Tallinn on väga pikalt olnud autousu raudne kants, kus igasugu reformaatorite üle on irvitatud ja muutmissurvele tuimalt otsa vaadatud. Aga lumepall on veerema läinud ja äkki varsti polegi paljudel tuiksoontel jalakäija enam nii rõve amet.

Aleksander Tsapov. Foto: Kertin Vasser

Mõned nädalad tagasi ilmus uudis, et Tallinna kesk- ja südalinnas jätkatakse autode piirkiiruse langetamisega. Teadagi, põline standard pealinna liikluses on olnud sõita 50 alas 60-ga. Nüüd on saanud mõnedel tänavatel 50 asemel uueks piirkiiruseks 40 ja mitmetel teistel 40 asemel 30 km/h. Mulle isiklikult rahulik kruiisimine autojuhina meeldib, riskid liikluses vähenevad, jõuab aknast välja vaadata, ja kuna linnasisesed vahemaad on kaunis lühikesed, siis viis või kümme minutit siia-sinna on ju tegelt suva. Mida kallim ja ebamugavam on ka linnas parkimine, seda parem – siis kasutad tõenäolisemalt teisi ja odavamaid liikumisviise. Autojuhte, k.a mind, tuleb pigistada, soojas kabiinis istumine on niigi mugav ja privilegeeritud, linn ei pea olema takistusteta liikluskoridor sinu kahetonnisele elutoale ja avalik ruum ei pea olema automaatselt reserveeritud sinu saastavale valikule.

Seega oli naljakas näha, kuidas tühised piirkiiruste alandamised pealinnas ja ajutiste liikluskaameratega mõõtmised Eesti Autousu Kirikul kaane pealt lõid. Kõige tugevama soorituse tegi muidugi popmuusik Koit Toome, aga ka meedia ei jäänud palju maha. Teiste hulgas ilmusid artiklid pealkirjadega „Autojuhtide ahistamine on jõudnud Tallinnas uuele tasemele”, „Autojuht on ka inimene”, „Vallandub üleüldine karistamise maania” ja „Tallinna liikluse trahvimasin tuleb seisma pannna”. Ühesõnaga võttis arutelu viimsepäevalikud mõõtmed, kuigi probleem, mida esitleti, kuulub kärbeskaalu – see, kas sa saad sõita punktist A punkti B 18 minuti asemel 20 minutiga, ei oma mingit tegelikku relevantsust, kohanda oma ajaplaneerimist! Linn muutub rahulikumaks, jalakäijatel ja kergliiklejatel on turvalisem ja ongi kõik, punkt. Sõidad vanaviisi 50-ga edasi, maksad valuraha, pole just suuremat sorti karistus? Sest sa ei oska spidomeetril numbreid lugeda? See inkvisitsioonijutt meenutab oma sisemises põlemises nii kaugetel nullindatel jõustunud suitsetamiskeelu ümber jauramist kui ka alkoreklaami ja -piirangute teemalisi ahistamisjutte. Automaksudebatt on pisut kihilisem, aga üldjoontes on põhjendatud seegi. 

Autojuhtide suurimad vaenlased on muidugi kastirattad ja veganid, need, kes mingit uut sotsialistlikku rohediktatuuri üritavad kehtestada. Meenub taas endagi korteriühistu koosolek, kus üks uhke Volkswagen Sharani omanik rattureid lilladeks nimetas. Muutused on ebamugavad, ma ei eita, harjumus annab olmele stabiilsuse. Autod ei kao niikuinii kuhugi, aga autousu ikoonide põletamine on varem või hiljem möödapääsmatu tegevus. Tallinn on väga pikalt olnud autousu raudne kants, kus igasugu reformaatorite üle on irvitatud ja muutmissurvele tuimalt otsa vaadatud. Aga lumepall on veerema läinud ja äkki varsti polegi paljudel tuiksoontel jalakäija enam nii rõve amet. Äsja ületas vaevu uudiskünnise hoopis võimsam tuleviku lumepall, nimelt on Atlandi ookeani hoovused jõudmas murdepunkti, mille tulemusel võivad põhjapoolkera hoovused peatuda. Selle murdepunkti täpset saabumisaega pole aga võimalik ennustada. See stsenaarium tooks omakorda kaasa Euroopa kliima järkjärgulise jahenemise, mis tähendaks seda, et Koit Toome saab hakata linnas auto asemel mootorsaaniga sõitma. Seega on Eesti Autousu Kiriku põletamine vaid väike samm meile ja olematu samm inimkonnale.