Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (15.09–11.10) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral kajastame proteste Iisraelis, koroonast räsitud USA valimisheitlusi, relvarahu Mägi-Karabahhis ning kodanikupalga ideed Kanadas.

Illustratsioon: Laura Vilbiks

  • Iisraelis kasvavad valitsusvastased protestid sama jõudsalt kui koroonajuhtumite arvud ja see kaos võib koalitsioonile kibedalt kätte maksta. Suvel alanud peaminister Benjamin Netanyahu vastu suunatud protestidega on nüüdseks liitunud ka need ühiskonnagrupid, kes protestivad valitsuse kehtestatud viirusevastaste piirangute vastu. Kui mõned kuud tagasi olid ultraortodokssed juudid protestidel harv vaatepilt, siis nüüd on Netanyahu seadnud piirangud ka usuelule ning sellega konservatiivsed kogukonnad välja vihastanud. Nimelt keelavad juba neli nädalat kestnud piirangud osaleda kogunemistel, mis leiavad aset rohkem kui ühe kilomeetri kaugusel inimese elukohast. Seejuures lubavad piirangud siseruumides koguneda vaid kümnel inimesel ning väliüritustel kahekümnel. Ultraortodokssete juutide kogukond moodustab Iisraeli rahvastikust vaid 10 protsenti, kuid nende hulgast pärineb rohkem kui kolmandik koroonajuhtumitest. Mitmed kogukonna liikmed piiranguid ei järgi ning peavad sünagoogide sulgemist pühade ajal jumalateotuseks. Vaenulikku suhtumist kruvis üles tõik, et piirangute ajale sattus mitu judaistlikku püha, peaasjalikult septembri viimasel nädalavahetusel aset leidnud Yom Kippur, mil juudid 25 tundi paastuvad ja sünagoogis käivad.

    Soovist pühade tähistamist traditsioonilisel viisil jätkata on ultraortodokssed juudid viimastel nädalatel tänavatele tulnud ning politseiga kohati vägivaldsetes kokkupõrgetes olnud. Vaadates Netanyahu katseid meeleheitlikult proteste ära keelata, tekib küsimus – kuivõrd on tegemist koroonaviiruse vastaste meetmetega ning kuivõrd soodsa olukorra enda huvides ära kasutamisega? Iisraeli peaministritest kõige pikemalt ametis olnud Netanyahu on pidanud juba aastaid protestidega vastamisi seisma, mistõttu pole ime, et altkäemaksu võtmises, pettustes ja usalduse kuritarvitamises süüdistatud peaminister soovib kaotada inimeste õigust meelt avaldada. Ka Netanyahu kompromissina vormitud koalitsioon seisab parajasti savijalgadel, sest koalitsioonipartnerid Sinivalgest Parteist on pettunud peaministri isetegevuses ja laidavad maha ka protestijate vaigistamise. Sinivalge partei juht Benjamin Gantz esitas eelmisel nädalal Netanyahule ultimaatumi, et kui ta ka edaspidi koalitsioonilepet ei järgi ning viivitab taaskord järgmise aasta riigieelarve kokkupanekuga, puruneb koalitsioon ning Iisrael läheb vastu järjekordsetele valimistele – tegemist oleks juba neljandate valimistega kahe aasta jooksul. Kompromissidele allumise käigus on nii Sinivalge partei kui ka Netanyahu partei Likud kõvasti toetust kaotanud. Võimalus, et Netanyahu aeg on lõppemas, muutub iga päevaga reaalsemaks. Mis aga pärast teda tuleb, pole selge. Üks on kindel: kui ka praegune peaminister lõplikult kukub, läheb Iisraelil aega, et Netanyahu tõttu lõhenenud ühiskonda taas kokku mätsida.

  • Donald Trump üritab teha tasa nädalast eemalolekut valimisheitlusest. Pärast positiivset koroonaviiruse testitulemust veetis USA president mõned päevad haiglas, kuid naases peagi Valgesse Majja ning pidas juba laupäeval rõdult kõne tuhandele sinna kogunenud toetajale. Trumpi ihuarsti väitel ei levita president enam aktiivselt viirust, kuid samas ei ole teada, et ta oleks saanud negatiivse testitulemuse. Seetõttu peetakse Trumpi otsust taas rahvarohkeid kampaaniaüritusi korraldada vastutustundetuks. Järjepidevalt negatiivseid testitulemusi saanud vastaskandidaat Joe Biden on juba pikka aega suurtest üritustest loobunud, kuid kohtub siiski väiksemas mahus valijatega osariikides, mis saavad valimistel kaalukeeleks. Praeguse seisu järgi peaks viimane presidendikandidaatide debatt toimuma 22. oktoobril, kuid kuna Trump keeldus virtuaalset debatti pidamast, siis pole debati vorm veel kindel. Arvamusküsitluste järgi kaotas Trump koroonasse haigestumise tõttu toetajaid ning Bideni toetajate hulk on tõusuteel. Eelmiste valimiste järgselt on paljud Demokraadid aga küsitluste suhtes skeptilised ning rõhutavad, et kampaaniat tuleb heast seisust olenemata täiel jõul jätkata – keegi ei taha lõpetada sama napi kaotusega, nagu Hillary Clinton eelmistel valimistel. Kindel on aga see, et tulevased valimised panevad USA valimissüsteemi tõsiselt proovile. 3. novembri valimispäeval saab avalikuks vaid osa valimistulemustest ning vahetult pärast valimispäeva võib paista, justkui oleks võit langenud Trumpi kätte – koroona tõttu hääletavad paljud Demokraatide valijad posti teel ja lõplik tulemus võib selguda oluliselt hiljem. Lisaks pole Trump kunagi selgelt välja öelnud, et ta annaks kaotuse korral ameti rahumeelselt üle – viimati kommenteeris ta seda nii, et ameti üle andmisest pole vaja rääkida, sest ametis jätkab tema.
  • 10. oktoobri keskpäevast algas relvarahu Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, kuid juba loetud minutid pärast relvarahu algust süüdistasid mõlemad pooled teineteist selle rikkumises. Armeenia liitlase Venemaa poolt algatatud läbirääkimised Moskvas viisid küll tulemuseni, kuid arvatakse, et pärast esmase humanitaarabi andmist Punase Risti poolt algab taas sõjategevus. Vaatamata tõsiasjale, et Venemaa müüb relvi mõlemale riigile, ütles Putin, et ta austaks Venemaa-Armeenia kaitselepingut, kui sõdimine läheks üle Armeenia territooriumile. Türgi on viimastel kuudel avalikult Aserbaidžaani toetanud, mistõttu on sõjategevuse jätkumisel võimalik näha seda muutumas laiemaks Vene-Türgi vastuseisuks regioonis.

    Armeenia ja Aserbaidžaan läksid Mägi-Karabahhi regiooni üle sõtta 1988-1994 aastatel, kuid sõlmisid lõpuks relvarahu. Sellele vaatamata pole konflikt siiani lahendust leidnud. Mägi-Karabahhi piirkonda kontrollivad peamiselt etnilised armeenlased, kuid rahvusvahelise õiguse järgi kuulub see Aserbaidžaanile ning viimane on pikalt lubanud ala ka tagasi võtta. 27. septembril alanud lahingud on ägedaim sõjategevus, mida on regioonis nähtud alates 1994. aasta relvarahust.

  • Kanada vaatab kodanikupalga poole. Ajal, mil paljud riigid maadlevad pandeemia põhjustatud majanduslangusega ning rakendavad kokkuhoiumeetmeid, võtab Kanadas võimul olev Liberaalne Partei hoopis tõsiselt ideed kehtestada kodanikupalk. Novembris toimuvale Liberaalse Partei riiklikule suurkogule esitati ettepanek tagada kanadalastele minimaalne sissetulek. Suurkogul läheb arutusele üle viiekümne erineva poliitilise ettepaneku, kuid minimaalse sissetuleku idee on üks prioriteetsetest, mis kindlasti ka hääletusele läheb. Kui liberaalid peaksid ettepaneku vastu võtma, võib see mingil kujul ka käiku minna, sest kodanikupalka pooldab ka Uus Demokraatlik Partei (NDP), kelle toetust liberaalide vähemusvalitsus parlamendis vajab. Eelmisel nädalal toetasid uued demokraadid liberaale ka umbusaldushääletusel, mistõttu õnnestus Justin Trudeau valitsusel püsima jääda. Umbusaldushääletuse põhjustas suvine skandaal, kus tuli välja, et Trudeau valitsus oli teinud 900 miljoni suuruse annetuse heategevusele WE Charity, millega peaministril oli huvide konflikt. Praegu aga paistab, et Trudeau valitsus jääb kestma veel järgmiste valimisteni, mis leiavad aset alles kolme aasta pärast. Seepärast on huvitav vaadata ka nende kodanikupalga ettepanekut.

    Kui Eesti poliitikas tundub kodanikupalk olevat midagi võimatut, siis Kanada ühiskonnas on see idee juba mitmel korral avalikust arutelust läbi käinud. Esimesi katsetusi leidub isegi 1930ndatest aastatest, kuid kõige märkimisväärsem on 2017. aastal Ontario provintsis läbi viidud projekt, kus kodanikupalka maksti 4000 inimesele, ühele inimesele 16 000 dollarit aastas. Projekt sai aga kesta vaid aasta, sest Ontarios said võimule konservatiivid, kes pidasid seda liigseks kulutuseks. Lühikese kestvuse tõttu oli teadlastel keeruline projektist piisavaid järeldusi teha, kuid osalenud inimesed tõid välja suuremat majanduslikku stabiilsust ja võimalust osta tervislikumat toitu ja sooje riideid, mida nad varasemalt väikese sissetuleku tõttu lubada ei saanud. Kodanikupalga mudeleid on erinevaid ning kõik neist ei maksa kõikidele kodanikele sama summat. See variant, mida Kanada liberaalid arutama hakkavad, suurendaks madalaid sissetulekuid kuni need jõuaksid ette määratud miinimumini, mis oleks olenevalt piirkonna elatustasemest erinev. Eks näis, kas Liberaalne Partei ettepaneku vastu võtab, sest osa partei liikmetest on selliste muutuste suhtes siiski skeptilised. Küll aga võib näha, et rahvas mõistab pandeemia tõttu riikliku abi vajalikkust rohkem kui varem, olles kaotanud päevapealt töökohti ja sissetulekuid. Sel suvel tehtud uuringu järgi toetab kodanikupalka 59% kanadalastest.