Üks väga kirjanduslik film

„Markiis di O” puhul on tegu ekraniseeringuga selle puhtaimal kujul — see on üdini literaarne film, mis ei püüdle oma pildikeelega eriomase filmilikkuse poole.

Tundlikud lavastajatööd põhjamaa metsadest

Helsingi rahvusvaheline filmifestival „Armastus ja anarhia” toimus sel aastal juba 26. korda. Valisin rikkalikust ja mitmekülgsest filmivalikust välja kaks enda jaoks suurima elamuse pakkunud põhjamaist linateost, millest järgnevalt veidi lähemalt juttu tuleb.

Punase paine

Marge Monko „Kuidas kanda punast?” Tartu Kunstimuuseumis 4. juulist kuni 25. augustini. Näitus, kust kiiret visuaalset elamust otsides läbi jalutada ei tasu.

Sakslane, prantslane ja saatuslik naine

Prantsuse uue laine meistri François Truffaut’ film „Jules ja Jim” jutustab veenva ja sügava, ühtaegu nii elegantse kui traagilise loo kahest sõbrast ja ühest erilisest naisest Esimese maailmasõja eelses, aegses ja järgses Euroopas.

Maailma ilu ja valu

Teisipäeval Katusekinos linastuv „Baraka” on Ron Fricke’i ainulaadne ja selgelt eristuva stiiliga dokumentaalfilm, mis väärtustab eelkõige visuaalset kogemust ning spirituaalselt maailmatunnetust.

Armutu armastuse paraparadiis

„Paradiis: Armastus” on Austria režissööri Ulrich Seidli Paradiisi-triloogia esimene film. Armastusest (või õigemini selle otsimisest ja mitteleidmisest) film tõesti räägib, kuid seda sugugi mitte vaataja jaoks harjumuspärase või mugava nurga alt.

„Samsara” ehk suur maailm ja väike inimene

Ron Frickle, dokumentaalfilmivirtuoos nii lavastaja kui ka operaatorina kütkestab oma viimase 70 mm filmilindile talletatud sensoorse elamusega „Samsara”, mille nautimiseks ei ole paremat kohta kui kõrgel katusel ja vabas õhus.

Mida naine tahab?

Martin Scorsese film „Alice ei ela enam siin” räägib võimuka ja egoistliku mehe talla all elanud 35-aastasest Alice’ist, kes pärast seda, kui mees autoõnnetuses otsa leiab, peab üksinda toime tulema nii algkooliealise ninatargast poja kui ka iseendaga.