Selle bändi ja plaadi lugu võib jutustada justkui kujuteldava Skandinaavia õudusfilmi süžeed – seltskond hipisid läheb droogidest põhjustatud läbipõlemise järel metsa sisemist tasakaalu otsima ja siis… Siis võib juhtuda mida tahes, sest Hexvesseli muusika kannabki ehk endas aukartust ümberringi laiuva looduse sisendusjõulise tardumuse vastu, kuid samas ei tea neist keegi, mida too loodus kavatseb, ei taju lõpuni tema rütmi, ei mõista varje ja varjamisi puude taga ega sahinaid rohus.

Hexvessel on üks neist bändidest, kes näib kuuluvat ehk pigem aastasse 1972 kui 2012. Kuid lihtlabaseks nostalgiaks seda siin ka nimetada ei saa. Kõik 56 minuti sisse mahutatud 11 laulu liiguvad tehniliselt võttes tuttavaid radu – proge, psühhedeelia ja folk on äratuntavalt läbipõimunud. Kuid küsimus on muus. Kõige kiuste näib Hexvessel ütlevat, et me EI SAA mäletada kõike väga sirgjooneliselt, et meie maailm on täis rikkeid ja ehk päriselt, puhta lehena tagasi minna pole enam võimalik.

Nii ongi, et kui te olete tolle inglase Mat McNerney juhitud soome bändi puhtmuusikalises võimekuses veenduda jõudnud (ning selleks ei kulu kaua – juba näiteks teine laul „Woods To Conjure” oma trompetipartiiga avaldab muljet), tunnete te ära, et siinsed kaunilt üles ehitatud meloodiad pole mitte lihtsalt ilusad, vaid ka tihtipeale ärevad, pahaendelised ja kõiksuse enesega vastakuti seismisest krambis. Pikemad lood toovad selle efekti kohe kindlasti kohale. 13-minutiline „Unseen Sun” püsib staatilisena, edeneb siis kohati bluusiks ja katsub olla ekspressiivne, kuid kustub ometi ilma lohutava leevenduseta. Pisut lühem „His Portal Tomb” jällegi hoiab end pinges Black Sabbathi vaimus tumeriffi abiga. Ning kohe pärast seda – te ju kuulete, kuidas laulu „Are You Coniferous?” immitseb tasane, paljulubav paanika, eks ole?