Müürileht

Dihhotoomiatele üles ehitatud modernne maailmapilt soodustab lihtsustavat ja kategoriseerivat mõtlemist. Prantsuse filosoofi Bruno Latouri amodernne maailm on seevastu vohavalt hübriidne.

Metsatöll on ammugi piisavalt suur fenomen, et neid ei saa ega tohigi ignoreerida, vaatamata sellele, mida mõni kultuurihuviline folk-metal’i lõbusast žanrist tegelikult arvata võib.

Õhk on utoopiast tihke, nagu teavitab lugejaid kogumikusarja „Etüüde nüüdiskultuurist” neljas number „Katsed nimetada saart”, mis koondab artikleid fantastilisest, ulmelisest ja utoopilisest mõtlemis- ning kujutamislaadist kirjanduses, kunstis ja mujal inimlikes väljendusvormides.

Põhiliselt tahan vaadelda elitaarsust, seda läbimõtlemata ja tüütut sõnakõlksu, ning selle mõiste mõningaid avaldumisvorme. Nagu pealkiri viitab, tuleb juttu elementaarsetest asjadest, ehkki on veider, et just elementaarseid asju on alatasa tarvis meelde tuletada ja üle rääkida.