Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (26.04–10.05) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral on luubi all uue Iisraeli valitsuse moodustamine, arengud Põhja-Koreas, Venemaal ja USAs.

Illustratsioon: Laura Vilbiks

  • Iisraelis jõuti viimaks valitsuse moodustamise osas konsensusele. Alates 2018. aastast on Iisraelis toimunud kolm parlamendivalimist, sest võimuladvik pole suutnud moodustada koalitsiooni. Omavahel olid vastamisi Benyamin Netanyahu erakond Likud ja Benny Gantzi erakond Sinivalge Allianss. Aprillikuus otsustas opositsiooniliider Gantz ootamatult reeta oma liitlased ja ühendada jõud endise vaenlase Netanyahuga. Erakorralised ajad nõuavad ebaharilikke otsusi, nii näeb ka Gantz eriolukorra ajal vajadust suuremaks koostööks. Gantzi poolevahetuse tõttu lagunes ka Sinivalge Allianss. Nüüdseks on Netanyahu ja Gantzi ühisvalitsus saanud rohelise tule ka Iisraeli parlamendilt. Hoolimata korruptsioonisüüdistusest lubas ülemkohus Netanyahul moodustada Gantziga koalitsioon. Uus valitsus astub ametisse 13. mail.

    Kuigi valitsus on moodustatud, on poliitiline üksmeel habras. Rahvas on rahulolematu ning süüdistab Netanyahut eriolukorra ärakasutamises. Ilmselt pääseb peaministri troonil jätkav Netanyahu korruptsioonisüüdistustest Iisraeli seaduste tõttu. Nimelt keelab seadus töötada kohtusüüdistuse saanud ministritel, kuid peaministrile see reegel ei kehti. Netanyahu võitu näitab ka fakt, et kohtuprotsess lükati edasi 24. maini. Tel Avivis korraldati eriolukorra vältel autoproteste ning valitsusliidu vastu protestijate sümboliks on saanud mustad lipud. Tel Avivi keskväljakul aprillikuus korraldatud protestis peeti kinni kahe meetri reeglist, millega on Iisraeli protestijad eeskujuks vastupanuliikumistele üle maailma. Iisrael on ainus demokraatlik riik Lähis-Idas ja üks lääneriikide peamisi liitlasi piirkonnas. Siiski on tegemist katkise demokraatiaga, kasvõi seepärast, et Netanyahu on peaministri ametis püsinud juba 11 aastat ning jätkab kohtuasjast hoolimata samas vaimus. Gantzi sõnul ei ole aeg vastandumiseks sobilik, vaid riiki tuleb juhtida vastutustundlikult ja patriootlikult. Gantz ja Netanyahu leppisid kokku jagatud võimus ehk peaministri ametiaeg poolitatakse. Esimesena võtab peaministri teatepulga enda kätte 18 kuuks Netanyahu, kuid nii pika aja jooksul võib Iisraeli ja maailma poliitikas palju muutuda.

  • Nädalaid avalikkuse eest peidus olnud Kim Jong-un on tagasi. Diktaatorile kohaselt ilmus ta rahva ette mürtsu ja pauguga. Täpsemalt algas paugutamine päev pärast Kimi tagasitulekut, kui Paju demilitariseeritud tsoonis toimus kahepoolne tulevahetus Põhja- ja Lõuna-Korea sõdurite vahel. Esimesed lasud tegid Põhja-Korea piirivalvurid. Tulevahetuses keegi haavata ei saanud. Lõuna-Korea andmete järgi ei olnud tegemist Põhja-Korea planeeritud rünnakuga, vaid kõigest „õnnetusega”. Kindlasti ei mõju see hästi kahe riigi vahelistele katsetele suhteid parandada. Samuti on USA püüdnud Põhja-Koread veenda loobuma tuuma- ja raketiprogrammist, kuid need kõnelused on jõudnud ummikseisu, kus kumbki pool oma nõudmistest ei tagane. Trump keeldus sanktsioonide lõpetamisest ning Kim Jong-un ei loobu oma ainukesest jõupunktist ehk tuumaprogrammist. Sanktsioonid jätkuvad ja Kimil pole muud võimalust kui USAd, Lõuna-Koread ning Jaapani edasi ärritada, kuni algab uus tippkohtumine ja sanktsioone lõdvendatakse. Nii jätkab sõjatööstus oma tavapärast tööd, sest kinni tuleb pidada Põhja-Korea alustalast „sõjavägi esimesena”. Näiteks on asutud ehitama uut hiiglaslikku ladu ja kokkupanekubaasi ballistilistele tuumarakettidele.
  • Venemaa juhid koroona kammitsais. Samal ajal kui mitmed Euroopa riigid valmistuvad eriolukorrast väljumiseks, nakatub Venemaal viirusesse iga päevaga aina rohkem inimesi. Haigestunud on ka ehitusminister Vladimir Jakušev, kultuuriminister Olga Ljubimova ja uus peaminister Mihhail Mišustin. Mišustin viibib haiglas ning peaministri kohustusi täidab tema esimene asetäitja Andrei Beloussov. Beloussov on õppinud majandusteadust ning on varasemalt hoidnud majandusarengu ministri portfelli. Kas asetäitja suudab näha numbrite taga ka inimesi, on eraldi küsimus. Samas pole Mišustin täiesti mängust väljas. Putini sõnul on Mišustinil õigus kaasa rääkida kõikides tähtsamates otsustes majandusabi osas. Lisaks lubas Mišustin osaleda olulisetes aruteludes videokõne teel.

    Varasemalt tõi vene kohalik meedia Venemaad väheste koroonajuhtumite pärast eeskujuks, kuid nüüd on tuuled pöördunud. Hetkel on Venemaa tõusnud koroonajuhtumite arvu poolest viiendaks riigiks, edastades näiteks Hiinat ja Iraani. 10. mai seisuga on Venemaal üle 200 000 tuhande viirusesse haigestunu ning surnuid umbes kaks tuhat.

    Eraldi probleem on Vene haiglate valmisolek viiruseks. Praeguses olukorras, kus Venemaa arstidel on maskidest puudus, tundub humanitaarabi eesmärgil maskide annetamine Euroopa riikidesse ebaratsionaalne. Selline teguviis annab aimu ka riigi prioriteetidest, kuigi aprillikuus, kui maskid saadeti, polnud koroona olukord nii tõsine kui maikuus. Hiljuti tunnistas ka Putin, et kaitsevarustuse olemasolu kõikides haiglates ei ole ideaalne, kuigi võimud varasemalt seda eitasid. Üldine valmisolek koroonaviiruse ohjamiseks Venemaa haiglates, eriti riigihaiglates, on hirmuäratavalt madal. Haiglates ei jätku kaitsevarustust ning hukkunud on juba üle saja tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötajate surmade ja nakatumiste kohta avalikult andmeid ei avaldata, kuid meditsiinitöötajad peavad ise oma nimekirja. Mõned arstid nagu Natalia Trofimova on avalikult öelnud, et neid tungivalt survestatakse töötama, kuigi väiksemates haiglates puudub võimekus koroonapatsiente ravida. Sellisele avaldusele võib järgneda lahtilaskmine ja tagakiusamine. Nüüdseks on Venemaa meditsiinitöötajate kannatustest kirjutanud mitmed rahvusvahelised väljaanded ning loodetavasti paraneb olukord vähemalt suuremates haiglates. Võimalik, et oma osa mängib siin välismaa meediakajastus.

  • USA süümängud. Ameerika Ühendriigid on kerkinud kõige suurema koroonajuhtumite arvuga riigiks. Nakatunuid on üle 1,3 miljoni ning eriti murettekitav on surmade arv, mis on üle 80 000. Kuivõrd lähenemas on valimised, on praeguse Ameerika presidendi Donald Trumpi jaoks eriti oluline, kuidas tegeleda koroonakriisiga. Tsentraalset juhtimist on aga vähe ning vastutus on jaotunud peamiselt osariikide juhtidele, mistõttu on mõnes osariigis, näiteks Californias, olukord palju parem kui mujal. Üleriigiliselt toimuvad protestid piirangute vastu ning opositsioon kasutab olukorda ära presidendi kritiseerimiseks. Näiteks nimetas USA endine demokraadist president Barack Obama Trumpi administratsiooni senist tegevust koroonakriisis kaootiliseks katastroofiks. Trump seevastu väidab, et süüdlast ei tule otsida mitte temas vaid Hiina Rahvavabariigis. Alata võib järjekordne kaubandussõda, sest presidendi peas küpseb idee uutest tariifidest Hiina kaupadele. Trumpile on pinnuks silmas ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), mis on mitmel korral võtnud Hiinat kaitsva positsiooni, tänades neid kiire reageerimise eest. Samas süüdistatakse Hiinat epideemia alguses olukorra mahasalgamises ning oluliste andmete varjamises. Seepärast kuulutas Trump välja, et lõpetab WHO rahastuse, kuigi praegu puudub alternatiivne organisatsioon, mis saaks koordineerida rahvusvahelist tervishoiu koostööd. Trumpi süüdistustes Hiinale võib olla terake tõtt, kuid süüdlase otsimise varjus jätkub ta enda ebaadekvaatne reageering viirusepuhangule USAs. Üheks suurimaks veaks peetakse seda, et Trump alahindas viirust ja riik oli kriisiks halvasti ettevalmistunud. Lisaks on tema sõnavõtud meedias täis valefakte ja külvavad rahva seas segadust. Üks argument, mida Trump alalõpmata enda kasuks välja toob, on tema kehtestatud keeld lennuliiklusele Hiinast ja Euroopast, mis oli tagasivaadates ilmselt küll õige samm, kuid üks heategu ei muuda olematuks teisi eksimusi. Valimiste lähenedes võib jääda soovunelmaks, et president ja tema administratsioon võtaks vastutuse ja suunaks tähelepanu süüdlase otsimiselt oma rahva päästmisele.