RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord visatakse õhku küsimus, kas Prantsusmaalt alguse saanud kollaste vestide liikumine peaks olema ka teiste riikide protestijatele innustuseks või on õigluse nõudjatel ka moraalne kohustus jääda kehtiva õiguse raamidesse.

Foto: REUTERS / Stephane Mahe

Tol novembrikuu esmaspäeval, mil Toompea-esine kähmlus Eestis meediakära tekitas, koristati Pariisi tänavatel kollaste vestide püstitatud barrikaade. Algul kütuseaktsiiside tõusu vastu peetud meeleavaldustest kasvas välja üldine elukalliduse ja Emmanuel Macroni poliitika suhtes kriitiline rahvaliikumine, mida nähakse prantslaste suurima protestilainena pärast 1995. aasta üldstreike, mil seisti vastu Alain Juppé reformidele. Proteste peetakse 1968. aasta rahutuste järel ka kõige vägivaldsemateks – kuigi Prantsusmaa on tuntud oma streigilembuse poolest, ei ole sajad põletatud autod ja vigastatud tavapärane nähtus.

Prantsusmaa arenenud protestikultuur on kaotanud feodaalkorra, toonud vabariigi, paremad töötingimused ja võrdsemad õigused ning olnud eeskujuks liikumistele üle Euroopa. Eestlase jaoks ennenägematud meeleavaldused ja streikide tõttu seisvad rongiliinid on sealse igapäevaelu osa, omamoodi vastumürk tsentraliseeritud võimule, mis iseloomustab Viiendat Vabariiki. Praegusest Macroni poliitikast õhkub Charles de Gaulle’i aegset kõva kätt, kuid erinevalt de Gaulle’ist ei paista autoritaarsus toovat Macronile l’esprit de la nation’i tiitlit, vaid see ainult suurendab võõrandumist rahvast. „Rahvas” ei ole seejuures aga homogeenne mass, sest selle hulka mahub keskkonnamaksude teemal palju erinevaid arvamusi: kui suurlinnade kõrgemast keskklassist elanikud marsivad ülemaailmsete kliimamuutuste vastu, siis maapiirkondade inimesed nõuavad kütusehindade langust. See, kuidas lahendada ühel ajal nii globaalseid keskkondlikke kui ka regionaalseid sotsiaalmajanduslikke probleeme, on mitme suurriigi presidentuurile põletav küsimus. USAs on olukord muidugi selle võrra lihtsam, et presidendi jaoks esimest probleemi ei eksisteeri.

Õigus vs. õiglus

Vaadates ülemaailmset (veel kestvat) konarlikku teekonda inimõiguste saavutamiseni, näeme, et ühiskondlike muutuste jaoks on lisaks ametlikele kanalitele vaja poliitilise arvamuse avaldamise viise, kus saaksid osaleda ka poliitikaprotsessi institutsionaliseerunud vormidest kõrvale jäänud inimesed. Sotsiaalsed liikumised vajavad poliitiliste muutuste saavutamiseks nii „head” kui ka „halba” politseinikku: esimesteks on huvigruppide poliitkorrektsed lobistid ja viimasteks valjuhäälsed tänavarongkäigud. Sealjuures on aga vaieldav vägivalla kasutamise tulemuslikkus, sest riigi võimalused selles vallas on pea alati ulatuslikumad ning riigi jõumonopol võib kokkuvõttes hoopis tugevneda. Nii juhtus ka kollaste vestidega, kelle kollektiivne jõud rauges, kui suurenenud politseiüksused neid väikesteks gruppideks lahutasid.

Vägivalda kasutavatele protestidele on hulganisti vägivallatuid alternatiive, mida kohtame siinmail enamasti traditsioonilise plakatitega seismise ja kõnede pidamise kujul, kuid Gene Sharpi jaotus loetleb rahumeelseid võimalusi pea kahesaja ringis petitsioonidest kuni geriljateatrini. Taolised meeleavaldused võidavad suurema tõenäosusega rahva poolehoiu ning rahumeelsete protestijate peal jõu kasutamine võib võimudele hoopis tagasilöögi anda.[1]

Lisaks tekib küsimus ka vägivallatu protesti legaalsuse kohta: kas seaduse vastuolu seoses õigluse ja indiviidi vabadustega õigustab seaduse mittejärgimist? Õiglusküsimusi süvitsi lahanud poliitikafilosoof John Rawls leiab, et kodanikuallumatus, mis jääb sõjaka protesti ja seadusliku protesti vahele, väljendab küll sõnakuulmatust seaduse suhtes, kuid teeb seda siiski seaduslikule raamistikule truuks jäädes. Seadus on küll rikutud, „kuid oma ustavust seadusele väljendatakse tegevuse vägivallatu olemusega ja sooviga aktsepteerida oma käitumise õiguslikke tagajärgi”[2]. Sarnaselt juhtis Gandhist inspireeritud Martin Luther King oma kodanikuallumatuse kampaaniaid, kutsudes mustanahalisi üles mitte rassiliselt segregeeritud bussides sõitma. King kandis seejuures ära talle määratud karistused bussifirmade tegevuse häirimise eest, jäädes lõpuks siiski kohtuasja võitjaks – ühendades õiguse õiglusega.

Foto: Pascal Lachenaud / AFP

Protest kui muutuv nähtus

Tänapäeva protest on eelkõige meediafenomen. Kahekümnenda sajandi massimeedia tulekuga tekkis aktivistide ja meedia vahel vastastikune sõltuvus: esimesed vajasid oma agenda levitamiseks platvormi, teised aga silmatorkavaid kaadreid.[3] Tänavatele tulek sai sümboliks, mille tegelik olulisus ei peitu meelt avaldavates inimestes, vaid hiljem virtuaalruumis toimuvas. Lõplik suhtumine üritusse on meedia kujundada, neil on võim sümboleid võimendada või kõrvale jätta. Nii jääb novembrikuine ränderaamistikuvastane meeleavaldus tähistama sotsiaaldemokraatide ja EKRE toetajate konflikti ning enam pole oluline tegelikult juhtunu, vaid narratiiv, mida pooled selle najal kujundavad.

Meeleavaldus kui meediasündmus viib plakatitel kujutatu ka popkultuuri, kus algsed kontrakultuuri sümbolid võivad omandada hoopis uusi ja vastandlikke tähendusi. Protest kui noorusliku mässu kehastus on saanud USAs koos liikumisega Black Lives Matter niivõrd populaarseks, et isegi Pepsi reklaamis pakkus tõsielustaar Kendall Jenner karastusjooki meeleavaldust turvavale politseinikule. Algsest kapitalismikaugest mässumeelsusest on saanud märkamatult hoopis tarbimisele suunatud turunduselement.

Positiivne näide kontrakultuuri sümbolite kasutamisest on nüüdisaegne kunst, mille poliitilisus on loomulik ja justkui ootuspärane. Mida rohkem kunsti mõiste laieneb, seda enam saame nimetada ka tänavaproteste kunstiliseks etteasteks, isegi kui algne taotlus oli midagi muud. Küll aga tuleb vahel küsida, kust jookseb piir kunsti ja avalikku ruumi mittesobiva vahel ning millises kontekstis midagi eksponeerima peaks. Mart Helme sõnul oli ränderaamistikuvastasel meeleavaldusel eksponeeritud „reeturite võllapuul” rippuv köögimikser loominguline pahameele väljendamine ja rahvakunst.

Eesti kidur protestimaastik

Eestis registreeriti eelmisel aastal umbes 600 avalikku koosolekut, neist 450 Tallinnas ja Harjumaal, millest enamik oli seotud erakondlike vaadete tutvustamisega (siinkohal teeb Keskerakond teistele erakondadele pika puuga ära) või inimeste küsitlemisega. Tegelikke poliitilistel eesmärkidel korraldatud meeleavaldusi oli igal kuul vaid käputäis. Ilmneb, et enim tulevad poliitilise sõnumiga Eestis tänavale loomaõiguslased, korraldades meeleavaldusi karusloomafarmide või muude loomi ekspluateerivate asutuste vastu või jagades sellekohast infomaterjali. Regulaarselt figureerivad avalikus ruumis veel keskkonnakaitsjad, kelle peamine fookus oli eelmisel aastal tselluloositehas, ning oma koha tänavatel on leidnud ka paremkonservatiivid, kes nõudsid näiteks rahvaalgatuse õigust või abielu mõiste defineerimist põhiseaduses. Muude poliitiliste jõudude puudumisest võiks justkui järeldada, et poliitilise peavoolu sõnumid rahuldavad neid piisavalt. Vahest ei vajagi meie malbed meeleavaldused tulemuste saavutamiseks prantslaslikke meetmeid. Võimalik, et oleme meile omase postkommunistliku unisusega hoopis positiivne näide ühiskonnast, kus usaldatakse oma institutsioone ega kalduta muutuste nõudmisel ekstreemsustesse.

Kuid siiski, vaadates tühje tänavaid, ei tohiks unustada, et eestlane on saanud e-rahvaks ning kujundlikke barrikaade ehitatakse nüüdsest internetiavarustes: Facebookis protestimiseks pole vaja külma ilma trotsida, lendavate tänavakivide ja veekahurite asemel on meil sapised netikommentaarid. Pole võimalik ette näha, kas see toob tulevikus veelgi enam kibestumist ja polariseerumist või ennetab see hoopis suuremaid tänavakonflikte, aga üks on kindel: konflikt on demokraatia alus.

[1] Chenoweth, E.; Stephan, M. J. 2008. Why civil resistance works: The strategic logic of nonviolent conflict. – International Security, nr 33 (1), lk 7–44.
[2] Rawls, J. 1971. A Theory of Justice.
[3] Fahlenbrach, K.; Klimke, M.; Scharloth, J. 2016. Protest Cultures: a Companion.

Laura Vilbiks on humanitaarse vereringega poliitikahuviline, kelle aktivismipisik ei lase tal paigal püsida. Praegu õpib ta Tartu Ülikoolis riigiteadusi. Lisaks tegutseb Laura Riigiteaduste Seltsis, Loomuses ning Rahvusvaheliste Suhete Ringis.