„Magic Camp” (2012, USA, Flatbush Pictures). Režissöör ja produtsent Judd Ehrlich, operaatorid Laela Kilbourn ja Ryo Murakam, muusika Michael Hearst, osades Jonah Conlin, Zach Ivins, Zoe Reiches, Reed Spool, Brian Woodbridge jt.
Filmilavastaja Judd Ehrlichi tõsielufilm „Magic Camp” on südantsoojendav ja maagiat täis lugu noortest mustkunstnikest, kes tulevad kord aastas kokku Pennsylvania Bryn Mawri kolledžis toimuvasse mustkunstilaagrisse Tannen´s Magic Camp, et lihvida ühes laagris koos oma trikke, esinemisoskusi ja stiili.
Filmi teeb huvitavaks ja värskeks ennekõike see, et tegu on noorte ja lastega. Tohutu hulk noori mustkunstnikke ja nende silmamoondusi kiirgab elevust ja maagiat ekraanilt publikuni: noorte südikus ja pühendumus sütitavad ka auditooriumi kaasa elama. Kummastav on jälgida, kuidas nii palju ainulaadseid noori inimesi üritavad teiste seast välja paista ja olla veelgi erilisemad. Huvitav on ka jälgida, kuidas lapsed ja noored, kes ise võrdlevad Magic Campi American Idoliga, peavad samamoodi tulema toime pinge, stressi ja koduigatsusega.
Film järgib tavapärast ameerikalikku tõsielusarjade reeglistikku, tuues sisse dramaturgilised keerdkäigud ja manipuleerides vaatajatega. Filmi esimesed kümme minutit tekitavad elevust, näidates Magic Campi äsja jõudnud noori maagiaõpilasi. Sellele järgneb aga esimene langus: juhendaja range manitsus, et noortele, kes ei valda perfektselt põhitrikke, ei ole laagrisse asja. Järsk muusika katkestamine, lähiplaanid ehmunud noorte ja juhendaja karmist näost ning teised lihtsad tõsielusarjadest tuntud võtted üritavad huvi äratada, ent loovad samas kohati võltsi ja ebameeldiva elamuse. Kogu filmi kestel tekitatakse ikka ja jälle justkui kunstlikult draamat, mille eesmärk on mõistetav, kuid teisalt häiriv. Ebavajalikke stiliseeringuid aga pehmendab noorte endi siiras olek ja südamlikud pihtimused.
Michael Hearsti minimalistlik muusika lisab filmile veelgi salapära ja põnevust. Dokumentaalkaadreid ilmestavad võrratud animatsioonid, mis annavad filmile juurde armsat maagilisust. Animeeritud vahelõikudest tuleb, muide, välja ka mõnusalt irooniline fakt, et noorte mustkunstnike võistluse finaal toimus 13. ja reedel.
Ent kogu maagia taga peitub tegelikult lugu suureks kasvamiseks. Vaatajatele tutvustatakse Tourette’i sündroomi käes vaevlevat noormeest, naismustkunstnikke innustavat neiut, padukristlasest noorukit, düsleksiaga võitlevat poissi ja sihitult elus hulkuvat teismelist. Igaühel neist noortest on oma liigutav lugu ning nad peavad raskustest ja takistustest hoolimata pingutama, et saada professionaaliks. Vaatajale avatakse ka tagamaad ja põhjused, kuidas tegelased mustkunstini jõudsid ning mida see neile pakub, tekitades iga tegelasega emotsionaalse sideme.
Eelkõige kannab film klišeelikult positiivset sõnumit, et pühendudes kirglikult asjale, mida armastatakse, on kõik võimalik, olles hoolimata sellest omal moel päriselt ehe ja siiras. „Magic Camp” on meeldivaks ajaviiteks sobiv südamlik dokumentaal. Filmi süvenedes võib leida ka sügavamat mõtteainet, kuid kahjuks kuulub „Magic Camp” nende filmide hulka, mille puhul piisab peamise idee ja emotsiooni kätte saamiseks ka treileri vaatamisest.
Vaata Katusekino kava siit.
