Narkopoliitika uued meetmed ei taha karistada, vaid vähendada stigmatiseerivat keelt ja hirmutavaid kuvandeid, arendada noorte sotsiaalseid oskusi ning tagada ligipääsu ravimitele ja riigi toele.

Süstlavahetus on üks võimalik sekkumismeetod kahjude vähendamiseks. Foto: Priit Simson / Ekspress Meedia / Scanpix

Sellest, kui tõhus ja edumeelne on riiklik narkopoliitika, võivad sõltuda inimeste elud. Selle kinnituseks piisab meie Eesti näitest – oleme saanud maailmas kurikuulsaks suure narkootikumide üledoosiga seotud surmade arvu poolest. Surmad on ennetatavad, nagu on ka narkootikumide tarvitamine. Nende suur arv on märk sellest, et midagi on tehtud valesti või tegemata jäetud.

Narkopoliitika peegeldab omamoodi ühiskonna väärtusi ja norme. See on kokkulepe, kuidas me suhtume tarvitamisse ja mida me peame oluliseks inimeste heaolu tagamisel. Ühelt poolt annab narkopoliitika kätte suunised, kuidas reguleerida eri ainete kättesaadavust ja tarvitamist, ning selgitab reeglite rikkumise tagajärgi. Teisalt kirjeldab see tegevusi, mille eesmärk on ennetada, vähendada kahjusid ja abistada narkootikumide tõttu hätta sattunuid.

Dekriminaliseerimine toob abi lähemale

Narkopoliitika muutub pidevalt. Kuuleme järjest rohkem dekriminaliseerimisest, depenaliseerimisest ja legaliseerimisest. Eestis on narkootikumide tarvitamine ja väikeses koguses enda tarbeks omamine edasiandmise eesmärgita dekriminaliseeritud juba aastast 2002. Dekriminaliseerimine tähendab teo või käitumise puhul kriminaalkaristuste kaotamist, kuid mitte karistamatust, näiteks võivad olla määratud administratiivsed karistused, nagu trahvid, ühiskondlikult kasulik töö või sotsiaalprogrammi suunamine. Depenaliseerimise puhul ei kaasne teo või käitumisega mingit karistust ehk narkootikumide tarvitamine on jätkuvalt keelatud, kuid karistusi ei rakendata. Legaliseerimine aga tähendab omakorda, et tegu või käitumine on teatavatel tingimustel seadustega lubatud. Legaliseerimise arutelud käivad peamiselt kanepi, kuid harva teiste narkootikumide teemal.

Narkootikumide tarvitamise ja omamise dekriminaliseerimine aitab tuua abivõimalused inimestele lähemale.

Viimastel aastatel on paljud riigid võtnud suunaks ennekõike dekriminaliseerimise, aga ka depenaliseerimise. Seda soovitavad kõik rahvusvahelised organisatsioonid ja üleilmne uimastipoliitika komisjon (Global Commission on Drug Policy). Järjest paremini saadakse aru, et karistamine ei aita probleemi lahendada, ja püüeldakse inimõigusi austava poliitika poole. Narkootikumide tarvitamise ja omamise dekriminaliseerimine aitab tuua abivõimalused inimestele lähemale ning pakkuda karistamise asemel tuge. Selleta on võimatu tagada ligipääsu kahjude vähendamise teenustele, mille eesmärk on suunata inimesi ettevaatlikumalt käituma tarvitamisest täielikult loobumata.

Ühiskonnategelasi ja poliitikuid ühendav üleilmne uimastipoliitika komisjon on toonud soovitustena välja viis peamist tegevussuunda. Lisaks dekriminaliseerimisele on nendeks inimeste tervise ja turvalisuse prioriseerimine, elutähtsatele ravimitele, sh valuravile ligipääsu tagamine, korrakaitseorganite fookuse seadmine organiseeritud kuritegevusele ja narkokaubandusele ning soovitus võtta narkoturu reguleerimine riigi kontrolli alla. 

Hea narkopoliitika on investeering

Narkopoliitika elluviimine nõuab pühendumist. Inimesed ei muuda käitumist üksnes siis, kui keegi ütleb neile, et „ära nii tee”. Tänapäevane narkopoliitika tunnistab, et käitumise muutmise eelduseks on üldjuhul mõistmine, et teisiti on parem ja kasulikum. Lisaks peame ühiskonnana inimeste teistmoodi käitumiseks tingimused looma. Ei saa eeldada, et sõltuvushäirega inimene lõpetab tarvitamise, kui talle ei pakuta riigis vajalikku ravi ega tugisüsteemi. Samuti on naiivne loota, et noor jätab narkootikumidega katsetamata tänu infotunnile, mille käigus talle tutvustatakse ainete ohtlikkust. Hea narkopoliitika on investeering, mille pealt hakkab kasumit teenima alles aastate pärast, ja investeerima peab tõenduspõhistesse lahendustesse. Tegevused, millesse tasub teaduskirjanduse ja teiste riikide heade praktikate põhjal panustada, kipuvad olema ebapopulaarsed, sest nende rakendamine võib nõuda harjumuspäraste teguviiside või süsteemide muutmist ning tulemusi ei näe kohe.

On naiivne loota, et noor jätab narkootikumidega katsetamata tänu infotunnile, mille käigus talle tutvustatakse ainete ohtlikkust.

Lastele ja noortele suunatud uimastiennetuses, mille olulisuse suhtes valitseb üksmeel, on jõutud tõdemuseni, et hirmutamine (negatiivsete tagajärgede ülevõimendamine, hirmutavate kuvandite kasutamine), ühekordsed loengud, politsei narkokoertega koolide külastamine, kohtumised endiste tarvitajatega ja ainetest ülevaatliku teabe jagamine ei toimi. Mitmetel nendest tegevustest võib olla soovitule sootuks vastupidine mõju. Nende asemel tuleb keskenduda laste ja noorte sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste ning lapsevanemate vanemlike oskuste arendamisele. Enesetõhus ja ennast kehtestada, sh „ei” öelda oskav noor tuleb suurema tõenäosusega uimastitega seotud olukordadega toime ja teeb teadlikumaid otsuseid.

Kahjude vähendamine

Enim on viimastel aastatel arenenud kahjude vähendamisele keskendunud sekkumised. Sotsiaalmeedia ja tumeveebi kasutamine narkootikumide müügipaigana on tinginud vajaduse arendada sekkumisi, mis võimaldavad neid keskkondi seirata ning pakkuda seal tarvitajatele infot ja abi. Tõenduspõhiste sekkumiste hulka kuuluvad ohutumale tarvitamisele keskendunud meetmed, nagu tarvitajate hoiatamine uute ja eriti ohtlike ainete eest, ohutuma tarvitamise keskused (drug consumption rooms), turvalisema ööelu edendamine, narkootikumide tarvitamiseelne testimine (drug checking), kogukondlikud naloksooniprogrammid opioidide tarvitamisest tingitud üledoosisurmade ennetamiseks. Ohutuma tarvitamise keskustes saab manustada narkootikume kontrollitud keskkonnas, kus pakutakse steriilseid süstimisvahendeid, meditsiinilist abi ja nõustamisteenuseid. Narkootikumide tarvitamiseelse testimisega analüüsitakse ainete keemilist koostist. Nii saavad inimesed analüüsi põhjal informatsiooni nende koostisosade kohta ja nõustamist, et vähendada tarvitamisest tulenevaid kahjusid. Lisaks seiratakse selliste testimisteenustega ka uusi aineid ja muutusi narkoturul.

Narcani- ehk naloksooniautomaat USAs. Naloksooni kasutatakse opioidide tarvitamisest tingitud üledoosisurmade ennetamiseks. Foto: Scott Olson / Getty Images / AFP / Scanpix

Narkopoliitika oluline põhimõte on, et ravi (sh narkootiliste ja psühhotroopsete ravimitega) peab olema inimestele kättesaadav. Soov kaitsta inimesi narkootikumide negatiivsete tagajärgede eest ei tohi piirata vajalike ravimite kättesaadavust. Opioidisõltuvuse asendusravis tuleb tagada eri ravimite kasutamine, teiste seas metadooni, buprenorfiini ja diatsetüülmorfiini ehk farmakoloogilise heroiini. Üks ehk kõige uudsem lähenemine, mille tulemuslikkust alles uuritakse, on niinimetatud turvaline varustamine ehk safe supply. Peab arvestama, et on inimesi, kellele ei sobi traditsioonilised raviteenused. Ka neid, kes ei soovi ravi. Traditsioonilise opioidisõltuvuse ravi korralduse kõrval paistab silma projekt MySafe Vancouveris Kanadas, mille eesmärk on pakkuda turvalisemat võimalust opioidide hankimiseks. Tegemist on (müügi)automaatidega, kust tarvitaja saab pärast käejälje skannimist varem paika pandud doosi farmakoloogilist opioidi, millel on teadaolev potentsus ja puhtus.

Häbimärgistav sõnakasutus peegeldab üldisemat suhtumist narkootikumidega seotud teenustesse ja muudab keeruliseks lahenduste leidmise.

Loobumine sõnast „narkomaan”

See, miks ühed jäävad sõltuvusse ja teised mitte, oleneb nii inimesest kui ka teda ümbritsevast keskkonnast. Teadlased räägivad järjest rohkem, et otsustavaks võib osutuda lähedus- ja turvatunde puudumine. Sellest tulenevalt pööratakse järjest rohkem tähelepanu narkootikume tarvitavatele inimestele psühholoogilise ja sotsiaalse toe, sh kogemusnõustamise võimaldamisele.

Üks narkopoliitika oluline suund on narkootikumide ja nende tarvitamisega seotud stigmatiseerituse vähendamine, mille juurde kuulub muu hulgas uue ja inimesi austava keelekasutuse kujundamine ning stereotüüpidest loobumine. On mitmeid rahvusvahelisi algatusi näiteks rahvusvaheliselt narkootikume tarvitavate inimeste võrgustikult (International Network of People who Use Drugs), mille eesmärk on loobuda tugeva negatiivse alatooniga mõistetest, nagu „narkomaan”. Keel on üks peamine viis oma hoiakute ja väärtuste edastamiseks. See, kuidas teatavaid sõnu kasutatakse probleemide kirjeldamisel, mõjutab laiemalt inimeste hoiakut ja motivatsiooni nende probleemidega tegeleda. Alavääristav ja häbimärgistav sõnakasutus peegeldab üldisemat suhtumist narkootikumidega seotud teenustesse ja muudab keeruliseks lahenduste leidmise. Ka Eestis on Tervise Arengu Instituudi, Eesti Keele Instituudi, siseministeeriumi ja teiste partnerite koostöös võetud ette sõnavara ja keelekasutuse korrastamine. Narkootikumidega seotud murede ja nendest mõjutatud inimeste kirjeldamiseks peab kasutama järjekindlalt hinnangutevaba ja mittehalvustavat sõnavara. 

Narkopoliitika aluseks on valdavalt soov kaitsta inimesi narkootikumide kahjulike mõjude eest. Kui lähtekoht on, et inimene võib põhjustada endale tarvitamisega valu ja kannatusi, siis tema karistamine selle eest on ebaloogiline – karistame inimest, kes juba kannatab. Selle asemel tuleb näidata üles mõistmist ja pakkuda abi nendele, kes seda vajavad. Narkopoliitika eesmärk on aidata inimestel turvalisemalt elada. Mõned meetmed, nagu kahjude vähendamine, võivad tunduda vastuolulised, kuid on tõendatud tulemuslikkusega. Isegi kui eesmärk ei ole ainete tarvitamisest täielikult loobumine, on nõustamis- ja tugiteenustega võimalik suunata inimesi turvalisemalt käituma.

Aljona Kurbatova on Tervise Arengu Instituudi narkomaania ja nakkushaiguste keskuse juht, kes on osalenud Eesti narkopoliitika väljatöötamises.