagi varem, festivali alkoholipoliitika, koristamine ja turvamine olid hästi läbimõeldud, igal sammul oli ruumi tänavamuusikutele, ning kes otsis, leidis ka mahetoitu, isegi taimetoitu.

Tänavuse Viljandi folgi teema oli miskipärast naiste hääl. See võiks olla väga aktuaalne teema, mis pakuks võimalusi sõlmida pärimuskultuuri paremini praegusaja probleemidega ning laiemat kõlapinda selle sügavamatest teadmistest ühiskonnas, kus traditsiooniliste pereväärtuste lipu all mingeid odavaid klišeesid pähe määritakse. Aga et pärimusmuusikud mõtlevad rohkem tehnoloogia arengule, nt kas pesumasin võiks olla ka luuper, millega parmupillibändi teha, siis mõjus sooküsimus hoopis tänapäevakultuuri järeletegemiskatsena, mitte sooviga vaadelda pärimuskultuuri sooprillidega.

Naiste hääl – mida see tähendab Viljandi folgi loodud kontekstis? Festivali erilehest sai lugeda vaimukuse ja vulgaarsuse vahel kõikuvat Merle Jäägeri maaemalikkuse omamütoloogiat, kuidas mehed roojavad ja naistel on kuupuhastus ja nad muudkui koristavad, meestel on üsakadedus ja naised on tõeline loovjõud. Ega naismatšokultuur veel feminism pole, sõbrad feminismikauged! Intervjuus afgaanidega selgus, et nende koolipäev on täpselt samasugune nagu Eesti laste koolipäev, aga teismelised afgaani tüdrukud ja poisid, kes Viljandis esinesid, võitlevad iga päev soostereotüüpidega ühiskonnas ja oma perekondades. Rohkem selliseid esinejaid, kes midagi päevapoliitilist oleks öelnud, festivalil kontserte ei andnud, vähemalt kõrvu küll ei jäänud. Lisaks olid erilehes mõned meeste sõnavõtud, milles justkui soovitakse esile tuua ja tänada naisi, kes pärimusmuusika valdkonda Eestis edasi viivad, teevad ja hoiavad, aga samas näib, et autoritel on naisi vaid soo pärast piinlik kiita. Ei peaks olema, tuleb sellest ebakindlusest üle saada! Tõesti on pärimusmuusika üldjoontest noore kaunitari nägu.

Romantiline naivism on asendunud protestantliku tööeetikaga

Nullindate esimeses pooles oli kõige uuenduslikum ja representatiivsem folkbänd Vägilased, mille liikmete kõik teised bändid kandsid ka üsna sarnast esteetikat. Vägilased tegid rütmikaid seadeid uuemast ja vanemast rahvalaulust, kaasasid räppareid, trummareid ja keda kõike veel. Nende teised bändid olid tavaliselt pärimusmuusika autentsuse otsingutele mõnevõrra truumad, aga tolle põlvkonna esteetikat võiks iseloomustada kui romantilist naiivset idealismi – kus noored naised on haprad, veidi kardavad eesseisvat elu ja on kõigesse ilusasse, sh endasse, parasjagu armunud – kerge melanhoolse eksistentsialistliku ängi aktsendiga.

Praeguseks on rahvamuusikas saanud valdavaks motiiviks võistlus digitehnoloogia ja muusiku vahel. Nagu kaasaegse kunsti valdkonnas vaadatakse teinekord pisut viltu messikunstile, mis hoolimata kõigist tingimustest kipub jääma mittemidagiütlevaks, on ka rahvamuusikas tekkinud showcase-bändid, kes reisivad, esinevad sotsiaalmeedias piltidega töö- ja puhkehetkedest, annavad rohkelt intervjuusid ja toodavad lavale kütet tippmodelli vormis, uhkete lavašõudega.

Teist sellist Sonny ja Cheri laadset paari juba Eesti muusikast ei leia nagu Sandra Sillamaa ja Jalmar Vabarna. Nende ja Tõnu Tubli bändi Trad.Attack!-i iga lugu kõlab nagu reklaamiklipp e-Eesti Showroomile või „Welcome to Estonia” kampaaniale. Nende suureks kiituseks tuleb veel öelda, et nad on tõesti toonud massidesse Eesti aladel elanud imelised esiemad ja unustusehõlma vajunud keele, sest kes ei teaks Liisa Kümmelilt kogutud võitegemise laulu, ah, ah, ah, ah? Visuaali ja heli ühendab edukalt ka Maarja Nuut, kes koostöös helimees Kaur Kenkiga on õppinud väga nobedalt luuperiga helikihte punuma, mis on paljude kõrvadele fantastiliselt võluv kuulda. Aga millist (sotsiaalset) sõnumit kannab nende koosseisude loodud esteetika?

Eduloor takistab igaühe vaba liikumist ja muutus rahvamuusikute imagos iseloomustab muutust ühiskonnas väga hästi. Kümmekond aastat tagasi oli rohkem aega unistamiseks ja trenni asemel võis olla lihtsalt nii armunud, et ei magatud ega söödud. Praeguses digikapitalistlikus kiirenenud maailmas aga tuleb kogu aeg püsida tippvormis, harjutada tehnikat, olla vähesest unest hoolimata alati värske ja murda läbi. Vaadates tagasi, tahaks loota, et hiljemalt kümne aasta pärast on lootus ja läbimõeldud-tunnetatud sõnum tagasi igas valdkonnas. Sisu ja vorm peavad lihtsalt jätkusuutlikkuse nimel taaskohtuma. Niivõrd paljud folkbändid teevad praegu pigem levimuusikat kui midagi muud ja ühel hetkel tuleb hakata oma lavasarmi võrdlema pigem Janis Joplini, Patti Smithi ja Beyoncéga kui Untsakate või Rammsteiniga.

Üks musikaalsemaid, fenomenaalsemaid ja pika tööga tuntust kogunud iseõppijaid on Ramo Teder, kes koos Marko Veissoniga teeb praegu bändi Puuluup – tüübid viskavad teravat nalja, mängivad vanu pille, luubivad end vaimukalt ja tundlikult, jäädes samas tänapäevasteks eesti- ja venekeeles musitseerivateks rahvalaulikuteks. Helilooja Mirjam Tally on koos Meelika Hainsooga teinud üsna omanäolised arranžeeringud imelugulauludest, kus kala seest tuleb välja naine või kuri must lind röövib neiu ehted ära (kes tahab mõelda, mida see kõik tähendada võiks, kuulaku nende talvist salvestust).

Ent üheks eredamaks digibändiks, keda õnnestus tihedas folgiprogrammis tabada, oli Tintura, kus Karoliina Kreintaal paneb säravalt välja kõik rahvusvaheliselt õpitu ja laulab vabalt ja kaunilt. Tintura efekte ja sämplereid teeb ülisujuvalt ja mõnusa sünergiaga DJ Lauri Täht. Nende südamevalulaul „Liisa pehmes süles” pälvis juba enne festivali feministide tunnustuse, sest heteroseksuaalne naine laulab kaunikõlaliselt mehelaulu, kuidas paha naine ta südame murrab.

Tahaks öelda, et Viljandi folgi raudvara ongi soostereotüüpide suhtes kriitiliselt mõtlev ja avatud, mida ilmestab kasvõi juba see, et lesbipaarid polnud festivali publikus mingi haruldus, samas kui geid liikusid pigem eraldi kui paaris. Kui olin festivalile saabunud, räägiti mulle aga väga nõme lugu ühest möödunud aasta meestelaulutoast. Nimelt lubatakse meestelaulutuppa ainult mehi ja sinna oli läinud üks transsooline mees, kel kästi püksid maha võtta ja sugu tõestada, muidu sisse ei lasta. Vanad folkarid on selle mehe transformatsiooni aastate jooksul näinud ja ju siis keegi soovis kiusata. See lugu küll kellelegi au ei tee ning festivali korraldajad võiksid olla tähelepanelikud, et selline jama edaspidi ei korduks – kasvõi seaduse järgimise pärast, kui muidu südametunnistust pole. Traditsiooniliselt koheldi sel aastal LGBT inimesi vaikiva leppimise, mitte rõveda kiusamisega, kui keegi siin pärimuslipuga lehvitada tahab, ja üleüldse ega 21. sajandist enam kellelgi pääsu ei ole.

Kogu linnapildile andsid vürtsi vaimustavad kujud, nagu joodeldav Barbie-gone-nõid ja Mauritaaniast pärit bluusikuninganna, kelle kontsert meenutas korraga natukene Anne Veskit, ansambleid Apelsin ja Vitamiin. Lauluga leevendasid suviselt raskeid südameid uskumatult võimsate häältega naised Ungarist, Setomaalt, Bulgaariast ja kust iganes, kes viljelesid pärimusmuusika nn autentsemat poolt ilma luuperite ja muude nüüdisviguriteta. Igal juhul võis pea kõigil kontsertidel olla inspireeritud väga mitut moodi võluvatest, andekatest, töökatest ja loovatest naistest. Kuigi vähesed kavad olid ühiskondlikul tasandil läbimõeldud, väljendati skepsist rahvalauludes levinud klišeede vastu, neid ümber pöörates või absurdsetena esitades.

Järgmise sammuna võtab vahest keegi eeskuju presbüteri pastorist Carolyn Winfrey Gillette’ist, kes kirjutab nii jutluseid kui ka kirikuhümne Piibel ühes, ajaleht teises käes, ja võib-olla leitakse järgmisele festivalile mõni pärimusmuusikaühendus, mis astuks sammu lähemale avaliku elu debattidele, pühendaks selge sõnaga mõne sõjalaulu praegustele sõjakonfliktidele või migratsioonikriisile.

Fotod: Liis Reiman