Õnne ilmingud on minu elus peaaegu märkamatud. Õigupoolest on võimatu välja tuua mingit konkreetset hetke, mil ma tegelikult õnnelik olen. Olemine on olemine, mida sa siin ikka tahad.

Õnnest rääkides oleks ilmselt kasulik alustada kõigepealt vanamoodsast õnne defineerimisest. Asi vajab ju markeerimist, muidu on tast võimatu rääkida. Siin võiks pöörduda abi saamiseks mitmesuguste sõnastike ja entsüklopeediate poole. Võiks võrrelda erinevaid sõnaseletusi, konnotatsioone ja aforisme õnne kohta ning selgitada välja õnne kirjandusliku või filosoofilise ehk kas või näiteks psühholoogilise olemuse. Nagu ma tegin seda kõike umbes siis, kui olin 15–20-aastane. Siis oli see kõik kuidagi aktuaalne ja värskendav. Toonaste õnne olemuse täpsustamiste tulemusena pidi tõenäoliselt selguma ka mingi õnne lõplik universaalne vormel. Aga ilmselt ei selgunudki.

Vahepeal on aega läinud ja nüüd ma seda kõike enam teha ei viitsi. Mitte et laisk oleksin, vaid lihtsalt ei usu sellesse. Ja täiskasvanud inimesel pole ju kuidagi enam nagu ka kohane õnne üle targutada – tal peaks õnn juba ammu käes olema. Reaalne käegakatsutav õnn! Täiskasvanud õnneotsija mõjub meid ümbritseva ühiskonna väärtushoiakute kontekstis kuidagi ebaveenvalt. Mõeldakse, et ilmselt on sel juhul tegemist paljutõotava tüübiga, kes ei jõuagi aga mitte kuhugi ning jääb igavesti mingitest eesmärkidest mämmutama ja mandub step by step.

On klišeelikult selge, et õnnest mõtiskleda või sellest kirjutada pole just kerge. Juba sõna ise oma paratamatute konnotatsioonidega on ärakäiatud nagu Vivaldi „Aastaajad” ja tuleks asendada ilmselt mõne uuega. Ilmunud on tuhandeid õnne saavutamise õpikuid ning aforismikogusid õnnest. Ja see kõik ju näitab, et see fluidum, mida me õnnega seostame, on meile ikkagi väga vajalik ja alati olemuslikult tähtis olnud. Samas tundub kohati, et kui meie teadvuses ja sõnakasutuses puuduks õnne mõiste, oleksime me tunduvalt õnnelikumad. Aga see selleks.

Hetkel püüan ma aga siiski aru saada sellest, mis on üldse õnn? Noh ütleme, et intuitiivselt, kui soovite. Õnn, mis iganes ta ka pole, peaks olema ju ikkagi käegakatsutav ja konkreetne asi, mitte mingi ähmane intellektuaalne pläma või lihtsalt inimestevaheline kokkuleppeline sõnaline konstruktsioon, millel puudub tegelik sisu. Milline meeleseisund või kehaline olukord see õnn siis üldse on? Räägitakse, et on kahte tüüpi inimesi: ühed, kes usuvad, et õnn on konkreetne asi, ja teised, kes usuvad, et õnn on midagi ebakonkreetset.

Tundub, et üldiselt mõistetuna tähendab õnn seda, et inimene suudab enam-vähem selles füüsilises maailmas funktsioneerida ja on laias laastus nõus, et asjad on siin nii, nagu nad on, ning ei punni sellele kõigele eriti vastu. Võiks öelda, et bioloogiliselt terve inimene on tõenäoliselt suuteline suhteliselt edukalt funktsioneerima. Haigused, hälbed, puuded tulevad siin kõik muidugi kahjuks. Kui sa oled pidevas raskemeelsuses või sul puudub põrn, siis sa ikkagi tervest inimesest õnnelikum ju ei ole. Siinkohal võib muidugi vastu vaielda, et õnned on erinevad ja näiteks autist on võib-olla tegelikult hulga õnnelikum kui täisjõus firmajuht. Palju mäletame me ju ka liigutavaid hollivuudi teoseid, kus mingist puudega tüübist saab läbi eneseületuste kõva tegija. Ma ei eita, nii võib see kõik ka olla, kuid kui sa oled terve ja sul ei valuta eriti midagi, sul on vähem ängi, siis on selge, et sa lepid ümbritseva maailmaga hulga kergemini. Hästi väljakukkunud ja ettevalmistatud inimesed aga teevad läbi normaalse liigile iseloomuliku arengu ja lahkuvad siit maailmast, olles tekitanud uusi inimesi, kes kordavad uuesti sama ringi. Õnn on selles kontekstis normaalse inimeksistentsi sünonüümiks. Funktsioneeri normaalselt ning see tähendabki olla õnnelik! Mida oodatakse ühelt normaalselt inimeselt muud kui elus läbilöömist – head kasvatust ja kooli, töökohta koos loodetava karjääri ja rahakasvuga, elukaaslase leidmist, laste saamist ning nende turvalist üleskasvatamist ning lõpuks ka väärikat vananemist. Variatsioone võib ju olla, kuid formaat on ikkagi üks ja seesama. Õnn on üks, tahad sa seda või mitte. See olemise paratamatu õnn on iga inimese kui bioloogilise organismi, kes ta ju esmajärjekorras on, eksisteerimise paratamatu formaat. Valida pole siin suurt midagi ja peened ümbersõnastamised ei muuda olukorda.

Situatsioon on küll ehk veidi teistsugune siis, kui sa ei saa või ei taha või ei suuda selles õnneformaadis elada. Nagu me rääkisime, võivad siin põhjuseks olla mingid bioloogiliselt etteantud jamad, nii vaimsed kui füüsilised, aga samuti ka inimesega elu jooksul juhtuvad õnnetused. Mingil põhjusel ei saa inimene sellisel juhul teda ümbritseva eluga hakkama või kui ka saab, siis kuidagi vildakalt ja ilma erilise eduta. Mõnel läheb hästi, mõnel halvasti ja mõnel üldse keskmiselt. On see kasvatus, iseloomu nõrkus või tugevus, on see saatus, kes teab? Aga see kõik ei vabasta sind ainuvõimalikust õnnekuvandist, mille järgi punkte antakse.

Aga mõnda täiesti tervet ja edukat inimest lihtsalt ei rahulda üldine õnneformaat, ta tunneb ennast selles miskipärast ebamugavalt. Täpsemini, ta ei suuda ennast teistele toredas olukorras hästi tunda. Talle võib ka tunduda, et teised inimesed valivad liiga igava ja ettevaatliku õnne. Alati on ju leidunud neid, kes on domineerivate hoiakute vastu. Dissidendid, libertiinid, punkarid, friigid, perverdid – näiteid on nii ajaloost kui ka käesolevast elust palju. Inimesed on ju lõppude lõpuks erinevad. Kes sööb saepuru, kes joob kust ja kes seksib videomakiga. Viise ebatraditsiooniliselt käituda ja õnnelik olla on mustmiljon. Kui sind vangi ei panda on enam-vähem kõik lubatud. Kuid kõikide nende väikeste eskapistlike trikkide juures ei saa sellisedki inimesed siiski üle ega ümber käesoleva olemise õnnest. Seda õnne tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi aktsepteerida.

Kas õnne teemaga on seotud naudingud ehk elumõnud? Nauditavad hetked peaksid ju olema need elu akuutseimad õnnehetked. Tunneme siis harmoonilist rõõmu selle maailma olemasolu ilmingute suhtes. Ent oma olemuselt on naudingud õnnele pigem vastanduv fluidum. Võib öelda, et kõik inimesed naudivad midagi. Selge see, et naudivad. Kuid meie nimetatud õnneformaadi või domineeriva õnnemudeli positsioonilt tulevad naudingud siiski pigem kahjuks. Nauding on üle õnne piiride minek, ekstreemne olukord. Sa ei tohi elada pidevas naudingus, sest muidu ei suuda sa elada selle maailma õnne järgi. Meenutagem, kuidas Ivan Bunini jutustuses „Päikesepiste” märkab armunud peakangelane, porutšikust ohvitser järsku: „Kui veider, kui tobe, kui kole on kõik argine, tavaline, kui sinu südant on tabanud – jah, nüüd ta mõistis seda – see kohutav päikesepiste, liiga suur armastus, liiga suur õnn.” Igasugused äärmuslikud tunded ja läbielamised murendavad meie igapäevast õnne. Tõmbavad meid kaugemale argisest õnnest, teevad aina haigemaks ja võõramaks igapäevase rutiini suhtes. See puudutab ka kannatusi. Võiks öelda, et naudingutel ja kannatustel pole õnnega mingit pistmist.

Happy end forever!

Essee põhineb 2012. aasta „Õnnekonverentsi” ettekandel.