Müürileht

Neuroteaduses jõuti hiljuti järeldusele, millesarnast võib kohata ka budistlikus filosoofias – tõdemusele igasugusest iseolemise illusoorsusest. Sisuliselt tuleb leppida sellega, et oleme vältimatult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Selles valguses on oma egole tähtsuse omistamine suhteliselt mõttetu tegevus.

Disclaimer: järgnevat artiklit ei tuleks võtta poliitilise arvamusloona. Pigem on see humanitaariuid ja -hämming, pseudofiloloogilis-semiootiline küsimus ilma olulisemate järeldusteta.

Müürilehe toimetusse laekus suve viimastel päevadel veiniplekkidega ümbrik. Peale oli kirjutatud „Suurimatelt kultuurisõpradelt” ja postmargil ilutses vahutav õlu.

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Ühel hommikul vaatas mulle sotsiaalvõrku sisse logides sealt vastu ühe inimese pahameelest kantud sõnavõtt, nagu me ahastaksime ühe hukkunud süürlasest väikelapse pärast, aga mitme tuhande Eesti lapse ja noore tulevik meid ei huvita; seisame üksikute abielluda soovivate homopaaride eest, aga sajast tuhandest üksikemast ei hooli jne.

Eestlaste liigse alkoholitarbimise juuri on otsitud kord depressiivses kaamoseperioodis, siis jälle meile loomuomases antisotsiaalses hoiakus, kuid tihtipeale on tegemist hoopis lastetoast kaasa saadud pärandiga.

Müürileht avaldab Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimehe Martin Noorkõivu täna hommikul TÜ avaaktusel peetud kõne. „Leidke vähemalt üks inimene, kes ei ole teie arvamusega nõus, ning vestelge temaga.”

Euroopa komisjoni algne plaan oli ümber paigutada 40000 varjupaigataotlejat Itaaliast ja Kreekast ülejäänud Euroopa Liitu vastavalt kvoodimehhanismile. See plaan kukkus läbi. Me ei saa küll teada, kas ja kuidas see plaan reaalselt toimima oleks hakanud, kuid me saame spekuleerida mõningate mõjude ja küsimuste üle. Kõige kõrgemal neist seisab suveräänsuse küsimus.

On terve hulk ütlusi meeste ja naiste erinevustest ja võrdlusi, mis viitavad nende vastandusele, polaarsusele, erinevatele maailmadele või ka kosmilisele päritolule – tuli ja vesi, päev ja öö, mõistus ja tunded, maa ja taevas jne. Nende võrdluste järgi otsustades on soorollid olemuslikult konfliktsed. Tekib küsimus, kas ikka jäädavalt? Või kui konfliktsust teadlikult arvesse võtta, kas siis on võimalik meeste-naiste konflikte ennetada?

Võiks väita, et Hippokratese omal ajal õige otsus lahutada arstimine usust on suhtumise tervisesse tasakaalust välja viinud. Selle tulemusel on inimese enda vastutus oma tervise suhtes vähenenud pöördvõrdeliselt tervishoiu arenguga.

Unustage lodevuspagulased. Suurem oht Eesti omariiklusele on siseemigrandid, kes maksavad küll makse, aga ei loo siia perekonda ega käi valimas. Nad on eskapistid, kes jätavad riigi ideoloogilisele kõnetusele vastamata. Aga sellest hetkest, kui riik ei suuda oma kodanikke kõnetada, pole see enam riik, vaid pelgalt punkt maakaardil.

Viimasel ajal tundub mulle üha enam, et oleks tore, kui me õpiks arvamuse avaldamise kõrval ka seisukohavõtmisest loobumist. Kui me oskaks maavanaemale külla minnes linnavurle mõttemaailma ukse taha ootama jätta, naabrimehe mõtted ja mured üleoleva suhtumiseta ära kuulata ning külapoe ees kohalikega halvakspanevad pilgud vahetamata jätta.