Klubikultuur võib kujutada endast vabaduse oaasi, ent tuua liiga agara tarbimise korral vaimse tervise kohale ka süsimustad pilved.

Foto: Flickri kasutaja Eddy Pula (CC BY 2.0)

Oli aeg, mil meil polnud selle kõige jaoks sõnu. See lihtsalt juhtus ja me olime kõige selle keskel – vaadates, mõeldes midagi, kõike, kuid ilma sõnadeta. Oli see tegelikult olemas? Võib-olla oli, aga äkki ainult meie peades. Muidugi, kogu aeg. See oli sõnatu aeg. Kõigis olukordades vaatasime me üksteist ainult avali silmi, raputasime oma päid, olles võimetud midagi erilist ütlema, ühtegi sõna, brutaalsus, hullumeelsus, tõesti, mitte ühtegi sõna. See oli meie õndsuse poeem. See väljendas meie hämmastust ja imetlust nende lihtsate ja märkamatute, ent samas monumentaalsete hetkede ülevoolavuse ja rabavuse üle, mida me elasime ja mis meid valdasid. Tunne, et mitte miski ei saa olla imelisem, et me polnud kunagi kogenud midagi sarnast jne…

Nende saksa näitekirjaniku, esseisti ja alternatiivkultuuri vaatleja Rainald Goetzi sõnadega algab Maja Classeni 2006. aastal valminud avameelne dokumentaalfilm „Feiern” („Don’t Forget to Go Home”), milles võetakse vaatluse alla Berliini elektroonilise muusika skeene ja kõik sellega kaasnev: ühtekuuluvus, seksuaalsus, muusika, kuid ka narkootikumid ja võimalik mentaalse häirega lõppev kulminatsioon.

Ühel hetkel ongi pidu see, mille Goetz sõnadesse üritab panna, kui sa aga (heal juhul) pühapäevahommikul kell 8 suitsusest Mordorist pimestava päikesevalguse kätte roomad või ühistranspordis mõnelt järelpeolt hädisena koju loksud, koidab tõsiasi, et hedonismilt laenatud krediit nõuab üsna kiiresti tagasimaksmist. Olgu selleks laenuks siis magamata tunnid, keele alla libistatud peodroog või liiga palju viina-shot’e.

Mõne jaoks jäävad nädalavahetuse eufooriat meenutama konisid täis tuhatoos aknalaual ja kilekottide viisi taarat, teised võtavad sellest kaasa äreva sinise esmaspäeva, kolmandate jaoks lõppeb see madalseis alles järgmise peoga, mil erinevaid teid pidi oma meeleolu jälle „normaalsele” tasandile viiakse. Teatud osa jaoks on aga ahvatlustega täidetud keskkonnas viibimine töö.

Kui sa aga (heal juhul) pühapäevahommikul kell 8 suitsusest Mordorist pimestava päikesevalguse kätte roomad või ühistranspordis mõnelt järelpeolt hädisena koju loksud, koidab tõsiasi, et hedonismilt laenatud krediit nõuab üsna kiiresti tagasimaksmist.

Kujutage nüüd ette, kui oleksite maailmakuulus tuuritav DJ, kelle elu kulgeb trajektooril klubi-hotell-lennuk-hotell-klubi-afterparty-hotell-lennuk-hotell-klubi. Samal ajal võidakse su teele puistata narkomägesid ja alkoholijõgesid ning järele jäävad lohisema järjekordsed magamata tunnid. Lisage sinna veel üksindus, pidev sõpradest ja perest eemalolek või „sotsiaalmeedia ülikriitiliste arvamusliidrite” kõikenägev silm ning saategi kokku plahvatusliku segu. See jutt võib kõlada tuttavalt mõne The Rolling Stonesi liikme autobiograafiast, aga klubikultuuris on psühholoogiliste probleemidega „kapist välja tulemine” ja salongikõlbulikuks muutumine pigem viimaste aastate vili.

Aastal 2013 valminud Resident Advisori videoseerias „Between The Beats” võeti lähema jälgimise alla saksa house’i-produtsendi Motor City Drum Ensemble’i ehk Danilo Plessow’ tegemised, kui mees rääkis avameelselt oma ärevushäirest: „Ühel hetkel pärast kurnavat tuuri tulin ma koju ja see ei jäänud enam järele – ärevus püsis.”

Aastal 2014 teatas DJ ja dubstep’i produtsent Benga oma Facebooki lehel varajasest pensionile minekust, et pühendada rohkem aega perekonnale, kuid tõdes hiljem oma Twitteri kontol tehtud postituste seerias, et karjäärist loobumise põhjuseks oli suuresti „liigsest narkootikumide tarbimisest tingitud bipolaarne häire ja pidevast tuuritamisest tekkinud skisofreenia” ning et „seda [vaimseid häireid] ümbritsev stigma on see, mis sind nii üksinda tundma paneb. Keegi ei tunnista seda”. Ühes hilisemas intervjuus The Guardianile, kus Benga oma haiguse tagamaid avab, toob ta välja fakti, et muusikatööstuses ei taha keegi näidata end nõrgana ega anda aimu, et nad ei saa oma asjaga hakkama. Kui kirjanike, kunstnike ja rokkstaaride loomingu kohal on hõljunud pea alati romantiline hullumeelsuse nimbus, siis elektroonilise muusika skeenel sel seni nii head minekut olnud pole. Sellegipoolest markeerib Motor City Drum Ensemble’i ning Benga avameelsus üht murdepunkti, millele on järgnenud üha enam avalikke pöördumisi mitmetelt teistelt elektroonilise muusika produtsentidelt, nagu sõltuvust ja vaimseid häireid tunnistanud Rustie ning depressiooni all kannatavad Deadmau5 ja Ben Pearce.

Foto: Flickri kasutaja Eddy Pula (CC BY 2.0)

Dan Cole kirjutab oma artiklis „DJs and Mental Health: Electronic Music’s Last Taboo”, et „skeene, mis on sündinud tolerantsi ja vabaduse pinnaselt, võiks mõistev olla ka siis, kui kõik pingele vastu ei pea”. Üks asi, mis tabusid toidab, ongi nägemus väsimatutest artistidest, kes, plaadikohver selja taga veeremas, ühelt peolt teisele liiguvad. Cole küsib tabavalt, et miks paneb meid ohkama fakt, kui saame teada, et meie lemmik-DJ ei joogi. „Kuidas saaksime samastuda kellegagi, kes pole sama dekadentlik kui me ise?” Ehk ongi see üks hädade põhjustest, miks sellest nii palju rääkida ei taheta – triibust loobumine ja hotelli magama minemine teeb su automaatselt igavaks ning purustab fännide nägemuse sellest, milline üks DJ olema peaks. Kui Faithless raius oma 1998. aasta looga muusikaajalukku sõnad „God Is a DJ”, siis DJ võib olla küll ebajumal, aga mitte jumal, ning ta peab tegelema kõigile surelikele omaste probleemidega, olgu need füüsilised või psüühilised.

Ka Moby on öelnud, et ta pole kunagi käinud tuuril, tundmata ärevust, unetust või kogemata depressiivset meeleolu. „Sa võid endale korrutada, et oled õnnelik ja tänulik, enne kui su aju vahele segab ja ütleb: „Muide, me oleme armetud. Me oleme üksi, isoleeritud, närvilised ja depressiivsed.”” Tema võitleb selle vastu, võttes endale tuuril olles iga päev vähemalt 90 minutit, et teha harjutusi, joogat, mediteerida ning lisab sinna veel dieedi ja kainuse. „Ilma nende asjadeta läheks ma tuuril peast segi.”

Kui Faithless raius oma 1998. aasta looga muusikaajalukku sõnad „God Is a DJ”, siis DJ võib olla küll ebajumal, aga mitte jumal, ning ta peab tegelema kõigile surelikele omaste probleemidega, olgu need füüsilised või psüühilised.

Muusikaportaalis XLR8R ilmus hiljuti avameelne lugu, mille oli kirjutanud anonüümseks jääda soovinud, kuid väidetavalt teada-tuntud DJ, sellest, kuidas eluviis mõjutab tema lähisuhteid ja psüühikat, tuues välja samad korduvad paradoksid, nagu magamatus, pidev viibimine võõrastes kultuuriruumides, afterparty’d, kohustuslik kohalolu sotsiaalmeedias, et fänne oma tegemistega kursis hoida, ning tõsiasi, et lõpuks ei kutsuta sind enam sõprade juurde õhtusöökidele ega sünnipäevadele, kuna teatakse, et sa oled niikuinii jälle tuuril. Ta kirjutab, et elektrooniline muusika ja sellega kaasnev kultuur on olnud tema jaoks pelgupaik, kodu autsaiderile, kes pole kunagi olnud huvitatud peavoolukultuuri sobitumisest, ent toob välja, et ka sellel on omad lõksud. Ta lisab, et olles proovinud oma haigusest, milleks on diagnoositud raske kliiniline depressioon, rääkida, on ta kogenud nii tõelist empaatiat kui ka üsna suurel hulgal kahtlevaid seisukohti ja vaenulikkust. Mõned näevad seda solvanguna, kui tema positsioonil tegutsev inimene julgeb mitte ainult oma haigust tunnistada, vaid ka nentida, et tema elustiil on sellele kaasa aidanud.

Äsja valmis Suurbritannias tegutseva organisatsiooni Help Musicians tellitud uuring „Music and Depression”, mis vaatleb just nimelt muusika ning mentaalsete häirete vahel esinevaid seoseid ning seda ka žanripõhiselt. Westminsteri ülikooli teadur Sally-Ann Gross, üks uuringu korraldajatest, mainib intervjuus BBCle, et nende eesmärk ei ole muusikuid patologiseerida, justkui nad oleks rohkem altimad erinevatele haigustele kui teised, kuid tõdeb, et öine tuuritamisgraafik, individualistlik lähenemine, et kõik vastutavad oma edu eest ise, hüperkriitiline sotsiaalmeedia ning pidev arvuti taga töötamine muudavad tingimused kindlasti raskemaks kui mõnikümmend aastat tagasi.

Nende näidete eesmärk ei ole kindlasti parastada ega kritiseerida kedagi töö eest, mida armastatakse, või elustiili eest, mille siht on eelkõige pingeid maandada, ent tõsiasi on, et pealtnäha lõbusa maailma taga peitub palju faktoreid, mis aitavad kaasa mõrade tekkimisele psüühikas, sealhulgas depressioon, ärevus, mäluhäired, unehäired jms. Klubikultuur lasub kindlasti positiivsetel sammastel, ent kui läbukurat su õlal liiga valjuhäälselt kisa hakkab tegema ja sa õigel ajal tema pöörlema pandud reivirattast välja ei suuda ronida, tuleb endale meelde tuletada, et siis oleks aeg koju minna.