Soolise enesemääratlemise õigusele sillutab teed muu hulgas avalikkuse hoolikas keelekasutus.

Eile oli võimalik näha „Pealtnägijas” Christel Karitsa lugu mittebinaarsetest ja soovoolavatest inimestest. Reporter selgitas meile sissejuhatuses kurbade klaverihelide saatel, et esimene intervjueeritav Mel ei soovi rääkida oma sünnijärgsest soost ega jagada nime, mille tema pere talle andis. Siis mõtiskleb Karits mööda Narva maanteed jalutades terminoloogia üle: „Aja jooksul kasutati mõisteid „meesnaine”, „androgüün”, „transsooline”, mis tähendavad suurtes piirides sama, aga erineva tähendusevarjundiga.” Seejärel ütleb ta üle kesklinna automüra, et hiljuti on võetud kasutusele uus termin „soovoolav”. Välismaa eeskujul.

Terve saatelõik muutub kiiresti iganenud sooterminoloogia musternäidiseks. Meil on hea amps „vales kehas” olemist, soo ja seksuaalse orientatsiooni läbisegi mainimist, inimese „ümberlõikamist”… Ehkki lollimängimine aitab ajakirjanikel keerulisi teemasid arusaadavamalt selgitada ja jõuda ehk ka vaatajani, kes teleka üliliberaalse tooni peale kohe kinni paneks, on sealjuures elementaarne praegusaegne keelekasutus (kas või selgitustega), et vältida teema palaganistumist. 

Loo lõpupoole küsis Karits seksuoloog Kristina Birk-Vellemaa käest: „Kas see liiga keeruliseks ei lähe, see süsteem? Et enam ei suuda hoomata?” Birk-Vellemaa vastas minu meelest väga elegantselt: „Võib-olla mõelda siis sellest nii, et see ei olegi süsteem, vaid mitmekesisus.” Teatud määral saan ma küsimuse taga olevast hirmust aru. Soo kujutlemine voolava jõena ajab segadusse, uued kombed, näiteks vanade soolisele üleminekule viitavate terminite asendamine, ei tule alguses loomulikult. 

Erinevalt tavainimestest lasub ajakirjanikel aga suurem vastutus: nende kõnetoon ja keelekasutus vormivad publikut ning aitavad kujundada vaatajate hoiakuid, eriti kui tegemist on ETV prime time’i saatega. Kuna kaasatud oli kaks eksperti, siis võib eeldada, et ligipääs teadmistele, tagasisidele oli küll saadaval, kuid seda lihtsalt ei kasutatud. See, kui kohatuna mõjub termin „meesnaine” loo sissejuhatuses, ei saanud tulla toimetusele üllatusena. 

Eks nähtavus, näiteks lugu ühe inimese ja tema kallima argipäevast, toob kaasa väärate terminite põhjustatud kahjust suuremaid hüvesid, eriti kui pildile pääseb rahu ja isegi eufooria. Kõige väärtuslikumad sellest „Pealtnägija” veerandtunnist olid minu jaoks momendid, kui Mel ütles ajakirjanikule kindlalt ja selgelt „ei”. Ta oli otsustanud mingeid teemasid mitte arutada ja jäi endale kindlaks. Ta väärtustas privaatsust ja tõmmatud piire rohkem soovist avalikkusele meeldida. Eri vabadused teevad võimalikuks jagatud piirid. Soolise enesemääratlemise õigusele sillutab teed muu hulgas avalikkuse hoolikas keelekasutus. Isegi kui selleks peab veidi õppima.