Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatleme praktikat, mis on juba üle saja aasta käibel, kuid tekitab jätkuvalt ühiskondades teravat poleemikat, mille lõppu ei paista.

Kaks korda aastas, märtsi ja oktoobri viimastel nädalatel sekkub riik jõuliselt inimeste unerütmi, pannes kõigile peale kohustuse kella kord edasi ja siis jälle tagasi keerata. Suveajale üleminek on olnud poliitiline otsus, sõltudes sõjatööstuse, kaubandus- ja transpordilobi ning isegi kompvekitootjate majanduslikust huvist. Kaalutlustes on jäänud teisele poolele tervishoid, põllumehed ja hääleõiguseta koolilapsed.

Sõdade pärand

Teadaolevalt esimesena käis idee suveajale üleminekust välja ameerika teadlane ja poliitik Benjamin Franklin, kes kirjutas 1784. aastal satiirilise kirja, milles ta väitis, et suvel varem ärkamine vähendab küünalde kasutamise vajadust ja toob endaga kaasa kokkuhoiu. Toona keegi seda argumenti tõsiselt ei võtnud, kuid umbes 150 aastat hiljem kasutasid valitsused just energiasäästu suveajale ülemineku peamise põhjendusena. Esimese maailmasõja tingimustes oli vaja nimelt varuda kivisütt. Tegemist oli erakorralise meetmega piisava militaarvõimekuse tagamiseks, mida rakendasid 1916. aastal esimesena Keskriigid Saksamaa ja Austria-Ungari, kuid paar aastat hiljem ka Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid.

Pärast sõda loobus enamik riike kellakeeramise praktikast, kuid mitmel pool jäeti munitsipaalvõimudele selles küsimuses voli ise otsustada. Nii jätkati näiteks New Yorgis kellakeeramist ja kuna tegemist oli Ameerika ärikeskusega, siis otsustasid ka mitmed teised suurlinnad elada pankurite ja börsimaakleritega samas rütmis. Maapiirkonnad eelistasid aga jääda pigem truuks vööndiajale. 

Järgnes pikem segaduste periood ajaarvestuses, mida illustreerib näiteks asjaolu, et 1962. aastal oli Iowa osariigis korraga kasutusel 23 suveajale ülemineku perioodi. Või olukord Lääne-Virginia osariigis, kus reisijatel tuli 55 kilomeetri pikkuse bussisõidu jooksul seitse korda oma kella keerata. Kui eelnevad näited võib liigitada kurioosumite kilda (kuigi need kahtlemata olid bussiliini kasutajate ja liinigraafikute koostajate jaoks tülikad), siis ajaarvestuse killustumine tõi endaga kaasa ka traagilisi juhtumeid, nagu kahe hukkunuga lõppenud rongiõnnetus Prantsusmaal, mille põhjustasid kellakeeramist eiranud vedurijuhid.

Riigid on proovinud üle minna ka aastaringsele suveajale, kuid reeglina on üleüldine vastuseis pimedatele hommikutele pannud sellistele eksperimentidele kiiresti punkti.

Segaduste vähendamiseks hakkasid valitsused mitmel pool maailmas riikliku ajapoliitika ühtlustamisega eksperimenteerima. Seejuures on proovitud üle minna ka aastaringsele suveajale, kuid reeglina on üleüldine vastuseis pimedatele hommikutele pannud sellistele eksperimentidele kiiresti punkti. Praegu on maailmas 71 riiki, kus kaks korda aastas kella keeratakse, neist 49 paikneb Euroopas. Kokku on praktikast mõjutatud ligi 1,5 miljardit inimest. Rohkem kui pooled ajaloos vähemalt korra kellakeeramist harrastanud riigid on nüüdseks aga sellest loobunud.

Vastuolulised andmed

Kuigi sõda ja energiakriis on Ukrainas toimuva tõttu uuesti aktuaalsed, ei keerata enam ammugi kella vajadusest suurendada kivisöe kättesaadavust sõjatööstusele. Energiasäästu argument on praeguseks kindlalt kummutatud. Uuringud on näidanud, et kuigi õhtutundidel tõepoolest kulub tänu päikesevalgusele vähem elektrienergiat valgustusele, siis pimedatel hommikutel tehakse see energiasääst tasa ja piirkondades, kus kasutatakse laialdaselt õhukonditsioneeri, kulutatakse energiat suveajale ülemineku tõttu hoopis rohkem.

2017. aastal ilmunud metauuring näitas, et kellakeeramine vähendab energiatarbimist kõigest 0,3%. Energiasäästu argument muutub sedamööda järjest ebaolulisemaks, mida säästlikumaks muutuvad valgustid ja pirnid. Seejuures pole viidatud analüüsides võetud arvesse alternatiivseid energiakulusid, mida valged õhtutunnid endaga kaasa toovad. Näiteks paneb päevavalgusega kaasnev liikuv eluviis inimesi rohkem autot kasutama, suurendades seega ökoloogilist jalajälge.

Transpordisektor ongi olnud üks kellakeeramise tugevaimaid toetajaid. Nende väitel aitab valge aja pikendamine kaasa liiklusohutusele. Ühe uuringu kohaselt langes kevadise kellakeeramise aegu Kreekas tõsiste avariide hulk 15–20 protsenti. Statistiliselt toimub siis vähem liiklusõnnetusi just õhtutundidel, mida uurijad on põhjendanud päevavalgusest tingitud parema nähtavusega. Tõsi, sellele vastukaaluks leidub uuringuid, mis näitavad, et just kellakeeramisega kaasnev unevaegus suurendab liiklusõnnetuste hulka. Üks selline uuring on toonud välja, et kümneaastase perioodi jooksul hukkus liikluses kellakeeramise tõttu 30 inimest. Need hinnangud põhinevad Ameerika statistikal.

Rohkem valget aega pärast tööpäeva lõppu ergutas inimesi enam tarbima.

Vähem on vaidlustatud väidet, mille kohaselt langetab kellakeeramine kuritegevust, eriti röövide ja vägistamiste hulka, mis toimuvad reeglina õhtuhämaruses. Ühes uuringus arvutati näiteks välja, et kellakeeramise tõttu säästab Ameerika valitsus 558 miljonit dollarit, mis muidu oleks kulunud kuritegevusega kaasnevate sotsiaalsete kulude katteks.[1]

Ajapoliitikat on enamasti juhtinud aga teistsugused rahalised kaalutlused. Nii on mainitud Ameerika Kaubanduskoda kui üht suveajale ülemineku peamist toetajat. Rohkem valget aega pärast tööpäeva lõppu ergutas inimesi enam tarbima. Ameerikas on näiteks suveaja kestus kasvanud kuuelt kuult kaheksale, sh on viimatist suveaja pikendamist seostatud magusatööstusega, mille sooviks oli, et kellasid enne halloween’i tagasi ei keerata. See võimaldas lastel kauem komme välja pommida.

Terviserisk

Kui kellakeeramine aitab elavdada majandustegevust, siis organismi elutegevusele mõjub see pärssivalt. Eelkõige häirib õhtune päevavalgus keha loomulikku melatoniini tootmise protsessi ning ühes sellega organismi tsirkadiaanrütmi, mis võib viia tõsiste terviseprobleemideni, nagu südamerabandus, insult, suhkruhaigus või depressioon. Eriti kõrge on terviserisk vahetult kevadisele kellakeeramisele järgnevatel päevadel, kui südamerabandusi esineb tavapärasest rohkem.

Eriti kõrge on terviserisk vahetult kevadisele kellakeeramisele järgnevatel päevadel, kui südamerabandusi esineb tavapärasest rohkem.

Uneteadlased väidavad, et meie keha ei harju suveajaga ära ka mitme kuu möödudes. Nii tiksuvad meie sisemine bioloogiline kell ning väline seaduste ja normidega paika pandud kell rohkem kui pool aastat erinevas rütmis. Seda olukorda nimetatakse sotsiaalseks jet lag’iks, mis lisaks kroonilisele väsimusele võib samuti põhjustada südamehaigusi, ülekaalu ja vaimse tervise häireid.

Muide, see probleem ei puuduta ainult inimesi. Kellakeeramisega on hädas ka loomakasvatajad ja -omanikud, eriti piimakarja pidajad, kes peavad oma lüpsigraafikuid vastavalt kohendama. Paraku on loomadel täiesti ükskõik, kas parajasti kehtib suveaeg või mitte, nende jaoks on oluline rutiin, mida suveajale üleminek lõhub. Üks Eesti piimatootja on välja arvutanud, et kellakeeramise tõttu väheneb nende aastane toodang 10–20 tonni.

Jääb üle vaid küsida: on’s kellakeeramine kõike seda väärt? 

[1] Doleac, J. L.; Sanders, N. J. 2012. Under the Cover of Darkness: Using Daylight Saving Time to Measure How Ambient Light Influences Criminal Behavior. – Stanford Institute for Economic Policy Research, Discussion Paper 12-004.