Peaaegu sajandi eksisteerinud sotsiaalne ja esteetiline fenomen tekitab paradoksaalseid tundeid ka tänapäeval. Naiselik maskuliinsus hirmutab ja erutab, kuna see ühendab õrnuse enesekindlusega. 

Barbara Lehtna. Foto: Johanna Reinvald

Ma olen endale korduvalt kinnitanud, et ma ei põe internaliseeritud homofoobiat[1]. Ma olen ju ometigi avatud, haritud ja intelligentne inimene, kes ei diskrimineeriks kedagi rassi, seksuaalsuse või soo alusel, kõige vähem veel iseennast. Ja siiski on olnud seda teksti niivõrd keeruline kirjutada, et olen jõudnud asendustegevusi otsides korterile peaaegu kaks ringi remonti teha. Nimelt on siin elus täpselt kolm sõna, mis mind hoolimata kogu teraapiale kulutatud rahast endiselt raskelt ohkama panevad: naine, lesbi ja butch. Kõiki kolme on minu puhul mingil ajajärgul kasutatud ja kõiki kolme nii meeldivas kui ka alandavas võtmes. Kahele neist on järgnenud suudlused, ühele võõras mehine rusikas.

Energia, mis vaidlustab binaarsust

Lugesin butch’i-kultuurist esimest korda kuueteistaastasena, kui sain oma kasutusse kiirelt vananeva arvuti, mis tähendas, et ma ei pidanud enam oma eneseavastuslikke virtuaalretki nii hoolikalt planeerima ja võisin ööde kaupa ingliskeelseid foorumeid läbi kammida. Esiteks jõudis minuni 1993. aasta Vanity Fairi kaanefoto, millel poseerisid sugestiivsetes poosides koos maskuliinne ja ülikonnas kantrilaulja k.d. lang ja hüperfeminiinne supermodell Cindy Crawford, kes k.d. langil „habet ajas”, ja teiseks arusaam, et väljaspool seda fotot on „butch” sõimusõna nende naiste kohta, kes on isegi vähemuste seas vähemus.

Mäletan eriti hästi ühte foorumipostitust, kus arutati, kes on Ühendriikides ühiskondlikult kõige madalamal astmel. Kuigi selleks hetkeks olin juba aru saanud, et tõenäoliselt on see kas mustanahaline mees, kes võib oma õue peal kuuli saada, või siis immigrant, kes rohelist kaarti taga ajades end harjakappi majutab, oli foorumi ühine otsus, et need on need värdnaised, kes on „enda arust feministid, aga samal ajal tahavad olla nagu mehed, kuna nad kannavad meestele mõeldud riideid, teevad meestele mõeldud töid ja neil on lühikesed juuksed”. Alles aastaid hiljem sain aru, et see lihtlabane arusaam on butch’ikultuuri alati kummitanud. Seda on kinnitanud ameerika akadeemik Jack Halberstam, kes leiab, et butch’ikultuur ei ole lihtsalt maskuliinsuse matkimine kindlate käitumismaneeride ja riietumisstiiliga, vaid miski, mis aitab mõista, et maskuliinsus ei ole ainult paiksooliste meeste pärusmaa.[2] Halberstami arvates võib maskuliinsus eksisteerida ka väljaspool meeste kehasid (ingl female masculinity) ja kuna maskuliinsetele naistele ei kehti ühiskonna konstrueeritud soonormid, võib maskuliinsus avalduda naistes hoopis haavatavamal, siiramal ja empaatilisemal kujul. See omakorda tõestab, et toksiline maskuliinsus on patriarhaalse maailmakorra kõrvalsaadus, mida on võimalik hea tahtmise korral muuta.

Kuna maskuliinsetele naistele ei kehti ühiskonna konstrueeritud soonormid, võib maskuliinsus avalduda naistes hoopis haavatavamal, siiramal ja empaatilisemal kujul.

Ka tuntud ameerika filosoof Judith Butler on kirjutanud, et kuigi butch’ide identiteet koosneb tihti heteronormatiivse maskuliinsuse osistest, nagu n-ö mehelik riietusstiil, alaline enesekindlus ja seksuaalne dominantsus, panevad selle identiteedi kandjad oma enesetaju kokku nõnda, et loodud tähendused võimaldavad elada väljaspool konstrueeritud soo ja seksuaalsuse norme. Hea näitena toob Butler välja samasoolise paarisuhte, kus maskuliinsus ja feminiinsus võivad seguneda märksa inimlikumal kombel, mis laseb partneritel endal valida, kuidas näiteks koduseid toimetusi omavahel jagatakse. Seega veel kord: [3] Nii Halberstam kui ka Butler nõustuvad, et see ei tähenda, et kõik butch’id oleksid naised, kuna soo (ümber)defineerimise maailm on kõvasti keerulisem, läbipõimunum ja mitmetahulisem. Seda kinnitab ka ameerika-juudi kirjaniku Leslie Feinbergi kultusteose staatuse saavutanud poolautobiograafiline raamat „Stone Butch Blues” (1993)[4], mida ei ole kahjuks eesti keelde tõlgitud.

Barbara Lehtna. Foto: Johanna Reinvald

Feinbergi mammutteos keskendub minategelase, töölisklassist pärit Jess Goldbergi elule eelmise sajandi keskpaigas. Jess kogeb alates lapseeast, et tema sookompass ei ühti sellega, mida temalt nõutakse. Nimelt püüab ühiskond temast kõigest väest kleiti kandvat korralikku tüdrukut ja seejärel sukkpüksistatud naist kasvatada, kuid Jess soovib pigem proovida salaja selga oma isa riideid, et tunda ülikonnakanga raskust ja kuuluda nende naiste hulka, „kelle nägudes oli tugevust, kelle lõug oli piisavalt kandiline ja kelle silmades oli viha sama palju kui nende selgadel laiust”. Raamat kirjeldab nii minategelase meelevaldset suhet oma perega, kes ta juba lapseeas psühhiaatriahaiglasse paneb, kui ka vägivaldset koolikiusu, mis lõppeb grupivägistamisega. Jessi täiskasvanuaastad on samuti täis ohtrat verist seksuaalvägivalda, aga ka eneseavastusi, armumisi ning kohtumisi teiste väljatõugatutega, nagu põrandaalustes baarides töötavad drag queen’id, prostituudid ja transsoolised inimesed. Samas ei leia tegelane asu ka selles äraspidises maailmas ning otsustab kogetud vägivalla tulemusena ja valusatest kogemustest pääsemiseks lõpuks soolise ülemineku kasuks. Sellest ta küll elu lõpupoole siiski loobub, kuna mõistab, et ta ei olnud lõksus mitte naise kehas, vaid teda ümbritsenud ühiskonnas (mis jällegi ei tähenda, et see oleks nii kõigi butch’ide puhul, sest on ka transsoolisi butch’e). Õigupoolest kinnitas raamatu autor Feinberg veel enne oma surma 2014. aastal, et raamatu kirjutamise ajendiks ei olnud mitte kahe binaarsuse võimestamine, vaid vaidlustamine.

Feinbergi raamat, nagu ka arutelu butch’i-kultuuri teemal, mõjub nüüd, kolmkümmend aastat hiljem sama teravalt kui toona, aga teistel põhjustel. Nimelt on eelmisel sajandil tekkinud klassikaline butch’i-kultuur olnud juba kümmekond aastat jõulises identiteedikriisis. Oma õiguse olemasolule sulaselge vägivallaga välja võidelnud boomer’ite generatsiooni esindajad ei paista kuidagi haakuvat keeristormina soorevolutsiooni tegeva Z-generatsiooniga ja kuidas nad saaksidki, kui esimesed tunduvad olevat ehitanud oma identiteedi täpselt nendest (soo)binaarsustest, millele teised tuliselt vastu võitlevad. Samas, võib-olla oleks just praegu täiskasvanuikka jõudvatel kvääridel kasulik mõista, et planeedil Maa oli elu ka enne nende sündi ja see, mis võib praegu tunduda toksilise maskuliinsuse kopeerimine, võis olla pool sajandit tagasi kangelastegu.

Eelmisel sajandil tekkinud klassikaline butch’i-kultuur on olnud juba kümmekond aastat jõulises identiteedikriisis.

Butch raudse eesriide taga

Kui mõelda siinsele kontekstile, ei oska ma kahjuks nimetada ühtegi (vähemasti tuntud) eesti naist, kes oleks end avalikult butch’ina määratlenud. See iseenesest muidugi ei tähenda, et maskuliinseid naisi (või mitte-naisi) poleks Maarjamaal leidunud või ei leiduks ka tänapäeval. Tõenäoliselt leidis see kultuur meie kaldal eelmise sajandi jooksul pigem isegi veelgi salajasema vormi kui eespool kirjeldatu Ameerikas ning, olgem ausad, ka sellisel juhul on üsna raske kõrvutada Lääne töölisklassi elu siinse sotsialismi songermaaga. Küll aga tegi rootsivene sotsiaalteadlane Katja Sarajeva 2011. aastal Stockholmi Ülikoolis doktoritöö lesbide elust ja subkultuurist Moskvas 21. sajandil[5]. Sellest ülimahukast uuringust tuleb välja, et pigem negatiivse konnotatsiooniga sõna „butch” („буч”) ilmus venekeelsesse kultuuriruumi raudse eesriide kukkumise ning interneti laiema levikuga. Sarajeva lisab, et nõukogude ajal vastav termin siiski puudus, kuna ei olnud ühtegi prevaleerivat stiili, mille alla nood naised oleksid saanud ühiselt koonduda. Olid kindlad esteetilised märgid, millega üksteisele oma seksuaalsetest eelistustest märku anti, nagu teatud taskurätikute nähtav kandmine, aga avalikult maskuliinsena näida julgesid tõenäoliselt kaduvvähesed, kellest, tundub, ei jäänud kahjuks maha mingit märki.

Ma ei oska kahjuks nimetada ühtegi (vähemasti tuntud) eesti naist, kes oleks end avalikult butch’ina määratlenud.

See mõte võib küll olla meelevaldne, kuid kipun arvama, et ka Baltikumi kultuuriruumis võis toimuda nõukogude perioodil midagi sarnast: maskuliinsed naised eksisteerisid ka siin, kuid tõenäoliselt ei koondunud nad näiteks sobivate infokanalite vähesuse tõttu. Minu üllatuseks tõi ühe näite minu enese 82-aastane vanaema, kes kostis mõned aastad tagasi nõusid pestes nii muuseas, et ka tema tänaval elas kuuekümnendatel üks Marta, kes kandis alati ainult viigipükse, trakse, mansetinööpidega triiksärke ja pintsakuid ning elas koos teise naisega. Marta olevat käinud tööl kohalikus masinatehases ja seega oli tal oma riietusstiilile n-ö töölisalibi olemas, ning kuna mõlemad naised olid enne kokkukolimist üksikud, siis olgugi et jutud käisid, ei langenud neile vähemalt minu vanaema teada osaks erilist halvakspanu.

Barbara Lehtna. Foto: Johanna Reinvald

Samas võib selle mälumaastiku kujundajaks olla vaid minu liberaalne vanavanem, kes siinse teksti autorile vaid mõned aastad kleite selga surus, kuid siis loobus, kuna „tema lapselaps ei olnud küll päris tüdruk, aga eks see oli nii, kuna ta oli mõeldud poisina sündima, aga lapse ema tahtis titte kandes nii väga tüdrukut”. Selliseid lugusid olen kohanud ennegi, sest nii nagu nüüd, tuli ka eelmisel sajandil äraspidised asjad kuidagi ikkagi ära seletada ja müstilised loodusjõud on aidanud eesti inimesi nii enne kui ka pärast sajandivahetust.

Asi on su energias, totakas

Kuid kes see müstiline butch siis meie kultuuriruumis nüüdseks on? Milline ta välja näeb? Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. Tahaksin kõigest väest seda mõistet parema puudumisel iseenda kogemusega illustreerida, kuid siinkohal pean endale ikkagi tunnistama, et tegelikult põen minagi raskekujulist sisemist homofoobiat ja misogüüniat, mis tingib selle, et terminid, mis viitavad minu võimalikule feminiinsusele, on minus siiani negatiivset tunnet tekitanud. Ma olen nimelt aastaid õlgu võdistanud, kui keegi on julenud isegi vihjata, et ma olen butch. Samas on butch’iks olemise näilised tingimused – meeste osakonnast soetatud riided, maskuliinne soeng ja klassikaliselt mehelikuks tituleeritud huvid – minu puhul täidetud. Viisin selle teksti jaoks läbi kiire antropoloogilise küsitluse ehk küsisin oma abikaasa käest, kuidas tema mind mulle kõige lähedasema inimesena näeb või määratleb, ning vastuseks kõlas, et ma võiksin juba kord aru saada, et olen maskuliinne ka alasti, sest asi ei ole mitte „pükstes ja triiksärkides, vaid su energias, totakas”. 

Ma olen nimelt aastaid õlgu võdistanud, kui keegi on julenud isegi vihjata, et ma olen butch. Samas on butch’iks olemise näilised tingimused minu puhul täidetud.

Jah, see „totakas” tuli vist asja eest, sest selle vestluse taustal kummitas mind eelmisel aastal juhtunud seik. Olin just saamas 32-aastaseks ning töötasin mõned kuud Londonis. Nimelt viis teatritöö mu kokku queer-kunstniku Tink Flahertyga, kes kasutab nüüdseks asesõnu he/him, kuid identifitseerub häälekalt butch’ina. Ma arvan, et enne Tinkiga kohtumist ei olnud ma kohanud kedagi, kes näeks nii üheselt välja nagu mina oma vaimusilmas umbes kahekümne aasta pärast. Tink oli oma industriaalse lõikega teksapükstes, terava siluetiga kampsunis, bomber-jakis ja Dr. Martensi retrosaabastes täpselt nii muskuselõhnaline kui parfüüm, mida temast õhkas. Ühtaegu nii tugev ja enesekindel kui ka õrn ja haavatav, jagades oma ideid sellest, kuidas sooline identiteet võib olla täielikus tasakaalus maskuliinse ja feminiinse vahel, kuna mitte ükski omadussõna, mida ühe või teise kohta kasutatakse (sealjuures „nõrk”), ei tähenda midagi, ilma et me ise otsustaksime, mida see tähendab. Istusin, suu tahtmatult lahti vajunud, kuni Tink seletas täiesti teise teema sees, et butch on tema jaoks keegi, kes ei vaja oma olemasolule välist kinnitust, kuna tema enese sees on kõik olemas: esteetika ja energia, suhtumine ja sidusus. Ma ei tahtnud ja võib-olla pigem isegi ei osanud talle seda tol hetkel väljendada, aga õhtul vaikuses kiireloomulist Thamesi jõge vaadates sai mulle üheselt selgeks, et on aeg enesega tõtt vaadata. Ma ei pea olema butch, kuna kannan teatud riideid, ajan juukseid habemenoaga või ehitan hobikorras sõpradele köögimööblit. Ma olen butch, kuna ma ei ole mees ega naine, vaid keegi kolmas või hoopiski neljas või viies. Ma olen butch, kuna selleks et olla tugev, ei pea olema dominantne ega jõuline. Ma olen butch, kuna ma olen muutuv maailm ja see, mis sellele järgneb. 

[1] Internaliseeritud homofoobiaks loetakse enese vastu suunatud negatiivseid hoiakuid heteroseksuaalsusest erineva seksuaalse identiteedi tõttu. Lipkin, A. 1999. Understanding Homosexuality, Changing Schools.Westview Press.
[2] Halberstam, J. 2018. Female Masculinity. Duke University Press.
[3] Butler, J. 1990. Gender Trouble. Routledge.
[4] Feinberg, L. 1993. Stone Butch Blues. Firebrand Books.
[5] Sarajeva, K. 2011. Lesbian Lives, Sexuality, Spaces and Subculture in Moscow. Stockholm University.

Barbara Lehtna on lavastaja, mõtleja ja nautleja, keda huvitavad vastandlikud sotsiaalsed nähtused, mis lasevad uskuda, et kõik ei ole nii, nagu see alguses näib. 

Johanna Reinvald (@milkgirl373) tegeleb väga ebakvaliteetse foto- ja videograafiaga. Praegu õpib kaamerat kasutama.