Müürileht

Kuna „Artefakturism: farsid ja varemed” on välja reklaamitud kui lavastus kollektiivsest mälust, hakkab juba esimestest minutitest ketrama kujutlus mingist vahendatud kogemusest ning kerkib küsimus selle ja tõelisuse vahekorra kohta.

Kui enamiku intervjuude puhul on võim ajakirjaniku käes, siis pimeintervjuu võtab selle ära ja paljastab ta halastamatule juhusele. Kolleeg ütleb intervjueerijale ainult aja, koha ja ehk ka mõne märksõna, mille alusel vestluskaaslane ära tunda.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda. Seekord veetsime päeva tantsija ja koreograafi Sigrid Saviga.

Baltic Circle, Helsingis igal aastal toimuv teatri- ja etenduskunstifestival, kutsus sel aastal kampa kvääride „sandikunstnike" töögrupi Rampa Associations, et otsida vastust sellele, mida võiks tähendada teatris radikaalne ligipääsetavus.

Täna algava festivali Tartu Interdistsiplinaar raames esineb Eestis ka Austriast Linzist pärit kollektiiv raumarbeiterinnen (ee ruumitöölised). Grupp uurib läbi ruumipoliitika-, töö- ja ühiskonnateemaliste performance’ite avaliku ruumi tähendusi.

Rakveres toimus möödunud nädalal järjekordne etenduskunstide festival Baltoscandal, mille mitmekesine programm väärib hea sõnaga meenutamist.

Kehalise autentsuse otsimine läbi meele rakkes hoidmise oli Toompere ja Tõniste kestvusaktsiooni „Kas sa etendad iseennast?” keskne eesmärk. Kuid kas autentsus on ainult see, mida ise ei kontrollita?

Rosenberg lasi materjalide ja mänguasjade müstilistel maskidel hirmuta langeda; isegi kodusena tunduma hakanud vahukommilik ruum vajus lõpus hoopis keldrilikuks.

Täna algab Kunstiakadeemia galeriis „festival…showcase”. Fluidumlikud ja aktsioonirohked kuus päeva tipnevad laupäeva õhtul metafestivaliga. Neli kuuendikku tiimist jagasid Müürilehele vürtsikaid arvamusi oma etteastetest, piiritusest ja kunstiklišeedest.

Young Boy Dancing Group liigub igas mõttes tantsu ja visuaalkunsti vahekoridorides. Toetudes küll tugevalt pildilisele kohalolule sotsiaalmeedias, viivad esinemised nomaadlikku grupeeringut ühtviisi nii klubidesse, endistesse kirikutesse kui ka mudasse.

Vabakutselise elu sügavad erisused Austrias ja Eestis, laste ja lemmikloomade siiras kaasamine loomingulisse töösse ja põhjus, miks kunstnikud ei ole enamasti obsessiivsed inimesed.

Seni, kuni tantsukunsti nähakse institutsionaalselt kas (sõna)teatri väikese õe või spordi sabarakuna, ei tundugi see väljastpoolt vaatajaile kui autonoomne kunstivaldkond. Kas siin võiks olla abi betoonist ja arhitektuurist ehk kuidas võiks aidata olukorda muuta näiteks üks maja?