Kui Eestisse 20. sajandi alguses esimesed kinod tekkisid, ei tervitanud kõik värsket nähtust sugugi kiidusõnadega. Lisaks muule nähti selles moraali õõnestajat ja seda seostati kuritegevuse kasvuga. 

Nii nagu omal ajal rändteatrid, jõudis ka kino Eestisse esialgu rändkinona. Liikuvaid pilte hakati näitama olemasolevates saalides, Tallinnas tehti seda esimest korda 1896. aastal nn börsihoones (praegu Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone). Esimesed paiksed kinod loodi 1908. aastal ning sellele aule pretendeerib mitu kino Tallinnas ja Tartus. Tallinnas tegutses 1907. aastast 1908. aasta kevadeni poolaka Karl Stefani kino Elektro-Biograph (Rataskaevu 6). 1908. aastal kolis see Viru tänava algusesse ja alustas uue nimega Express-Bio (Viru 3). Püsivamaid ja vähem püsivaid kohti, kus Tallinnas elektriteatrit demonstreeriti, oli tollal juba neli. Kui sai selgeks, et kinoga on võimalik odavalt lihtrahvast lõbustada, hakati turgude ja laatade juurde laudadest primitiivseid kinohooneid kokku klopsima.

Kui sai selgeks, et kinoga on võimalik odavalt lihtrahvast lõbustada, hakati turgude ja laatade juurde laudadest primitiivseid kinohooneid kokku klopsima.

Tallinna vanimaks paikseks kinoks ehk selliseks, mis ehitati spetsiaalselt just kinoks, peeti pikka aega kino Metropol, mis avati 26. juulil (ukj 8. augustil) 1908. aastal Pärnu maanteel Viruvärava mäe vastas Uue turu ääres. See „elavate ja laulvate piltide teater” oli kaunistatud venepärase sibulfrontooni ja tornikestega ning sees oli väidetavalt koguni 1200 isteplatsi (projektis on neid mõnevõrra vähem).

Kuid juba enne Metropoli tegutses Näituse väljakul raudteevaksali vastas Grand Imperial Vio, mis alustas 12. (25.) märtsil 1908. Aastal 1909 kandis see juba nime elektriteater Olympia. 

Tartlaste jaoks on esimene paikne kino Illusion, mis avati Heinaturul, Raekoja platsilt üle Kaarsilla minnes paremat kätt praeguse Atlantise kõrval 4. (17.) aprillil 1908. Nagu Metropolgi, oli see üsna lihtne puidust hoone, kuid siiski ehitatud spetsiaalselt kinoks. Selle omanik oli Jevpatorijast pärit Solomon Džigit – kinode omanikud olid reeglina võõramaist päritolu. Illusion mahutas esialgu 360 inimest. Hoone eksisteeris 1936. aastani, viimased kaks aastat oli ka selle kino nimi Metropol.

1910. aasta kevadel oli Tartus juba neli kino. Kui avati viies – Modern (Suurturg 15) –, arvati Postimehes, et „magedate lõbustuste kohad hakkavad meil juba nagu liiale minema”[1], aga kohe lisandus neid veelgi. Tartu suurim elektriteater oli Imperial (Politseiplatsil praeguse haridusministeeriumi ees oleval haljasalal), kus oli 1913. aastal 600 kohta, hiljem rohkem. Tuntuimasse nelikusse kuulusid ka Apollo Aleksandri 15 kivimajas ja Ideal aadressil Tähe 20/22.

Viljandi esimene paikne kino Modern avati 1909. aastal Viljandi käsitööliste seltsi majas. 1910. aastal avati Rakveres Illusion (Pikk 16a). 1911. aastal alustasid paiksed kinod Haapsalus, Elvas, Võrus, Põltsamaal, 1912. aastal sai oma kino ka Paide. Aastaks 1916 oli Tallinnas juba kümmekond kino, neist suurim 1125-kohaline Grand Marina Mere puiesteel. Riias oli aga juba 1913. aastal 63 kino, kuid Riia oli ka palju suurem.

Mida rohkem tekkis kinosid, seda enam hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma nende vastu suunatud kirjutisi.

Kinod ja kuriteod

Mida rohkem tekkis kinosid, seda enam hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma nende vastu suunatud kirjutisi. Tallinna Metropol sai vaevalt avatud, kui ajaleht Elu süüdistas seda lausa kriminaalkuritegudes: „Laupäeval algasivad etendused, ja kohe on tagajärjed nähtaval: laupäeva öösel leiti säält ligidalt rohu päält tundmata isik tapetuna, pühapäewa öösel wastu esmaspäeva hommikut kella ½ 2 ajal löödi „M e t r o p o l i” lähedal „Wiruwärava promenadil” Türgi alam Mohamed Deifonllah (Deifuss) noaga läbi, surm oli silmapilkne, mõrtsukad on kättesaamata. Tapetu oli afrikanlane – neeger ja otsis siin omale kelneri kohta.”[2] See polnud ainuke kriminaalne juhtum Uue turu juures, mida ajaleht kirjeldab kui elukardetavat piirkonda, kuna seal „on iga päev igasuguseid seltskonnajätiseid, meeste- ja naesterahwaid, rohu pääl pikutamas näha”. „Imelik on aga see, et siinsed ajalehed weel oma päevauudiste sees niihästi tsirkusele, kui ka „Metropolile” propagandat löövad, nagu omal ajal mõned ajalehed Monte-Carlo mängupõrgule. Ja, ja passepartout – priiläbikäik, kuulutused – aga ikkagi on see alatu, orjameelsust näitaw etteaste.”[2] Jääb veidi segaseks, milles seisnes orjameelsus. Ehk tulid rasked süüdistused hoopis sellest, et Elu oli Tartu ajaleht. Just kultuurielu keskusest Tartust kostis palju kriitikat kinode suunal.

Kinode konkurentsis ei peljatud ka alatuid võtteid. Kui Rakveres 1913. aastal teist kino (Union) avati, sepistasid linna esimese kino Illusion omanikud juudid Ragovski ja Shermann kubernerile endale kirja, milles palusid kino mitte avada, kuna see rikub ümbruskonna inimeste rahu. Uurimisel aga selgus, et palvekirjale oli isegi „kirjaoskamatute vanaeitede nimed alla tehtud” ja fabritseerijad võeti vastutusele.[3]

Tekkis tõsine konkurents teatriga. Postimehest leiab korduvalt kinode ja teatrite külastuste võrdlusi. „Viimase pooleaasta jooksul kinodes kokku 141 500 inimest on käinud, teatrites aga ainult mõni kümme tuhat,” kirjutati 1913. aastal.[4] Vanemuise kontsertide publiku vähesus aeti sageli kino kaela. Sama kostis ka Pärnust: kinoteatrid ähvardavad Endla ära süüa! 1913. aasta oktoobris käis kinoteatris Ideal (asus Port Arturi kohal) 9086 inimest ja Illusionis 6653 inimest, kokku 15 719 inimest, aga Endla teatris ainult 1293 inimest.[5] Teatriski hakati pakkuma priipääsmeid ning etendusi tõsteti varasemale ajale, kuid see ei aidanud. Džinn polnud ainult pudelist välja lastud, vaid hõljus juba kõrgel pudeli kohal. 1914. aastal käidi Tallinnas kinos 980 173 korda, misjuures elanikke oli (aastal 1915) 133 850 inimest. 

Vanemuise kontsertide publiku vähesus aeti sageli kino kaela. Sama kostis ka Pärnust: kinoteatrid ähvardavad Endla ära süüa!

Elu väärtus on langemas! Ka riigiametnik võib olla mõrtsukas

1913. aasta suvel vapustasid Tallinna kaks roima. Esiteks tungisid kolm poisikeseohtu noormeest kullassepaärisse, lõid omaniku surnuks ja viisid poest paar taskutäit kaupa kaasa. Teine juhtum oli, kui kolm meest vedasid neljanda järve äärde, lõid ta seal surnuks ja võtsid ohvri saapad, mütsi ja uuri ära. Jälle süüdistati kino. „Ja millele on siis meil „kinodes” aastate kaupa sadatuhandeid inimesi harjutatud? Ilma tingimata tapmistele, rööwimistele, sissemurdmistele jne.” Kirjatüki alapealkiri oli „Eluwäärtus on langemas”. „Näeme, et inimese eluwäärtus inimeste silmas kuigi palju ei kaalu. Ka ei ole tapmine enam see kole kuritöö, millest veel mõni aasta tagasi ehmatusega kõneldi, ei ole ka mõrtsukatöö toimepanemiseks mitte inimesed, kes hoopis teistsugustes oludes oleks üles kaswanud, waid sellega saab walmis kojamehepoeg, tagawarawäeline, mõisnik ehk riigiametnik. […] Naine kihwtitab mehe ära, poeg poob isa üles, waras hiilib läbi akna sisse ja kägistab woodi peal magaja paari ära ja nõnda lõpmata edasi: kägistamised, südamesse torkamised, mahalaskmised jne.”[6]

Tartust tuli mõnevõrra leebem, kuid siiski ähvardavalt kõlav kinost põhjustatud juhtum: „Kellel närwid weel nii wäga mokas ei ole, see katsub wõsameeste elu, mida ta kinos näinud, järele ahvida. Mineval pühapäeval tunginud sarnased wõsamehed, mehed ja naised, kõik Adama ülikonnas muidugi, „Tiroli” aurulaewa kallale, et sääl sees istujaid nahka panna. Et aga wõsameestel õnneks ainult adamaaegsed sõjariistad kaasas olid, siis läinud laewameestel korda päewawarjude, sonnensirmide ja kübaranõelte abil wesist kallaletungimist õnnelikult tagasi lüüa. Kuulu järele tahetakse kallaletungimist järgnevatel pühapäevadel korrata, millepärast Wissentali ehk Jänesele sõitjatele soowitame ainult täies sõjariistus kodust lahkuda.”[4] „Võsameeste” all mõeldi ilmselt indiaanlasi.

Suur oli Postimehe rõõm, kui Apollo kinopubliku verejanulisus 1914. aastal hääbumise märke ilmutas. „Sellega olla juba ära harjutud, iga kõmulise jandi lõpp on ühesugune, kas lööb üks teise surnuks ehk poob ennast kolmas üles. Lõpp on igatahes kohutaw-werine. […] Praegu oli Apollos, mõtelge! „madude kuninganna” oma kohutawate suurte madudega etendust andmas. Ei jõudnud „kuninganna” oma poollõpnud ussikestega rahvast kokku meelitada, mõeldi uus konks wälja: madude söötmine elawate kodujänestega. […] Jant wilistati wälja.”[7]

Kirjutaja pakub ise võtte, kuidas rahvast ka Vanemuisesse meelitada: „Näitemängu toimekond lasku näitemängu lõpul mõni rott wöi kass elusalt üles puua ja kui see ei aita, kuulutagu wälja, et teatri kommisjon ja näitemängu juhatus elu ja surma pääle poksima lähewad.”[7]

Lõpetuseks

Tänapäeval tunduvad Eesti meedia rünnakud kinode vastu muidugi naiivsetena. Eks see oli ebavõrdne võitlus kapitalismi nähtustega kultuuris, milles nähti seni vahendit Eesti rahva „suureks saamiseks”, et jõuda järele teistele kultuurrahvastele. Professionaliseeruvate kunstidega pürgiti kõrgkultuuri poole, madalal kinokultuuril polnud selles kohta.

Laiemas plaanis oli vastuseis kinodele võitlus suurlinlikkuse ilmingutega, samal ajal tegelikult neid ihates. Eesti kinovastasus polnud erandlik, kino oli läbini rahvusvaheline nähtus ja samasuguseid reageeringuid, avalikke kaebelugusid kirjutati igal pool. Samal ajal jätkasid massid kinos käimist.

„Me astusime pimesi traditsioonideta sajandisse, mis tulevikus oma halbade kommete poolest eelmisest nii teravalt erinema pidi, ja uus kunst, pööbli kunst, käis meie barbaarsuse eel. Kusagil vargapoiste urkas sündinud ja administratsiooni poolt laadalustide hulka arvatud kinol olid labased maneerid, mis šokeerisid soliidseid inimesi, see oli naiste ja laste lõbustus, mida meie emaga jumaldasime. […] Kui me kino olemasolust teadlikuks saime, oli ta meile ammu vajaduseks saanud.”[8]

[1] Postimees, 15.05.1910.
[2] Elu, 29.07.1908.
[3] Tallinna Teataja, 03.10.1913.
[4] Postimees, 13.07.1913.
[5] Päewaleht, 23.11.1913.
[6] Tallinna Teataja, 11.06.1913.
[7] Meie kinod. – Postimees, 17.01.1914.
[8] Sartre, J.-P. 1965. Sõnad, lk 73.

Karin Hallas-Murula on arhitektuuriajaloolane ja Arhitektuurimuuseumi asutaja, kes oli aastaid riigiteenistuses ning tegutseb nüüd europrojektis ja erasektoris.