Kirjanik ja teoloog Meelis Friedenthal tutvustab linnulennult raamatukogude ajalugu ning lugemispraktikate muutumist.

4. sajandi alguses oli Rooma linnas umbes 30 raamatukogu. Need ei olnud eraraamatukogud, mida oli jõukate linnakodanike kodudes oluliselt rohkem, vaid avalikud, avatud kõigile, kes piisavalt haritud. Oluline asi nende raamatukogude juures oli see, et need ei olnud mitte lihtsalt hooned, kus hoiti raamatuid, vaid need olid otseselt seotud Rooma riigi, Rooma religiooni ja tavadega. Esiteks olid raamatukogud peaaegu kõik ühendatud templitega ning ka raamatukogude endi sees olid muusade ja jumalike poeetide kujud. Homerose tekstide pühadust võis võrrelda kristliku piibli pühadusega – isegi sedavõrd, et kui 4. sajandi keskel alustas Julianus Apostata oma kampaaniat kristlaste vastu, siis ühena esimestest sammudest keelas ta neil Homerose õpetamise koolides – see on paganlik kirjandus ja kristlastel olgu oma.

Niisiis pole raamatukogud asja-ees-teist-taga mäluasutuse nimetust saanud – nad on seda kõige otsesemas mõttes, sest raamatukogud on alati ideologiseeritud, nad on identiteeti loovad, täpselt nagu mälestused ja ajalugu. Teataval viisil ongi just raamatukogud need, mis tõmbavad kokku kogu kultuuri, mille keskel nad on sündinud. See muidugi ei ole vaid tõik, et raamatud kannavad endas mingit hulka identiteeti loova sisuga teksti, vaid oluline on ka see, millised on need raamatud väljanägemiselt, kuidas neid hoitakse ja kuidas loetakse. Roomas olid paganlikud tekstid kirjutatud papüüruselehtedest kokku liimitud rullraamatutele, mida hoiti ümmargustes kastides ja loeti valju häälega avatud portikusel või aias ette – kas endale või grupile. Lugemine oli avalik tegevus. Nende tekstide juures polnud aga mitte ainult lugemine sotsiaalne ja väljapoole suunatud toiming, vaid isegi kirjutamine. Suurem hulk raamatuid dikteeriti valju häälega kirjutajale, kes siis laused üles märkis, autorile ette luges ning sinna, kuhu vaja, parandused sisse viis. Ka autor ei olnud niisiis oma tekstiga enamasti üksi.

Kristluse saabudes muutusid aegamööda nii raamat kui ka lugemine ja kirjutamine. Koodeksi formaadis raamat (nii nagu me seda tänapäeval oleme harjunud nägema) võetigi kasutusele just kristlikus keskkonnas, mille üheks põhjuseks võis olla ka see, et nii eraldasid kristlased enda raamatud paganlikest tekstidest. Lehed nendes raamatutes olid nii köitetehnoloogiat kui Egiptusega katkenud kaubandussidemeid arvesse võttes valmistatud pärgamendist, mis oli oluliselt vastupidavam materjal kui papüürus. Raamatu formaadi muutumise tagajärjel muutus aga paratamatult ka see, kuidas loeti – kas või puhttehniliselt ei olnud võimalik lugeda koodeksit samamoodi kui rullraamatut. Enam ei olnud lugemine eelkõige sotsiaalne tegevus, vaid pigem meditatiivne, omaette teksti süvenemine ning isiklik kohtumine sellega. See on viis, kuidas me oleme harjunud tekstiga tänapäevalgi suhtlema – üksi olles ja kogu muud maailma kõrvale jättes. Raamatuid loeti keskajal lugemispultide tagant skriptooriumis, loeti omaette kas tasase pobinaga või hoopis vaikselt nagu Milano Ambrosius. Kristlikus keskkonnas olid kõik varajased raamatukogud kloostrite juures ning need olid sisuliselt vägagi erinevad, kuigi kandsid endas strukturaalselt sama sõnumit kui Rooma impeeriumis. Muutunud oli peaaegu kõik.

Järgmised olulised muutused raamatukogude, raamatute ja lugemise juures leiavad aset üsna lühikese ajavahemiku jooksul, kui toimuvad Euroopa ajaloos kaks väga olulist sündmust. Esiteks 14. sajandi katkuepideemiad ja teiseks 15. sajandil trükikunsti leiutamine. Katkuepideemiad tabasid kõige rängemalt linnasid ja tihedalt asustatud piirkondi, mille tagajärjel jäid paljud kloostrid ja nende raamatukogud inimesteta. Raamatud, mis olid olnud raskesti kättesaadavad ja haruldased, muutusid nüüd äkki küllalt tavalisteks – olid ju paljud mungad ja haritud inimesed linnades lihtsalt surnud. Suhe raamatutesse aga muutus radikaalselt siis, kui neid oli võimalik lihtsa vaevaga trükkida ja kõigile kättesaadavaks teha. Muidugi oli üks esimesi raamatuid, mida trükiti ja mis massiliselt levis, piibel, raamat, millele ehitati üles reformatsioon. Kiiresti tekkisid protestantlikud raamatukogud, mis erinesid katoliiklikest olulisel moel – pühakiri oli seal tõlgitud kohalikesse keeltesse. Raamatukogu keelekasutuse ja seal esindatud autorite järgi võis eksimatult kindlaks teha, millist konfessiooni kõne all olev piirkond toetab. Raamatukogud ei olnud nüüd enam ka ülikooli või kloostri juures, vaid tekkisid esimesed avalikud linnaraamatukogud, mida finantseeriti kas linna või riigi rahadest.

Tühiste erinevustega on sarnane olukord kestnud 20. sajandi teise pooleni. Praegu – olles ajaloo sees – ei ole võimalik veel öelda, mis täpselt on see muutus, mis meie ümber toimub, aga mingi muutus on ilmselgelt toimumas. Veidral moel viitavad paljud märgid antiikse lugemis-, kirjutamis- ja raamatukogutraditsiooni taastulemisele. Rõhku pannakse üha enam sotsiaalsusele ja performatiivsusele, nii lugemine kui kirjutamine on üha enam kommunaalsed tegevused. Isegi e-raamatu formaat meenutab palju rohkem rullraamatut kui keskaegset koodeksit. Tegemist on kindlasti radikaalse muutusega, aga meil ei ole praegu aimugi, mis ikkagi on selle muutuse sisu. Muutub igal juhul peaaegu kõik.