Ajal, kui ilmub ridamisi uudiseid, mis räägivad kasvavast huvist fosforiidikaevandamise vastu Eestis, on paslik meenutada, kuidas üks pilapilt keskkonnaküsimustes rahva meelsust kujundas.

Teame kõik, et väike eesti rahvas laulis end Nõukogude võimu alt vabaks. See on elav näide, kuidas vägivallatut vastupanu on võimalik kasutada ajaloo muutmise tööriistana. Vahest mäletame ka öölaulupidudele eelnenud protestimiitinguid, mis aitasid peatada hiiglaslike avamaakaevanduste plaani Virumaal. Seegi on näide rahumeelsest protestist, mis sillutas teed vabanemisele keskvõimu kütkeist. Tahaksin meenutada tollest ajast veel üht rahumeelse keskkonnaprotesti väljendust, mis ilmus avalikkuse ette naljapildina.

Keskkonnaprotest: poliitika või ellujäämise küsimus?

1996. aastal avaldas ameerika ajaloolane Jane Dawson uurimuse keskkonnaprotestidest Ida-Euroopas, väites, et keskkonnamured, näiteks protestid tuumaenergia vastu Leedus, hüdroelektrijaama vastu Lätis või fosforiidikaevandamise vastu Eestis, olid ainult kattevarjuks poliitilistele, s.t rahvuslikele tegutsemisajenditele.[1] Ta kirjutab, et taolised protestid ei olnud suunatud pelgalt potentsiaalselt ohtlike tehnoloogiliste lahenduste vastu, vaid kujutasid „koloniseeritud rahvaste appihüüdu imperialistliku keskuse antidemokraatlike sekkumiste pärast”. Dawson kahtleb, kas keskkonnakaitselist laadi protestid ja murede väljendamine olid ikka lõpuni siirad – pigem teenisid need ikka eeskätt Moskva võimu alt pääsemise eesmärki.

Kodanikuühiskonna tekkimise algfaasides on alati väga tavaline näha seal ka keskkondluse elemente.

India päritolu kultuuriloolane Ramachandra Guha osutab globaalsest keskkonnaajaloost kirjutades, et õigus tervislikule elukeskkonnale on üks põhilistest inimõigustest ja kodanikuühiskonna tekkimise algfaasides on alati väga tavaline näha seal ka keskkondluse elemente.[2] Keskkonnaküsimused ilmuvad sellistes olukordades välja tavaliselt käsikäes sotsiaalse õigluse teemadega. Siitkandi keskkondlust käsitledes osutab Guha, et Nõukogude Liidu algusaegadel oli keskkonnaalaste murede väljendamine võrdsustatud dissidentlusega, mis oli karistatav. Olukord läks märgatavalt paremaks alles perestroika ja glasnosti ajal, mis oli omakorda katalüsaatoriks keskkonnateemade laiema avalikkuse ette toomisele. Hakati kõnelema sellest, et keskvõim on paigutanud saastavaid tehaseid ja elektrijaamu sihilikult mitte Venemaa, vaid teiste liiduvabariikide territooriumidele.

Kas nalja võib teha?

Raamatus „Halb keskkondlus: iroonia ja lugupidamatus ökoloogilisel ajajärgul” („Bad Environmentalism: Irony and Irreverence in the Ecological Age”) küsib ameerika ökokriitik Nicole Seymour, kas keskkonnateemade üle võib nalja teha. Ellujäämine, väljasuremine, tohutuid kannatusi põhjustavad keskkonnakatastroofid, nagu üleujutused, maastikupõlengud, tornaadod, põud, jäävihm… Mis seal naerda on?

Eesti ajakirjanduse uurija Maarja Lõhmus on kirjutanud, et huumor on totalitaarsete režiimide Achilleuse kand. See lipsab läbi tsensuurisõelast – mitte alati, aga vahel ikka – ning seda on võimalik kasutada vahendina, millega smugeldada eksistentsiaalselt olulisi probleeme avalikkuse ette nii, et seda on raske jõuvõtetega takistada. Pelga pühalikkusega maailma ei päästa.

Ettevalmistused kevadkülviks

Eelneva jutu illustreerimiseks sobib hästi üks näide Eesti taasiseseisvumise ajast ehk kuidas ideoloogilistele nõudmistele on näiliselt vastu tuldud, kuid paari väikese liigutusega on toodud pildile nii poliitilised kui ka keskkonnaprobleemid. Otsest vastandumist ei ole, aga ridade vahelt lugema harjunud publikule on sõnum selge ja mõjus. 

Jutt käib Priit Pärna karikatuurist „Sitta kah!”, mis ilmus 1987. aastal kultuurilehe Sirp ja Vasar 8. mai numbris. Toona olid puudujäägid igapäevatöös ja olmes tavapäraseks satiiri ja naljategemise objektiks. Siin võime näha kevadkülvile pühendatud pildikest, mis käsitleb kunstväetiste nappust põllumajanduses ja innustab tööstust neid suuremas mahus juurde tootma, et tagada kogu rahvastiku heaolu. Kõik on korras, sest ka kultuuriinimeste ajaleht elab kaasa algavale agrotehnilisele hooajale, kinnitades nii oma sidet reaalse eluga.

Kui ainult poleks ühte väikest aga: see kaasaelamine on irooniline.

Näeme pildil hobusekronu, kes veab enda järel üle jõu käivalt suurt puuratastega sõnnikuvankrit, mille otsas troonib puhvaika ja vatipükstega mees, käes kena suur roostes hang. Koormast lendab parasjagu minema hangutäis sõnnikulatakaid. Need piirjooned ei vaja pikemat lahtiseletamist – see on äratuntavalt Eesti kuju. Ikooniline seos Eesti kui reaalse geograafilise üksusega on selgesti loodud. Aga mida see veel tähendab?

Äravaevatud hobuses võime näha Nõukogude plaanimajanduse iroonilist võrdpilti: põllumajandustootmisest pigistatakse välja viimane võhm; mingit tõotatud progressi ega kommunismi jõudmist ei paista silmapiiril ega ka kusagil mujal. Vaene hobune on nälginud ja ka põld ise on täiesti kurnatud, esiplaanil on mõned harvad murdunud kõrred. Põld täidab kogu pildi, aga sõnnikut, mis on vajalik mulla viljakuse taastamiseks, on ainult ühe nadi koorma jagu. Seda on ilmselgelt liiga vähe.

Planeedi põldudest ühe kuuendiku väetamiseks oli kavas üles kaevata ligi viiendik Eesti territooriumist.

Edasi mõtlemiseks on vaja teada ajaloolist konteksti. 1987. aastal toodi laiema avalikkuse ette NSV Liidu riikliku varude komitee kavatsus asuda Kirde-Eestis kaevandama fosforiiti, mis pidi aitama kaasa mineraalväetiste tootmise kasvule kogu Nõukogude Liidus.[3] Planeedi põldudest ühe kuuendiku väetamiseks oli kavas üles kaevata ligi viiendik Eesti territooriumist. Nii sümboliseerib lendlev Eesti-kujuline sõnnikukamakas Nõukogude võimu kolonialistlikku suhtumist oma liiduvabariikidesse: eeldatava keskse hüve saavutamiseks on asjakohane suhtuda teatud väiksematesse, perifeersetesse tükkidesse kui ärakasutamist vajavasse ressurssi. Koheldakse nagu sõnnikut, kui otsesõnu öelda.

Vankrilt põgenemine

Teisalt saab pildil oleva mehe suust kõlavat hüüatust „Sitta kah!” tõlgendada optimistlikumalt, mitte end tingimata sõnnikutükikesele ohvripositsiooni paigutades. See võib tähendada ka minnalaskvat hüüatust: „Las läheb, mis meil sest!” Siin kõlab igatsus, et hüppakski õige maha ja läheks oma teed!

Selle naljapildi huumor ei ole kahtlemata kuidagi iseäranis peen või intellektuaalne, pigem vastupidi: tegu on väga maalähedase situatsiooniga, mille puhul iga vaataja leiab oma tasandi või paar, mille üle naeru mugistada. Kuna pilt põhjustas suurt lugejahuvi ja vastukaja, jõudis see pärast äratrükkimist ringiga tagasi tsensorite kätte, kes seda teist korda vaadates samuti midagi ambivalentset tajusid, ja peatoimetaja sai karistada. Aga tegu oli juba tehtud.

Kas just see naljapilt tagas fosforiidisõja hoogsa käivitumise ja võiduka lõpu, seda saab tagantjärele konstrueerida nii ja naa. Igal juhul oli see aga edukas irooniakasutus, millega sai kiiresti ja ökonoomselt juhtida suure hulga lehelugejate tähelepanu nii keskkonda kui ka ühiskonda varitsevatele väga tõsistele ohtudele ja ühtlasi pakkuda välja võimalikke lahendusi. Nõukogude Liidu sõnnikuvankrilt lahkumine võis tunduda 1987. aastal paljudele veel ohtliku hüppena tundmatusse, aga vankrile jäämise hind oli ka üsna selgesti sõnastatud.

Nõudlus fosforiidi ja sellega koos kaevandatavate haruldaste muldmetallide järele kasvab praegu kogu maailmas, sh taas Eestis. Kaevandamissaadustest ei pea tegema ainult väetist, vaid fosforiidi ümber „kogunenud” muldmetalle saab pärast äärmiselt spetsiifilist eraldamis- ja töötlemisprotsessi kasutada akudes, droonides, magnetites, tuulegeneraatorites… Kaevandamise potentsiaalne kasu rahvamajandusele on suur. Teisel kaalukausil on aga küsimused jäätmete ladustamise ja keskkonnakahjude minimeerimise kohta, näiteks on kaevandamise üheks tavaliseks tagajärjeks häired veerežiimis. Kolmanda argumendina võib tajuda veel mõtet, et pigem kaevandame ise, kui et ükskord teevad seda mõned uued kolonisaatorid.

Nutta või naerda?

[1] Dawson, J. I. 1996. Eco-Nationalism: Anti-Nuclear Activism and National Identity in Russia, Lithuania, and Ukraine. Duke University Press.
[2] Guha, R. 1999. Environmentalism: A Global History. New York: Longman.
[3] Fosforiidisaagat on valgustatud mitmest vaatenurgast 2022. aastal ilmunud humanitaarteadusliku ajakirja Methis keskkondlusele pühendatud 30. numbris.

Kadri Tüür on keskkonnahumanitaar, kes elab Muhus, aga tööl käib Tallinna Ülikoolis. Tema õemees on geoloog, kes tegeleb fosforiidiuuringutega.