Ühest 1986. aastal ilmunud (võib-olla lausa prohvetlikust) käsitlusest ja selle vaieldamatutest seostest praeguse pretsedenditu pandeemiareaalsusega silmitsi seisva ühiskonnaga.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Olin erialase arengu eesmärgil mõelnud juba ammu teha lähemalt tutvust saksa sotsioloogi Ulrich Becki 1986. aastal avaldatud raamatuga „Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole” (ee 2005, tlk Andres Luure), aga pidevalt tundus, et parasjagu on palju pakilisemaid tegemisi. Asi ei läinud paremaks ka siis, kui end viimaks siiski kokku võtsin ja teose laenutasin. Välispidiselt on tegu harukordselt ilmetu raamatuga, mida on minu kätte sattunud eksemplari selja- ja kaanevärvi erineva pleekimisastme põhjal järeldades viimase viieteistkümne aasta jooksul Saare Maakonna Keskraamatukogu avariiulist välja võetud vaid mõnel harval korral.

Aga siis algas eriolukord.

Kõik langes ühtäkki oma kohale. See on raamat, mis jutustab meile prohvetliku täpsusega olukorrast, millesse oleme sattunud, avab selle laiemat tausta, olukorrani jõudmise mehhanisme ning selles viibimise viise, aga visandab ka mõned võimalused katastroofist väljumiseks. Keskendun siin peaasjalikult raamatu esimesele osale, mis käsitleb modernse ühiskonna toodetavate keskkonnariskide olemust ja nende poliitilist mõõdet. Annan endale aru, et minu vaimustus ning selle järgnev kirjalik väljendus on kahtlemata poolik, rabe ja puudulikult informeeritud, kuid selle eesmärk on osutada sissejuhatavalt ühele vähekäidud teoreetilisele matkarajale, mida mööda edasiminek ei pruugi osutuda ainult huvitavaks, vaid ka vajalikuks, kui meil on plaan edaspidigi ellu jääda.

Väga lühidalt öeldes on riskid Becki käsitluses meie keskkonnas leiduvad nähtamatud ohud, mida toodetakse heaoluühiskonna rikkuste kõrvalsaadusena. Erinevalt rikkusest jaotuvad riskid inimeste vahel võrdselt. Keegi ei saa end nendest „vabaks osta”; äärmisel juhul on jõukamatel võimalik osta endale natuke ajapikendust (näiteks isiklik tuumavarjend või hingamisaparaat). Viimaks jõuavad aga õhk ja vesi igaüheni nagu ka nende abiga liikuvad nähtamatud ohud. Becki peamisteks näideteks on tuumaenergia (millega seotud risk realiseerus Tšornobõli katastroofina vahetult enne raamatu esmatrüki ilmumist), põllumajandusmürgid ja metsade üleraie, aga siin-seal viitab ta ka meditsiinilistele probleemidele, mis arenenud moderniseerumise tingimustes inimkonda ähvardama hakkavad. Praeguste teadmiste kohaselt tuleb lisada siia ritta kindlasti ka kliima soojenemine.

Ka informeeritud inimese esimene ja põhiline reaktsioon ohtu tajudes on hirm.

Riski kolm tunnust

Moodsa ühiskonna majandamise käigus sündivatel riskidel on Becki järgi kolm ülesehitavat tunnust:

1) nähtamatus;
2) tõendatus;
3) teadvustatus.

Nähtamatus tähendab, et inimene ei suuda ähvardavaid riske ega ka nende realiseerumisel vallanduvat hävitust enamasti vahetult tajuda: meil ei ole meeleorganeid, millega tunda õhust ära vingugaasi, viirust, radioaktiivset kiirgust, tajuda pestitsiidi maitset või kuulda kokkukukkuva ökosüsteemi raginat. Väga lihtne on öelda, et seda, mida ei näe, pole olemas. Keskkonnaajaloost on teada näiteid, kus esmalt kogutakse andmeid keskkonnas ilmnevate kahjulike kõrvalmõjude kohta kodanikualgatuse korras (koduperenaised registreerivad oma laste köhahooge, naabrid vahetavad infot sagenenud vähijuhtumite kohta), kuni neid on kogunenud juba statistiliselt olulisel määral, nii et institutsionaliseeritud andmekogujatel ei ole enam võimalik neid lihtsa ninakirtsutuse saatel laualt maha pühkida. Siis on võimalik hakata riske tehnoloogiliste abivahendite toel mõõtma, visualiseerima, hindama. Põhjuste ja tagajärgede kausaalne seostamine nõuab aga juba retoorilist pingutust.

Edasi jõuame tõendatuse juurde: riske konstrueeritakse teaduslikult. Nende mõõtmiseks on leiutatud vajalikud riistad; samuti on rahvusvaheliselt kokku lepitud, mida, kus ja millal mõõta ning kuidas saadud tulemusi tõlgendada. Ohte väljendatakse „keemiliste valemite, bioloogiliste seoste ja meditsiinilise diagnostika mõistete keeles” (lk 54). Teadusliku teadmise konstrueerimise ja poliitilise angažeerituse eritlemisele pühendab Beck oma teose kolmanda osa, millesse siinkohal pikemalt süveneda ei jõua, aga võib-olla kunagi edaspidi. Ka teaduslikku riskiesitust ei ole võimalik vahetult tajuda, sedagi tuleb uskuda. Samuti eeldab „täppisteadusliku neutraalsuse” hea toon, et mõõtmistulemusi esitades ei anta hinnangut tulemuste ühiskondlikule mõjule. Beck ütleb, et tegelikult nii ei saa.

„Tsivilisatsiooniriskidega tegelemisel on teadused alati juba lahkunud eksperimendi loogika pinnalt ning sõlminud polügaamse abielu majanduse, poliitika ja eetikaga – või täpsemalt: nad elavad nendega „püsivas vabaabielus”.” (lk 31) Beck toob näiteks saasteainete piirmäärad, mille puhul on puhtalt poliitiline otsus, kuhu tõmmatakse piir veel lubatud ja enam mitte aktsepteeritavate mürgikoguste vahel. Täpselt sama võib öelda ka praeguse koroonaviirusesse nakatunute hulga kohta: otsus, kui paljudel inimestel võib lubada korraga haigestuda, tehakse kusagil mujal kui epidemioloogialaborites.

Informatsiooni ei looda ainult riskide teadvustamiseks, vaid aktiivselt toimub ka protsess, mida Beck nimetab „vastutõlgenduseks”: ohtude pisendamine, nendest kõnelejate naeruvääristamine jne.

Riski kolmas oluline tunnus on teadvustatus. Selleks et info riskidest ja nende realiseerumise ohust jõuaks kõigi ühiskonnaliikmeteni, tuleb teha spetsiaalseid jõupingutusi. Kõik inimesed ei oska graafikuid lugeda ega tunne selle vastu huvigi. Siin osutuvad asendamatuks ilukirjandus, filmid, kunst ja kõik muud inimliku eneseväljenduse vormid. Informatsioon riskide olemasolust ja nende olemusest jõuab muidugi lihtsamini nende kodanikeni, kelle esmavajadused on rahuldatud, haridus hea ja silmaring pisut suurem kui oma kodukant; kes ise aktiivselt informatsiooni otsivad. Kuid ka informeeritud inimese esimene ja põhiline reaktsioon ohtu tajudes on hirm. See halvab, aga paneb ka küsima, mida saan mina üksikisikuna teha globaalse riski vastu.

Oluline on, et informatsiooni ei looda ju ainult riskide teadvustamiseks, vaid aktiivselt toimub ka protsess, mida Beck nimetab „vastutõlgenduseks”: ohtude pisendamine, nendest kõnelejate naeruvääristamine, ühtede teadmiste (või teadlaste) väljamängimine teiste vastu, kinnitamine, et „kõik teadlased ei ole ju ka ühel nõul” või „ega keegi ju täpselt ei tea”, „ega meile ei räägitagi kõike”. Ka vandenõuteooriate õhutamine on mugav viis riskiteadlikkuse tasalülitamiseks. Ja loomulikult saab nii teadmist kui ka vastuteadmist esitada sedavõrd rafineeritud sõnastuses ja vormistuses, et see ajab pea segi kõige võimekamalgi tõlgendajal – iseäranis, kui tõlgendamisele lisaks tuleb parasjagu ka isikliku ellujäämisega tegeleda.

Riski kolmele põhitunnusele lisandub veel bumerangiefekt: varem või hiljem jõuavad riskid ka nendeni, kes juhivad neid ajendanud protsesse (Becki näidete puhul siis peamiselt suurtööstust ja suurpõllumajandust). Hoomamatuid riske juriidiliste ja narratiivsete hoobadega alla surudes, pisendades ja süütuna näidates toimub tegelikult just vastupidine: need võimenduvad, levivad ja imporditakse lõpuks puuviljade, rõivaste ja igapäevakaupade kujul tagasi neisse rikastesse tööstusmaadesse, kust keskkonda koormav tootmine on (muu hulgas rahvatervise huvides) välja viidud.

Iroonilisel kombel ei pärsi riskid sugugi globaalset äritegevust, pigem annavad sellele spetsiifilistes sektorites hoogu juurde – käesoleva epideemia puhul siis näiteks meditsiiniliste abivahendite ja desovahendite tootmise vallas. Uus risk, uued vajadused! Äriloogika ütleb, et tootmine on olulisem kui risk. Seega ei ole riski algpõhjuste väljajuurimine (niivõrd, kui neid on üldse võimalik tuvastada) modernsust ülal hoidva tööstuse huvides.

Nii teadmist kui ka vastuteadmist saab esitada sedavõrd rafineeritud sõnastuses ja vormistuses, et see ajab pea segi kõige võimekamalgi tõlgendajal.

Globaalne riskiühiskond

Realiseerumisel saab riskist katastroof. Kuna riskid pole aga meeltele vahetult tajutavad ning nende tekitatav kahju sünnib alles tulevikus, siis tihtipeale – isegi kui risk on jõudnud juba ühiskondliku teadvustamise faasi – idaneb paljudes peades ikka mõte, et… äkki ikka ei juhtu. Ja mis me siis tühja rapsime, kui võib juhtuda, et ei juhtu. Tulevikuohtude ettekujutamine nõuab fantaasiat ja meelekindlust, sest ka risk, et „ratsionaalsed” kaaskodanikud tembeldavad sind ogaraks, on päris suur (mõelgem või Greta Thunbergi peale).

Teine levinud vabandus, millele Beck osutab, on riskide süsteemne ja kompleksne olemus: on praktiliselt võimatu tuua välja üht konkreetset põhjust, millest kahju tekitamine alguse sai. Koroonapandeemia puhul on püütud veeretada süüd nii pangoliinile, nahkhiirele kui ka metsloomaturgudel kauplevatele hiinlastele; teiselt poolt on välja toodud ka lai ökoloogiline tõdemus, et inimeste kontaktid ohtlikke viirusi kandvate metsloomadega tihenevad vastavalt sellele, kui suurt survet oma asuala laiendavad inimesed nende elupaikadele parasjagu avaldavad. Kummalgi puhul ei tunne aga nakatumisohus inimene, et tal endal siin kuigi suurt agentsust oleks. Mida saan mina sinna parata, et Hiinas turul nahkhiiri veristatakse või et inimkond kontrollimatult laieneb? Sest üks oluline detail, mida viisakad inimesed viiruse eksponentsiaalset kasvu selgitades enamasti paralleeliks ei too, on asjaolu, et ka inimkonna kasv toimub sama mudeli järgi.

Risk ei sõltu indiviidi otsustest. Beck kirjutab riskidest väga armsasti: „Nad on „seljakotitooted”, mis neelatakse alla ja hingatakse sisse koos muude asjadega. Nad on normaalse tarbimisepiletita reisijad”. Neid kannab edasi tuul ja vesi. Nad võivad peituda kõiges ja kõigis, ning koos eluks kõige vajalikumaga – õhuga, toiduga, rõivastega, korterisisustusega – läbivad nad kõik muidu nii rangelt kontrollitavad modernsuse kaitsetsoonid.” (lk 42)

[Kõrvalepõige.]

Sellest, et riski realiseerumisel toimuva katastroofi eest ärajooksmine on pehmelt öeldes mõttetu, saadi aru juba ennemaltki. „Muhu murde lugude” II raamatus meenutab kinomehaanik Margareta Kolk, kuidas külma sõja ajal õppefilmide ja lektorite abiga lüpsinaiste tuumaalast teadlikkust tõsteti: „Tsiviilkaitse olli tähtis, karjalautades õpetati, kuidas aknaid-uksi kinni katta ja kästi lehmad selle „seenepilve” eest kaugemale aada. Naesed akan mürinal naerma, et ea küll, talve ehk soab – üle jää, aga kui imperialist mõtleb sui oma aatumiseenega rünnata, et kus me nende lehmadega siis lähme, otse merre või!?”

Ajaloolise taustana visandab Beck 19. sajandi nappusühiskonna, mis tekitas järgnenud tööstusrevolutsiooni ja tehnologiseerumise tulemusena siia-sinna industrialiseerunud heaoluühiskondi, mis aga omakorda arenevad kiiresti riskiühiskondadeks. Beck selgitab, et kui industriaalühiskonda juhib rikkuste tootmise loogika, siis arengu järgmises etapis saavad juhtpositsiooni sellega kaasnevad riskid ja „industriaalühiskond lahkub maailma ajaloo näitelavalt, […] kasutades selleks omaenese kõrvalmõjude tagatreppi” (lk 13). „Riskiühiskond on katastroofiühiskond. Erakorraline seisukord ähvardab seal muutuda tavaliseks,” kirjutab ta (lk 25).

On selge, et vana elu enam tagasi ei saa. Uut meisterdades saab küll kasutada vana elu veel kättesaadavaid juppe, aga kokku tuleb need panna mingi muu loogika alusel.

Riskiühiskond paraku ei püsi enam mingites riiklikes piirides, vaid saavutab kiiresti globaalse ulatuse. „[K]uivõrd abitu on tegelikult tsiviliseeritud maailm, mis oma piiride kaitsmiseks on tarvitusele võtnud okastraadi ja müürid, sõjaväe ja politsei,” ohkab Beck sissejuhatuses (lk 9). Praegune viiruse levik näitab seda eriti ilmekalt. Massiivsed piirirajatised ega lausaline liikumiskontroll üht viirust ei heiduta ega takista, ükskõik kuidas me ka ei püüaks piiride kinnipanekuga kaasnevat turvatunnet enestele meeltesse manada.

Ei ole nii, et kes „sees” ja „oma”, see „puhas”, ning kõik see, kes ja mis väljas, on ropp, roojane ja oma saatuse sellega juba ette ära teeninud. Kui selline ebamäärane olukord kindlates raamides toimetama harjunud inimestele kohale jõuab, tekitab see (pluss isolatsioon) üleüldist hirmu ja ebakindlust.

Tohutu usaldamatuse laine rullub üle maa. Ka selle kohta on meil juba koroonakriisist näiteid süle ja seljaga: kus kaebab naaber naabri peale, kus liiguvad kuulujutud haiguskahtlusega isikute kinnivõtmisest, kus tänitatakse lihtsalt läbi Facebooki „vastutustundetute” haigestunute suunal. Beck pealkirjastab küll oma vastavasisulise peatüki kui „Maailmaühiskonna utoopia”, kus ta avaldab lootust, et kuna risk kummub nähtamatu katusena meie kõigi kohal, siis võiks see aidata kaasa inimestevahelise solidaarsuse ja üleilmse kodanikuühiskonna tekkele. Kas meie silmad seda näevad, selles ma kahtlen.

Mida teha?

Ökokriitikas ja ka mujal keskkonnahumanitaarias on pööratud viimasel aastakümnel üha enam tähelepanu sellisele fenomenile nagu resilience, mille mina tõlgiksin kui „vastupidavuse” või „toibumisvõime” („säilenõtkus”, my ass!). Väga lühidalt öeldes peetakse selle all silmas edasi elamise viise olukorras, kus risk on realiseerunud, katastroof toimunud ja selle üleelanutel tuleb hakata alles jäänud ribadest uut elu kokku lappima. On selge, et vana elu enam tagasi ei saa. Uut meisterdades saab küll kasutada vana elu veel kättesaadavaid juppe, aga kokku tuleb need panna mingi muu loogika alusel. Sedalaadi ellujäämisõpetusi pakuvad meile peamiselt marginaalsete ühiskonnagruppide häält esindavate (nais)kirjanike teosed – omast lugemusest oskaksin soovitada näiteks Linda Hogani või Zakes Mda omi.

Viimane on küll etableerunud lõuna-aafrika meeskirjanik, kuid tema hiljuti eesti keeles ilmunud romaani „Suremise viisid” sõnum on nüüdsesse aega väga sobilik: selle asemel et kultiveerida erinevaid suremise viise, tuleks taastada sidemed oma juurtega ja asuda üheskoos uurima uusi elamise viise.

Kadri Tüür on keskkonnahumanitaar, kes elab epideemia kohaliku epitsentri eeskojas Muhu saarel (ja tunneb ennast seal päris hästi).