Suletud ühiskondadele omane hirmukultuur on pärast 11. septembri terrorirünnakuid järjest rohkem läänemaailma liidrite otsuseid mõjutanud. Korduste ja paljundamiste kaudu liigub hirm ühelt elualalt teisele, suurendades nõudlust julgeoleku järele, kuni peaaegu kõiki poliitikavaldkondi vaadeldakse läbi julgeolekuprisma.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Aasta 2011 juulis – kohe pärast Anders Behring Breiviki Oslos ja Utøya saarel sooritatud tapatalguid – küsiti tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kellest sai hiljem NATO peasekretär, milline on riigi reaktsioon terrorile. Kas turvakaalutlustel kavatsetakse suurendada kontrolli Norra ühiskonna üle ning kitsendada kodanike õigusi? Stoltenberg vastas ajakirjanike küsimustele, et Norra ei loobu demokraatlikest väärtustest ega uhkusest ning vastab terrorismile rohkema demokraatia ja avatuse ning suurema poliitilise osalusega. Kui Norra hakkaks loobuma demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud. Stoltenbergi reaktsioon, mis järgnes vahetult terroriaktile, erines Ameerika Ühendriikide George W. Bushi vabariikliku administratsiooni reageeringust kümme aastat varem pärast islamiterroristide rünnakut New Yorgile ja Washingtonile, mis põhjustas üleilmse sõja terrorismi vastu ja tõi kaasa piirangud kõikidele ühiskonnagruppidele sõltumata nende välistest tunnustest või päritolust. See on valiku küsimus, kas näiliselt suurema turvalisuse ettekäändel ollakse valmis piirama liberaalse ühiskonnaga kaasnevaid individuaalseid vabadusi või neist isegi loobuma.

Käesolev artikkel otsib hirmu ja hirmukultuuri[1] mõjusid poliitikas laiemalt, sealhulgas Eesti ühiskonnas. Ameerika poliitikateadlane ja kunagine president Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on nimetanud hirmukultuuri arendamist terrorismivastases sõjas üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab nähtuste põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise selle poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia. Ameeriklaste reaktsioon islamiterroristide rünnakule tõi kaasa riigi ja ühiskonna jaoks elutähtsate küsimuste suurema julgeolekustamise[2] ning hirmukultuuri plahvatusliku leviku.

Julgeolekustamine eeldab eemaldumist traditsioonilisest julgeolekukäsitlusest, milles nähti julgeoleku ainuvõimaliku destabiliseerijana väljastpoolt riigipiire lähtuvat sõjalist rünnakut ning milles ei olnud sisejulgeoleku mõistet veel avalikku teadvusesse tekkinud. Laiem julgeolekukäsitlus tunnistab, et kõrvuti sõjaliste ohtudega võivad riiki, ühiskonda ja indiviidi mõjutada teiste hulgas poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad ohud, hilisemal ajal seoses küberruumi tekkimisega ka paljud sellega otseselt või kaudselt seotud riskid, näiteks informatsiooni julgeolek. Järelikult peame rääkima võrdselt neist kõigist, mitte ainult sõjalisest julgeolekust. Nende erinevate julgeoleku lähtevormidega toimetulekuks ei piisa enam uute tankide ja sõjalennukite muretsemisest. Tavakodanikul võib mõiste säärane laienemine panna pea valutama ning suurendada tema hirmutunnet. Näiteks kui mõni poliitik käsitleb oma kõnes „ajude äravoolu” riigist julgeolekuohuna ja soovitab selle tõkestamiseks midagi ette võtta, on tegemist ühe sotsiaalse nähtuse julgeolekustamisega. Hea näide julgeolekustamisest Läänemere regioonis on Nord Streami gaasitoru, mille rajamist teadvustasid Balti riigid valdavalt sõjalise julgeolekuohuna, samal ajal kui teised sama piirkonna maad tajusid enam sellega kaasnevaid majandus- ja keskkonnakaitseprobleeme.

Ühiskonna afektiivne häälestamine

Kanada päritolu ühiskonnateoreetik Brian Massumi viitab[3] 2001. aasta rünnaku järel Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekuministeeriumi (Department of Homeland Security) kasutusele võetud kaartide süsteemile, kus erinev värv vastab erinevale riikliku julgeolekuohu astmele[4]. Kasutatavat värvigammat on julgeoleku näitlikustamisel mujalgi kasutatud – roheline (madal), sinine (kontrollitud), kollane (kõrgendatud), oranž (kõrge), punane (tõsine). Hinnang Ameerika Ühendriikide julgeolekuseisundile on pärast 2001. aastat kõikunud tavapäraselt vahemikus „kõrgendatud” ja „kõrge”. Hinnang „turvaline” puudub sellel skaalal üldse, mistõttu Massumi väidab, et 2001. aastal New Yorgi ja Washingtoni terroristlike rünnakute järel toimunud muutused Ameerika ühiskonnas tõid kaasa ebakindluse teisenemise normaalsuseks. Teisiti sõnastatuna viidi riik permanentsesse julgeolekustatud seisundisse. Sellisele paradigmamuutusele on tähelepanu juhtinud teisedki. Taani teadlane Georg Sørensen nendib, et klassikaline julgeolekudilemma (security dilemma) ehk olukord rahvusvahelistes suhetes, kus subjektide julgeoleku tajumine oli modelleeritav vastaspoole ründe- ja kaitselahenduste tajutavusele (kui üks riik muretseb endale sõjamasina, et sellega oma julgeolekut suurendada, võib see teise riigi, kes tajub seda kavatsusena rünnata, julgeolekut hoopis vähendada), on asendumas ebakindluse dilemmaga (insecurity dilemma), kus ohu tajumine hõlmab märksa laiemat skaalat[5], näiteks võidakse ohte väärtustele tajuda eksistentsiaalselt ohuna julgeolekule. Ameerika Ühendriikide kontekstis tekkiski pärast 2001. aasta rünnakuid ebakindluse dilemma, kui teistsuguseid väärtusi esindava paarikümne terroristi toime pandud kuritegu, mille tagajärjel hukkus 3000 inimest, tajuti märksa laiemalt islamitsivilisatsiooni rünnakuna Lääne liberaalsetele väärtustele, kuid nende väärtuste kaitseks sooviti isikuvabadusi hoopis suurema kontrolli alla võtta.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, võivad nad nõustuda kergesti suletud ühiskonnale omaste piirangutega.

Totaalne julgeolekustamine võib aga vastupidi ootustele ebakindluse dilemmat ühiskonnas hoopis süvendada, mille toimel võib inimene tajuda julgeolekuohte elu praktiliselt kõikides sfäärides. Massumi kasutab oma artiklis näitliku kuvandina rahvastiku ühendamist juhtmevabasse võrgustikku, mille kaudu jõuab valitsus iga kodaniku individuaalsesse kesknärvisüsteemi ja kutsub seal teatavate märksõnade sisestamisega esile enesekaitsereflekse tajutavate ohtude vastu, kusjuures ohtude tajumine toimub ärrituse kaudu. Ärritunud inimest ei huvita lahenduse leidmine, vaid süüdlase tuvastamine. Emotsioonide kaasabiga häälestatakse ühiskonda toetama ühte või teist otsust ning etteantud käitumismustrite kaudu, mida kodanikud üksteiselt matkivad, mobiliseeritakse ühiskonda neid otsuseid ka ellu viima.

Juhtmevaba võrgustiku loomisel ei saa meedia rolli sugugi alahinnata. Ajakirjanduse vahendusel hakkasid Lääne ühiskonnas levima laialt populaarsed kuvandid islamiusulisest kui sünnipärasest terroristist. Meenutame siinkohal kas või seda, kuidas Breiviku aktsioon omistati vahetult pärast selle toimumist samuti islamistidele, sest see vastas kehtivale kuvandile – mitmed islamistlikud terroriorganisatsioonid jõudsid enne rünnaku toimepanija tabamist kuriteo isegi oma arvele kirjutada. Niisiis ei sõltu hirmukultuuri levimine ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abikätt, jääksid viimased oma hirmudega üksi. Meedia rolli võib näha siin eelkõige populaarsete ja lihtsustatud kuvandite võimendamises ning tarbijaühiskonnale loodud maailmapildi „hollywoodiseerimises”, millega nende toodetud informatsiooni kujundatakse vastavalt tarbija ootustele ning see paisatakse turule samasugustele reeglitele toetudes, nagu tehakse Hollywoodi kassahitte turustades. Poliitikute ja meedia vahel tekib vastastikune sõltuvus, sest meedia on oluline vahend, mille kaudu saab oma poliitilisi sõnumeid massidesse viia, samal ajal sõltuvad poliitikute populaarsus ning valimistulemus otseselt nende võimest siduda oma poliitilisi eesmärke meedias levinud kuvanditega.

Emotsioonid poliitikas

Viimasel ajal on hakatud emotsioonide mõju rahvusvahelistele suhetele ka teaduslikult uurima. Richard Ned Lebow juhib oma teoses „A Cultural Theory of International Relations” tähelepanu paradigmamuutusele ameeriklaste maailmapildis: pärast külmale sõjale järgnenud rahukümnendit tõi 2001. aasta julgeoleku taas esiplaanile. Ameeriklaste šokist võib 11. septembri sündmuste konteksti arvestades isegi aru saada, sest tegemist oli esimese tõsisema rünnakuga nende territooriumil pärast seda, kui jaapanlased ründasid 1941. aasta lõpus Pearl Harborit. See võis küll suurendada ühiskonna sisemist solidaarsust – kõik asetusid ohvrite poolele –, kuid ühtlasi muutis ühiskonna ohuretoorikast kergemini mõjutatavaks ja hirmudele allutatavaks. Ameerika ühiskonnas laialdaselt levima hakanud hirmukultuur tekitas näilise õigustuse ulatuslikuks jõudemonstratsiooniks, mida ei kasutatud üksnes teo vahetute toimepanijate karistamiseks, vaid vaenlastest ühtse koondportree loomiseks, mida on ka avalikkusele kindlasti kergem turustada. Selle asemel et Al Qaeda tegevust kriminaliseerida, ühiskonda rahustada ning hirme maha suruda, otsustas Bushi administratsioon talle kätte mängitud olukorra ära kasutada ja algatada ambitsioonika sõja terrorismi vastu. Osama bin Ladenist vormiti Hollywoodi kuvandeid matkides seitsmepealise lohena mõjuv antikangelane, kuid ka antikangelane võib aja jooksul kellegi jaoks kangelaseks muutuda, eriti veel siis, kui tema peade maharaiumiseks kulub kümmekond aastat, mille jooksul filmistsenaarium areneb mitmeosaliseks sarjaks. Iraagi ründamine 2003. aastal on ilmekas näide stsenaariumi laiendamisest, mille kaudu üritati tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

George W. Bushi rakendatud üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamise poliitika suurendas ebakindlust mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas, ning ebakindluse dilemma laienes Ameerika ühiskonnast väljapoole. Niinimetatud Bushi doktriini[6] järellainetusena hakkasid Ühendriikide eeskujul sarnast afektiivset poliitikat kasutama mitte ainult lääneriigid, vaid selle võtsid omaks mitmed Läänele vastanduvad ideoloogilised või poliitilised liikumised, kes rõhutasid hirme Ameerika Ühendriikide ning sealsete väärtuste leviku ees kui ohtu nende ühiskonnakorraldusele ja kasutasid seda hirmu omakorda suuremaks julgeolekustamiseks. Kui me pöörame tähelepanu kas või Venemaa presidendi Vladimir Putini julgeolekupoliitilistele käitumismustritele, siis võime tajuda sarnasusi Bushi doktriiniga. Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased leida kergesti õigustuse Gruusia ründamiseks 2008. ja Ukraina ründamiseks 2014. aastal. Paradoksaalsel kombel õigustasid nad sellega ühtlasi Bushi rakendatavat poliitikat.

Niisiis ei sõltu hirmukultuuri levimine ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abikätt, jääksid viimased oma hirmudega üksi.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, võivad nad nõustuda kergesti suletud ühiskonnale omaste piirangutega. Hirm, eriti hirm teistsuguste ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Massumi jõuab järeldusele, et hirmudele järeleandmine ning võimsa poliitilise masinavärgi rakendamine nende võimendamiseks ei muuda ühiskonda turvalisemaks ning Ameerika Ühendriigid ei ole praegu turvalisemas seisundis, kui ta oli seda enne 2001. aasta rünnakuid. Ühtlasi tekitati foon poliitikale, mille vilju lõikavad praegu paljud populistlikud poliitikud. Donald Trumpi hirmudele rajatud presidendikampaania sai sisulise alguse viisteist aastat tagasi. Trump pakub silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, mille keskmes on tugev visuaalselt tajutav kuvand avalikus ruumis levivate hirmudega võitlemiseks. Ühiskonnas tunnetatav ebaturvalisus akumuleeritakse hirmukultuuri oskusliku võimendamisega poliitiliseks kapitaliks. Kui ühiskonnas ringleb kuvand, et mehhiklased ohustavad oma põhjanaabrite sotsiaalset turvalisust ning võtavad ära nende töökohad, siis tuleb ohu näitlikustamiseks ehitada kahe riigi vahele müür ja panna mehhiklased selle eest maksma. Samamoodi viis Suurbritannia rahvahääletusel Euroopa Liidust välja teatud ühiskonnakihtides leviv hirm Ida-Euroopa odava tööjõu ees.

Hirmukultuur Eestis

Eesti ja Ameerika Ühendriikide sarnasus peitub selles, et sisejulgeoleku teemasid hakkasid mõlemad teadvustama üsna hiljuti: Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembri terrorirünnakuid, Eestile helises äratuskell veelgi hiljem, alles 2007. aasta aprillirahutuste järel. Enne seda teadvustati Eestis ainuvõimaliku julgeolekuohuna üksnes Venemaalt lähtuvat sõjalist rünnakut, mille eesmärk on territooriumi vallutamine ja Venemaaga liitmine. Eesti on nüüdisaegses Euroopas üks kõige tugevamini julgeolekustatud ühiskondi, mis teeb ta avatuks massikommunikatsioonivahendite kaudu levivatele kõikvõimalikele paanikahoogudele alates tatrapaanikast kuni kooselupaanika ja sealt edasi pagulaspaanikani hoolimata sellest, et kõikide nende nähtuste tegelik mõju ühiskonnale on väike. Tatar ei ole kindlasti Eesti rahva põhitoiduaine, mille kadumine toidulaualt võiks põhjustada näljahäda. Kooseluseadus puudutab tegelikult vaid marginaalset osa ühiskonnast, kellele ta annab näiliselt juurde rohkem õiguseid, kuid nende õigustega kaasnevad ka varjatud kohustused. Pagulaspaanika kirjeldab ilmekalt olukorda, kus mingi teema edukas „hollywoodiseerumine” suurendab probleemi mõju ühiskonnale märgatavalt, kui populaarsete kuvanditega maalitakse ühe pildi peale kokku mitmeid erinevaid probleeme: Euroopat tabanud migratsioonilaine, millel võivad olla nii humanitaarsed kui ka majanduslikud ajendid, ja Euroopas toime pandud terroriaktid. Nende nähtuste omavaheline seostamine on valdavalt imaginaarne.

Paanikahood muudavad kogu ühiskonna hirmukultuurist kergesti haavatavaks. Meil on saanud tavaks lisada kaaluka argumendina mis tahes poliitiliste otsuste õigustamiseks epiteet „tänases julgeolekuolukorras”, mis kanaliseerib või lämmatab võimaliku diskussiooni juba eos, sest kõik saavad aru, et ühe või teise otsuse varjus tõstatuvad ohud meie julgeolekule. 2015. aasta jaanuaris Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rõhutas peaminister Taavi Rõivas: „Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt? Esiteks on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele.” Kirjas erakonnakaaslastele uue välisministri ametisse nimetamise puhul viitab Rõivas jällegi ärevale julgeolekuolukorrale. Sarnast retoorikat kohtab aga ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Hiiu maavanem Riho Rahuoja teatab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva aktusel peetud kõnes: „Tänases julgeolekuolukorras saame üha paremini aru, et ühe väikese riigi iseseisvuses ja vabaduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat.” Need on vaid mõned valitud näited sarnaste sõnumite hulgast, mis võimalikest headest kavatsustest hoolimata suurendavad tegelikult ärevustunnet. Kui sisendada mingit sõnumit piisava intensiivsusega, tajub auditoorium ohtu võimendatuna. Selles kontekstis meenutab Eesti itaalia kirjaniku Dino Buzzati romaanis „Tatarlaste kõrb” maalitud ühiskonda, mis oli pidevas valmiduses teiselt poolt kõrbe saabuvate tatarlaste rünnaku ootuses ja unustas sageli ära, mis nende endi poolel toimub. Eesti ei ole kindlasti mingi erand, kui vaatame kas või üle mere Rootsi suunas, mida on 1981. aastast saati, mil nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal karidele sõitis, tabanud regulaarse sagedusega allveelaevapaanika.

Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased leida kergesti õigustuse Gruusia ründamiseks 2008. ja Ukraina ründamiseks 2014. aastal.

Hirmukultuuri edukaks maaletoojaks Eesti ühiskonnas on osutunud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on kogunud poliitilist kapitali nii kooselu- kui ka pagulaspaanika toel. Oma poliitika toetuseks pakutakse emotsionaalseid lahendusi. Nende presidendikandidaat Mart Helme soovis tõsta kaitsekulutusi 2,4 protsendini sisemajanduslikust koguproduktist (SKP), küsida Ameerika Ühendriikidelt 500 miljoni dollari ulatuses abi ning võtta ka sõjalise riigikaitse tarvis laenu. Kõik see pidi toimuma väljaspool laiapõhjalist riigikaitset, st olema suunatud kitsalt sõjalise võime suurendamisele. Kokkuvõtlikult soovitab Mart Helme ilmselt valmistuda sõjaks, sest sõjaliste kulutuste suurendamine peab tulema millegi arvelt. Ma eeldan, et EKRE soovib vähendada vastukaaluks näiteks haridus- ja teaduskulutusi, mille rahastamine võib vähendada nende toetajaskonda.[7] Arenguruumi on veel piisavalt, sest erinevatel hinnangutel võivad näiteks Põhja-Korea kaitsekulutused ulatuda kuni 50 protsendini SKPst, kuid iseküsimus on see, kas sealne elukorraldus on üldse väärt kaitsmist. Kahe protsendi mantra väärib ehk mõningat seletamist, sest seegi on märk riigi kõrgest julgeolekustamise tasemest, kuna riigi sõjaline julgeolek on riigieelarvet silmas pidades asetatud eelisseisundisse. Tasub üle korrata, et tegemist ei ole Eestile ei Washingtonist ega Brüsselist peale surutud nõudmisega, vaid vabatahtliku soovitusega, mille täitmise on Eesti võtnud kohustuseks. Selle taga võib näha ratsionaalset loogikat, sest riigikaitsekulutuste reaalne suurus sõltub sellest, kuivõrd edukas on riik majandusrindel. Küll aga tasub hoiatada populistlike hirmukultuurist tulenevate katsete eest saavutatud tasakaalu muuta. Riigi kaitsevõime oleneb siiski sellest, kuivõrd need kaks protsenti on kaetud riigi tegelike kaitsevajadustega, kulutatud raha hulk ise riiki ei kaitse. Kui riik kannatab tõsiste poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja miks ka mitte keskkonnaprobleemide all – Ukraina näide on siin väga ilmekas –, siis ainuüksi sõjalise kaitsevõime eelisarendamine julgeolekut ei taga.

Üha rohkem jõudu koguv mastaapne julgeolekustamine loob soodsa pinnase laiema hirmukultuuri tekkimisele, mis väärtustab ühiskonna suletust. Massumi nimetab hirmu ontogeneetiliseks ja see võib kujuneda isemajandavaks jõuks, mis liigub korduste ja paljundamiste abiga ühelt elualalt teisele. Seda võime märgata Eesti ühiskonnas levivas vastuseisus kõikvõimalikele uuenduslikele lahendustele, kui võtta näiteks Rail Baltic, neljarealine Tallinna-Tartu maantee, tuumaelektrijaam, Saaremaa sild või ükskõik milline muu suuremahuline tulevikku suunatud projekt, mida tabab pea alati tugev hukkamõist, sest hirmukultuurist kammitsetud ühiskond kardab muutusi. Tihtipeale hakkavad suurprojektide teemalistes diskussioonides emotsioonid domineerima ratsionaalsete argumentide üle, sest emotsioone ei pea üksikasjalikult põhjendama, vaid rõhuma sotsiaalsele sidususe ja solidaarsuse vajadusele huvi- või identiteedigrupi liikmena. Nii võime jõuda kergesti populaarse otsuseni, mis ei vasta ühiskonna arenguloogikale. Rohkem demokraatiat ja avatust ning rahva suurem poliitiline osalus esitavad paraku ka kodanikuvastutuse nõude – selleks et teha kvaliteetne otsus, pead sa ühe või teise otsuse tagajärjed endale ratsionaalsete argumentide abiga selgeks tegema, mitte tuginema emotsionaalsetele hinnangutele, mida mõjutab sageli otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni mittetundmine. Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida. Nii ongi ebakindluse dilemma kerge tekkima. Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda – suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul. Kui nüüd kokku võtta, mida peaks Eesti oma lugematute julgeolekuohtude leevendamiseks tegema, siis mina soovitan usaldada praeguse NATO peasekretäri nõuandeid, nagu need on välja toodud selle artikli alguses.


[1] „Hirmukultuur” (culture of fear) on ühiskonnateadustes kasutatav mõiste, mis käsitleb hirmu kui emotsiooni süstemaatilist levitamist näiteks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väga sageli on seda rahvusvahelises poliitikas seotud terrorismi ja terrorismivastase sõja kuvanditega.
[2] „Julgeolekustamise” (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Wæver jt). See on protsess, mille käigus laiendatakse „julgeoleku” mõistet – nähtusi erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse julgeoleku kaudu, nähes neis eksistentsiaalset ohtu julgeolekule.
[3] Massumi, Brian 2005. Fear (The Spectrum Said). – Positions, vol. 13 (1), lk 31–48.
[4] Ka see on näide julgeolekustamisest, millega tunnistati suurema tähelepanu omistamise vajadust sisejulgeolekule. Massumi mõistet „julgeolekustamine” ise ei kasuta, see on rohkem omane Euroopa julgeolekukoolkondadele.
[5] Sørensen, Georg 2007. After the Security Dilemma: The Challenges of Insecurity in Weak States and the Dilemma of Liberal Values. – Security Dialogue, vol. 38 (3), lk 357–378.
[6] „Bushi doktriin” on mõiste, mis koondab president George W. Bushi välispoliitilisi põhimõtteid, mille keskmes oli Ameerika Ühendriikide julgeolekuhuvide kaitsmine üle kogu maailma ja rahvuslike huvide eelistamine rahvusvaheliste institutsioonide tegevusele.
[7] Ka Ameerika Ühendriikide kontekstis on Trumpi tüüpiline valija sarnaselt EKRE valijaga Eestis elanikkonna eakam ja vähem haritud kontingent. Täpselt sama ühiskonnasegment, kes on hirmukultuurist kergemini mõjutatav, toetas Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.

Holger Mölder on politoloogiadoktor ja Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent, kes on töötanud aastatel 1995–2015 Eesti riigikaitsesüsteemis, kaitseministeeriumis ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. Hirmukultuuri mõju rahvusvahelistele suhetele ja julgeolekule on olnud üks uurimisteemasid tema teadustöös.