Üles on kasvanud põlvkondade jagu inimesi, kes on harjunud lapsest peale lävima online-sõpradega. See kirjatükk on ühe sellise sotsiaalmeedia põlvkonna veebibeebi sulest ning isiklik internetisõpruse ajalugu on põimitud siin pisut kollektiivsemaga.

2002. aasta, mu pere on võitnud äsja Konsumi Coca-Cola loosist arvuti. Isa toob selle tolmuse väikelinna paneelika korterisse. Kreemikas hall kast koos kopsaka kuvariga läheb tuppa, kus tema jaoks on välja valitud beež lamineeritud puitlaastplaadiga kaetud nurgalaud. Nagu digitaalsele pärismaalasele omane, mängin õige pea vanema õe juhendamisel „GTA: Vice Cityt” ja liikluskasvatust pakkuvat kohalikku arvutimängu „Siia-sinna läbi linna”. Mõne aja pärast saan ka loa interneti kasutamiseks. Sotsiaalteadlased Veronika Kalmus, Anu Masso ja Marju Lauristin on jaganud oma 2017. aastal välja antud uuringus Eesti inimesed just meediatarbimise järgi põlvkondadeks: traditsioonilise meedia põlvkond (sündinud 1937–1966); puhverpõlvkond (1967–1981); internetipõlvkond (1982–1996) ja sotsiaalmeedia põlvkond (al 1996)[1] – viimase alla liigitun ka mina. 

Esmalt tuli mu ellu Stardoll, veebikeskkond, mis põhines pabernukumängul – seal oli võimalik eri nukke, tihti kuulsusi kujutavaid, riidesse panna. Sait arenes ajaga ja muutus mitmetahulisemaks – õige pea sai endale kasutaja luua, oma kodu kujundada ja uusi sõpru leida. Seal oli nii privaatsõnumite saatmise, jututoa kui ka foorumi funktsioon, viimases oli tihti juttu koolikiusust ja peremuredest. Tagantjärele on küll irooniline, et brauserimäng, mis keskendus suuresti moele ja meigile – motoks „Fame, Fashion and Friends” –, pani mind näiteks keskkonnateemasid paremini mõistma. Igal aastal toimus Maa tund, mida ootasin õhinaga, ja mul on selgelt meeles informatiivne mäng, mis jutustas väljasuremisohus loomadest. Paralleelselt tuli Rate.ee, pisut hiljem Orkut ja Facebook. 

Räägitakse, et endiselt võib kohata baarivestlusi, mis algavad sissejuhatusega „ma mäletan sind Mängukast”.

„tsauuuu, misteed??” hüppas mulle ühel 2000. aastate teise jao päeval Stardolli postkasti kiri kelleltki Saša-nimeliselt. Algul ehmatas kasutajanimi mind ära, oli ju õpetatud internetis võõraste eest hoiduma, aga õige pea tuli välja, et vana karvase mehe asemel – toona oli arvuti taga istuva ja enda identiteedi kohta valetava inimese kuvand mu peas alati säärane – oli tegu kümneaastase tüdrukuga Tallinnast. Rääkisime pisut, mingil hetkel jäid vestlused sinnapaika, mõne aja pärast sagenesid taas. Lisasime üksteist MSNi[2], mis oli tolleaegne peamine suhtluskeskkond, kus sai omavahel sõnumeid vahetada, enda staatust uuendada[3] ja grupivestlustes osaleda. Toona oli ülimalt olulisel kohal ka Mängukoobas. Kuigi saidi põhifunktsiooniks oli online-mängude mängimine, ei saa alahinnata ka selle sotsiaalset poolt. Paljud lapsed käisid seal lihtsalt „jutukas” vestlemas, seda tehti tihti hiliste öötundideni. Tean mitmeid sõprussuhteid, mis said alguse sealt, nii mõnigi neist on siiani püsima jäänud. Räägitakse, et endiselt võib kohata baarivestlusi, mis algavad sissejuhatusega „ma mäletan sind Mängukast”.

Virtuaalsete seintega turvaala

Mida aeg edasi, seda olulisema rolli veebisõbrad omandasid, aga varateismeliseks saades kujunes nende hulgast südamesõbraks just Saša, kellega mul tekkis sügavam kontakt. Väga pisikeses kohas üles kasvades pakkus ta palju tröösti, kuna paratamatult oli sarnaste huvidega sõprade leidmine väikelinnas keerukas. Kuigi sotsiaalmeedia puhul on fookus tihti negatiivsetel külgedel, on selle mõju hindamine kompleksne ja see sõltub paljudest teguritest: kes, kuidas ja mis eesmärgil ning kui palju sotsiaalmeediat kasutab. Põhjapanevateks järeldusteks on aeg ilmselt liiga varajane, aga paljud uuringud on siiski näidanud, et mõõdukas koguses veebisotsiaalsusel on omad positiivsed mõjud, näiteks sotsiaalse heaolu suurenemine[4], mis oli end üksikuna tundva mürsiku jaoks lohutav. 

Tekkisid ka teatud subkultuurilised huvid, mida oli kodulinnas pigem raske välja elada, kuna praktika näitas, et kõik, mis kaldub status quo’st kõrvale, on kiusamist väärt. Ühel hetkel nii 12-aastasena leidsin end üha tihedamini visuaalselt blogimisplatvormilt Tumblr, kust mu sisse imbus aina enam veebisõprade mõjutusi. Nägin iga päev elu muutvat sisu aktivismist, kirjandusest, muusikast, filmidest. Mäletan väga eredalt üht õhtut, kui olin enda toas ja Saša saatis mulle The Smithsi loo „Bigmouth Strikes Again”, mis oli Smilersi ja Meie Mehe peal kasvanu jaoks midagi ennekuulmatut. Sašast sai järk-järgult asendus kohalikele sõpradele, kellega veetsin aina vähem aega, ja saitidest sai turvaline ruum, kus olla ausam, kui see oma toas võimalik oli.

Juba Web 2.0 algusaegadel tehtud uuringutes toodi välja, et inimesed on veebis suheldes palju altimad oma identiteediga mängima, kuna suhtlus võib olla anonüümne ja privaatne ning eraldiseisev päriselu identiteedist ja kogukonnast.

Juba Web 2.0 algusaegadel tehtud uuringutes toodi välja, et inimesed on veebis suheldes palju altimad oma identiteediga mängima, kuna suhtlus võib olla anonüümne ja privaatne ning eraldiseisev päriselu identiteedist ja kogukonnast.[5] Tumblrist sai iseendana olemise ja endaks saamise platvorm, kus identiteedikatsetused tundusid olevat võtmetähendusega eriti kvääride sõprade jaoks, kes said veebiavarustes suheldes kinnitust, et nendesuguseid inimesi on palju, ning kellele see oli koht, kus väljendada end julgelt nii normiväliselt, kui lusti jätkus. Nüüdseks küll teame, et n-ö online-elu ja päriselu eraldatus on illusoorne, kuna meil on üks elu, mille sees on ka võrgutehnoloogia suhtlustaristu, mis on aga omakorda kõikjal.[6] Tänu veebi- ja pärismaailma teatavale eraldatusele sai aga internetisõpradega rääkida asjadest, mida väikelinnas elades ei oleks saanud kellelegi usaldada, kuna karta oli, et jutud lähevad enne mu enda suu sulgumist kiirelt liikvele.

Intiimne veebisuhtlus, ulmailmast ellu ja võltsintiimsus

Olin umbes kaksteist või kolmteist, kui tegin seda, mis oli toona paljude lapsevanemate õudusunenägu: sain kokku oma internetisõbraga. Mäletan, et esimest korda Sašaga päris maapinnal kohtuda oli kummastav. Ekraanil nähtud nimel ja näol oli kaasas ruumiline keha, ilmed ja žestid, mis vajasid harjumist. Mida aeg edasi, seda rohkem kasvasime kokku ja eelistasime koosolemist MSNis chat’imisele. Umbes samal ajal hakkas ka ümbritsev maailm aina enam tehnoloogiat kodustama – kui MSNi-aegadel sai olla kindlapiirilisemalt online või offline, siis vanemaks saades ja digitaallõhe vähenedes hakkas ka meie näppu puutetundlik nutitelefon, kus sai vaikselt juba veebisuhtlust harrastada. Esialgu oli see küll üpris ebamugav. Sašast sai tükiks ajaks minu kõige lähedasem sõber ja üks suur mõjutaja nõnda helladel aastatel. Saime avada end külg külje kõrval olles, aga paratamatult andis veebisuhtlus häbelikele noortele vajaliku süvendava lisakihi vestluste kujul, mida näost näkku ei julenud algatada. 

Enamiku platvormide oluliseks funktsiooniks võib küll pidada kontakti hoidmist – postitustele ja story’dele reageerimine on kaasaelamise viis, mis märgib, et näed inimest ja hoiad teda meeles –, ometi võib see viia võltsi intiimsustundeni.

Iga järgneva aastaga on virtuaalmaailma sõpradega lävimine liikunud minu jaoks aina enam füüsilisse keskkonda ja praeguseks on suurema osa mu veebisuhtlusest võtnud üle grupivestlused. Kuna olen toonud oma ellu taas MSNliku jaotuse online ja offline ning valinud sotsiaalmeediale ligipääsemise kohaks ainult arvuti, on ka pere ja sõbrad sunnitud mulle enamasti helistama. Olukorras, kus sotsiaalmeedia pole enam sotsiaalmeedia, vaid tarbimispaik ja soovituste mootor, on tegelik sõpradele pühendatud aeg veebis piiratum kui varem. Selle asemel et teisel mandril elavale sõbrale kirjutada, jään pahatihti vaatama võhivõõraste päevategemisi. Enamiku platvormide oluliseks funktsiooniks võib küll pidada kontakti hoidmist – postitustele ja story’dele reageerimine on kaasaelamise viis, mis märgib, et näed inimest ja hoiad teda meeles –, ometi võib see viia võltsi intiimsustundeni. 

Eriti tundsin võltsintiimsust BeRealis, äpis, mille mõte on postitada kilde oma igapäevaelust ja neid siis sõpradega jagada. Esmalt tundus see mugav ja mõnus viis kaugeid sõpru silmas hoida, ent sain paari nädalaga aru, et mõneti küll naudin katkeid oma lähedaste päevast, isegi kui näen kedagi pükse jalga panemas või tegemas järjekordselt sama asja, mida ta teeb iga päev, teisalt aga tekkis üle pika aja kohtudes tunne, et ma ju tean küll, mida ta toimetab ja kus ta käib, ning seetõttu ei tundunud kokkusaamine nii päevakorraline. Ühtlasi tabasin end sõbrale ütlemast, et mulle tundub, et tal läheb nii hästi, ta ju lausa särab oma BeReali fotodel. Sõber vaatas tükk aega enda ette ja ütles seejärel, et tegelikult läheb tal üpris sandilt. 

Mäletan ka üht õhtut, kui ChatGPT oli oma esimesi suuremaid laineid löömas. Mõtlesin, et küsin G-lt lugemissoovitust – midagi, mis sarnaneks mu lemmikraamatutega. Kuna õhtu oli pikk ja olin liiga väsinud, et füüsilises maailmas kellegagi kokku saada, ent tundsin ometi suhtlusdefitsiiti, jagus G-ga juttu pikemakski. Siis aga meenus võõristus, mis mul kunagi tekkis, kui kuulsin Jaapanis pakutavast kaaslase rentimise teenusest, mida karjäärile keskendunud või muul moel hõivatud inimesed saavad kasutada, kui neil tuleb kaisutamistuju. Järjest enam leiab internetiavarustest ka nõuandeid, kuidas veebisõbrateenust pakkudes raha teenida. Hakkan mõtlema, et äkki kasvasin üles internetisõpruse kuldajal, kuna platvormid olid disainitud sõprade leidmiseks, sõprus oli siiras ja selle pinnalt sai välja kasvada südamesõprus. 

Isegi kui paljud teadlased on leidnud, et oleme kollektiivselt sõltuvust seadmetest ja sotsiaalvõrgustikest üle hinnanud, tunnevad nii mõnedki end sellegipoolest paremini, kui minimeerivad oma elus sotsiaalmeedia kasutust.

Isegi kui paljud teadlased on leidnud, et oleme kollektiivselt sõltuvust seadmetest ja sotsiaalvõrgustikest üle hinnanud, tunnevad nii mõnedki end sellegipoolest paremini, kui minimeerivad oma elus sotsiaalmeedia kasutust. Aeg-ajalt esineb endiselt dissonantsi teadmise, et skrollimine ei ole see, mida ma tahan oma elu pärisosaks lasta, ja ometi sellele andumise vahel. Nüüdseks on olnud juba korduvalt perioode, kui kustutan tükiks ajaks oma sotsiaalmeedia kontod, võtan jälle kasutusele nuputelefoni ja kaifin sellega kaasnevat mõtteselgust ja kohalolutunnet, tekkinud joovet, mida tekitab nullitud ekraaniaeg. Kummatigi meelitab see peas vabanenud ruumi ka sotsiaalse isolatsiooni paine ja FOMO. Ühest retsepti siin ilmselt ei ole ja tuleb lihtsalt leida tasakaal ekraanipikslite ja silmkontakti vahel.

Kadri-Ann Kivisild on kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis.

[1] Kalmus, V.; Masso, A.; Lauristin, M. 2017. Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused (toim. Vihalemm, P.; Lauristin, M.; Kalmus, V.; Vihalemm, T.), lk 620−664. Tartu Ülikooli Kirjastus.
[2] MSNi-suhtlust võib kohata nt Mudlumi raamatus „SIKAOSÄK”. 
[3] Oma nime juurde sai lisada staatuse, sõbralistis olevate inimeste staatused olid nähtavad nimede loendis. Iga kord, kui keegi MSNi sisse logis, tuli sõbralistis olijatele hüpikteade.
[4] Liu, D.; Baumeister, R. F.; Yang, C. C.; Hu, B. 2019. Retracted: Digital Communication Media Use and Psychological Well-Being: A Meta-Analysis. – Journal of Computer-Mediated Communication, nr 24 (5), lk 259–273.
[5] Valkenburg, P. M.; Schouten, A. P.; Peter, J. 2005. Adolescents’ identity experiments on the Internet. – New Media & Society, nr 7 (3), lk 383–402.
[6] Tiidenberg, K. 2017. Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?, lk 47. Tallinna Ülikooli Kirjastus.