Müürileht

Iga neljas Eesti õpilane on kogenud omal nahal koolikiusamist. Igal neljandal Eesti elanikul on rääkida selle kohta oma lugu. Kogusime need vägagi isiklikud lood kokku, et näidata, mida koolikiusamine inimestega teeb.

Meil tasub valmistuda varakult olukorraks, kus õpetaja pole mingi kitsalt piiritletud amet, vaid roll, mida meist paljudel võib olla tarvis lühiajaliselt täita.

Ajakirjanduslikult on antud nädalat raamistanud debatt kiriku rolli üle kaasaegses ühiskonnas, mille keskmes on peapiiskop Urmas Viilma soov kirikut ja riiki tihedamalt siduda.

Tihti arvatakse, et hoolduspereks saamise eeltingimus on paarisuhe, eramaja ja varasem laste olemasolu. Tegelikult leidub hooldusvanemate seas ka neid, kellel pole kunagi bioloogilisi lapsi olnud, kellel pole elukaaslast või kellel on samasooline partner. Järgmise kolme hoolduspere lood annavad aimu nende eri taustast, motivatsioonist, muredest ja rõõmudest.

Eesti lastekodudes ootab endale uut perekonda 800 last. Seda on kordades rohkem kui peresid, kes oleksid nõus mõne lapse hooldajaks hakkama. Uurime sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valdkonna juhilt, kes ja kuidas neid lapsi üldse aidata saab.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord uurime, millest on ajendatud poleemika tühistamise ümber.

Käsitöö algab andestusest. Andestamisest iseendale, kui oled loonud käki, rikkunud ära vannitoa seina või lõhkunud tööriista ning teinud endale selle käigus haiget.

Paaril viimasel nädalal on olnud kummastav jälgida, kuidas Eesti iibeprobleemide peasüüdlast on otsitud äärmusfeministide kihutustöös, naiste seksuaalses emantsipatsioonis ja biseksuaalsusega eksperimenteerimises.

Kas sina oled juba virgunud? Ei, seda küsides ei pea me silmas ärkamist, vaid kontseptsiooni, mis on jäänud paljude jaoks ilmselt häguseks. Niisiis, kes või mis on „woke”?

Eestis pole olnud normaalset vaba ajakirjandust. Meil puudub iseseisev kodanikuühiskond. Kõik vähegi olulised avalikud konkursid on Eestis ette ära otsustatud. Ahto Lobjaka diagnoos Eesti ühiskonna kohta kõlab kohati karmilt ja šokeerivalt, ometi on ka tema nõus, et kahe-kolmekümneaastase demokraatia kohta oleme väga heas kohas.

Vaevalt on kired jõudnud lahtuda tselluloositehase ümber, kui juba on Tartus leitud uus ehitis, mille vastu protestida. Iroonilisel kombel need, kes tselluloositehase vastast võitlust kõige häälekamalt eest vedasid – Tartu kultuuriavalikkus –, peavad nüüd kaitsma plaani ehitada Tartu kesklinna parki moodne kultuurikeskus (SÜKU), mis oleks uueks koduks nii Tartu linnaraamatukogule kui ka kunstimuuseumile.

Märtsis esimest juubelit tähistav Rahvaalgatusveeb pole Eesti demokraatiat veel tulevikku viinud. Viie aasta jooksul toimunud kohtumisi algatajate ja seadusandja vahel võiks nimetada eri kultuuride põrkumiseks, kus alles otsitakse ühist keelt.