Viimaste nädalate meediaveergude jälgimine on kinnitanud, et on toimumas mustvalge meediasõda, kus pooled on ette valitud ja pooltoonidele ei ole eriti ruumi.

Aleksander Tsapov. Foto: Kertin Vasser

7. oktoobril murdsid Hamasi võitlejad läbi Gaza sektori piirdetaradest, tulistasid välja tuhandeid rakette ja alustasid koordineeritud tapatööd, mille tagajärjel mõrvati üle 1400 inimese ja üle 200 võeti pantvangi. Põletati kibutseid, inimestele lasti nende kodudes kuule pähe ja paanikas varju otsijaid aeti taga. See oli Iisraeli ajaloo ohvriterohkeim rünnak. Kui Iisraelil poleks kõrgtehnoloogilisi õhutõrjesüsteeme, võib vaid arvata, mis kahju oleksid tuhanded raketid põhjustanud. Sellised arutust verejanust kantud, kuid strateegilised terrorirünnakud on alati kohutavad ja šokeerivad, püssitoru ilmub nurga tagant ilma mingi hoiatuseta, kaos rebib justkui tavaliselt alanud päeva tükkideks ning järgmine koidik toob endaga uue reaalsuse, mh on kümned tuhanded Iisraeli kodanikud pidanud oma kodudest ümber asuma.

Elasin Pariisis, kui seal toimusid 2015. aastal lühikese vahega terrorirünnakud, esmalt 7. jaanuaril satiirilise ajakirja Charlie Hebdo toimetuses ja Hypercacheri juudi toidupoes ning seejärel 13. novembril üle linna, kokku tapeti neis terrorirünnakutes (mille eest võtsid vastutuse vastavalt Al Qaida Jeemeni haru ja ISIL) 157 inimest (selle hulgas on ka terroristid) ja vigastada sai ligi 500. Mäletan seda rasket vaikust, mis 14. novembril tänavatel valitses, justkui kopsudest oleks tuimestuse all hapnik välja imetud – see oli segu šokist, leinast ja kollektiivsest traumast. 2017. aasta augustis jalutasin Barcelona kesklinnas, kui järsku hakkas sireenide saatel tulema teateid, et sealsamas lähedal La Ramblal on kaubik jalakäijaid ramminud ning terroristid on jooksus ja tulevahetuses politseiga. 16 inimest sai surma ja 130 vigastada. See kõik oli puhas juhus, et sattusin paari aasta jooksul olema n-ö kiviviske kaugusel tapatalgutest. Sellegipoolest ei kujuta ma ju tegelikult päriselt ette seda, kui keegi järsku mu lähedased või sõbrad tapaks ja nende eluasemed põlema paneks, nagu ma ei kujuta ette ka seda, et elaksin umbes kahe Tallinna suurusel alal (Gaza sektori pindala), kust ma ei saa isegi turvaliselt põgeneda, kus ligipääs eluks hädavajalikule on piiratud ja mida rünnatakse nädalate viisi nii tankide kui ka lennukitega.

Umbes kaks nädalat pärast Hamasi 7. oktoobril korraldatud rünnakuid jõudis minuni kutse anda allkiri avalikule kirjale, mis kujutas endast avalikku pöördumist Hamasi rünnakutest provotseeritud Iisraeli sõjalise pealetungi peatamiseks Gazas ja humanitaarse relvarahu sõlmimiseks. Kaalusin mõnda aega, kas teha seda – esiteks selle tõttu, et uskusin, et sellisel kirjal pole Iisraeli sõjalistele sammudele mingit reaalset mõju, teiseks jättis selle sõnastus ruumi, mis võimaldas käsitleda seda soovi korral justkui valikulise kaastundena. Loomulikult osutus teine eeldus ka reaalsuseks ja allakirjutanutest on maalitud juba korduvalt pilt kui n-ö kasulikest idiootidest. Sellest hoolimata leidsin, et sümboolne allkiri, mis kutsub üles hoidma ära tuhandete inimohvrite lisandumist, kaalub üles selle, kas usun selle kirjaga astutavasse sammu või mitte. Nimetatud kirja avaldamise järel ilmus nädalapäevad hiljem kultuuritegelaste avalik kiri Iisraeli kaitseks ja lisaks ka Ilmar Raagi koostatud avalik kiri „Hamas ei tohi võita”, kus Raag kommenteeris, et „kiri sõjategevuse viivitamatuks lõpetamiseks Gazas on kantud humanistlikust heast tahtest, aga kahjuks puudulikust analüüsist ja soovmõtlemisest”. Seega tekkis tegelikult avalik mõttevahetus ja seda võib pidada positiivseks.

Mingit relvarahu pole loomulikult ei rahvusvahelistele meeleavaldustele, kirjadele ega ka prominentsetele avalikele sõnavõttudele järgnenud. Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu sõnul ei saa enne kõigi pantvangide vabastamist mingist rahust rääkida. Küll aga on nimetatud kirja ja Iisraeli-Palestiina konflikti teemal järgnenud avalikus arutelus laiem vastastikune ideoloogiline sildistamine, toetussüü suurendamine ja seisukohtade pisendamine. Kui seda saab aruteluks pidada, sest nagu viimastel nädalatel meediaveergude jälgimine on kinnitanud, on toimumas mustvalge meediasõda, kus pooled on ette valitud ja pooltoonidele ei ole eriti ruumi. Eesti pole siin kuidagi eriline, sama toimub ka USAs, Soomes, Lääne-Euroopas ja mujal. Juba räägitakse sellest, kuidas nn kultuurisõjad on saanud uue püssirohutünni, mille ümber tantsida. Ühelt poolt ma usun, et kõik, kes seda soovivad, saavad selle protsessi käigus natuke targemaks – loevad juurde konflikti juurte ja ajaloo kohta, mõtlevad ehk kriitiliselt enda ja teiste (kohati kiirustades) esitatud väidete üle ning kasutavad omandatud pagasit tulevikus heaperemehelikult. Nagu oleme saanud loodetavasti juurde tarkust ja oskusi Ukrainas toimuva sõja kaudu. Ent samas on tõstnud pead ka marutaudlik polariseerumine, oma ideoloogiliste seisukohtade valimatu kaitsmine ja valikuline faktidega toestamine, ärapanemine ja avalik põlguse väljendamine. Seda, et sõjakuritegudeks liigituvaid samme on astunud praegu ja ka varasemates konfliktides mõlemad pooled, ei võeta eriti arvesse. Kõige reljeefsemalt avaldub see muidugi lühikestele videotele ja märksõnadele üles ehitatud sotsiaalmeedias, kus domineerivad valikulised kuvatõmmised, isiklikud filtrimullid ja meiega-või-meie-vastu-mentaliteet. Inimesed saavad endale kaela silte, nagu „terroristide kasulikud idioodid”, „apartheidi toetajad”, „woke debiilikud”, „antisemiidid”, „genotsiidile kaasaaitajad”, „naiivsed patsifistid”, „äärmuslikud parempoolsed” jne; kes toetab rumalusest kaudselt Putinit, kelle kätel on laste veri, mida ta oma silmaklappidega ei näe. Mida kõvemini karjuda, seda vaiksem on kaja, on vast üks järeldus. Teine järeldus on see, et sõnadel on tähendus ja jõud ning neid tuleks kaaluda enne nende salve laadimist, kuid see jääb afektiseisundis tihtilugu tagaplaanile. 

Vastasleerilt nõutakse konfliktile lahenduskäike, mida ei eksisteeri, lahendust, mida kümned peaministrid ja presidendid, rahuläbirääkimised, mõttekojad ja relvastatud konfliktid pole suutnud senini Lähis-Itta tuua. Seda enam praegu, kui vastakuti on Netanyahu rahvuslik valitsus ja Hamas. Lahendust ei too ka tõenäoliselt Hamasi teoreetiline hävitamine. See, mis sünnib varemetest, on enamasti halvasti ennustatav. Poliitavalikkus näikse jutlustavat kahe riigi lahenduse vajalikkusest, aga kuidas vastastikune tapmine seda ellu peaks kutsuma? Raske on näha, kuidas siin peaks saama vältida täiendavat radikaliseerumist, mille hapud viljad jõuavad varem või hiljem emalaevalt taas ka Euroopa suurlinnade tänavatele, olgu siis Londoni sünagoogidesse, Pariisi kauplustesse või Brüsseli raudteejaamadesse. Juba praegu levivad Euroopas hooga nii antisemiitlikud kui ka islamofoobsed hoiakud ja rünnakud. See, ega sa juhtumisi valel ajal valesse kohta ei satu, on juba loterii, nagu kirjeldasin alguses ka enda kogemust.

Olen mõelnud korduvalt ka Ilmar Raagi avalikus kirjas välja pakutud „väiksema kurja” põhimõttest Iisraeli-Palestiina küsimuses. Raag kirjutab: „Ometi peame oma hoiaku kujundamisel lähtuma pikemas perspektiivis „väiksema kurja” põhimõttest. Kõik tänased võimalikud valikud on halvad, kuid meie valik peab arvesse võtma kõiki tõenäolisi ohvreid ka järgmise 10–20 aasta jooksul.” Kui räägime aga kodanikuaktivismist, avalikest pöördumistest, protestiõigusest, siis mind tõesti siiralt huvitab (see on õhku visatud küsimus), mille alusel peaksin näiteks mina, kes ma pole ei Lähis-Ida ajaloos, sõjanduses, konfliktiteoorias ega ka geopoliitikas mingi ekspert, vaid pigem ikka võhik, looma üksikisiku või kodanikuna „väiksemaks kurjaks” alusmudeli? Mil määral peaks siis eirama praeguse sõjategevuse ja humanitaarkriisi proportsionaalsust vaatega tulevikku? Kas see protsess peaks olema moraalne? Või hoopis andmepõhine ja tehnokraatlik? Või peaksin lähtuma kahe halva vahel valides kõhutundest? Ja kui olen „suurema kurja” poolel, siis kes oleks polariseerunud konfliktiväljal usaldusväärne vahemees, et seda mulle osutada? Või on kõige rahuldavam ja „eestlaslikum” ikka ja jälle „mitte-kuri” vaikimine?