Eestil diagnoositi uimastisõltuvus millalgi nullindate alguses. Sellele eelnes eiramisfaas ja järgnes pikem periood vangistuses. Kahjusid vähendades on Eesti taas uuele elule turgutatud. Nüüd vaidleb raske diagnoosiga patsient oma raviarstiga, et vähemalt meditsiinilise kanepi manustamine tuleks talle kasuks.

Foto: Agnes Joala

Millest me räägime, kui arutluse all on uimastipoliitika? Kas sellest, et Eesti on trooninud juba aastaid narkosurmade poolest Euroopas edetabeli tipus? Või sellest, et IRLi algatatud karistuspoliitika tulemusena on trellide taha sattunud teiste hulgas sadu pühapäevatarvitajaid? Või sellest, kuidas ühiskond suhtub narkomaanidesse stigmatiseerivalt? Või hoopis kanepi legaliseerimisest? Selles valdkonnas on igal osapoolel oma agenda ja sellest lähtuvalt ka jutupunktid.

Pealispinnal surfates jäävad silma loosungid, petitsioonid ning polariseerivad debatid. Veidi sügavamale kaevudes leiame raportikuhjade alt ametnikud tulemusi mõõtmas ning poliitikasoovitusi tegemas. Kui veab, võib juhtuda, et näed kirgliku poleemika ja kuiva arvumere taustal ka inimest.

Madalstart

Esmalt võiks värskendada mälu. Laialdane uimastitarbimine jõudis Eestisse alles üheksakümnendatel. See oli postsovetliku siirdeühiskonna üks sümptomitest. Paraku aga selline, mida diagnoositi eelkõige venekeelt kõneleva elanikkonna seas. Seega värskelt taasiseseisvunud väikeriigi sotsiaalprobleemide edetabelis paigutus see kuskile teise kümne piirimaile. Tõsi, häirekella helistati juba üheksakümnendate keskpaigas, aga seda tegid vene nimega prouad. Mäletate ehk veel Nelli Kalikova nime?

Äsja sotsiaalministeeriumis terviseala asekantsleriks nimetatud Maris Jesse ütleb, et praegused probleemid ulatuvad otsapidi üheksakümnendate keskpaiga vigadesse ja tegematajätmistesse. See oli aeg, mil tegutsemise asemel vaidlesid narkoloogid ning spetsialistid sotsiaalministeeriumis kahjude vähendamise teenuste mõttekuse üle. Toona polnud sugugi ebatavaline, kui valdkonna ekspert seadis metadoon-asendusravi tõenduspõhisuse kahtluse alla, sest see võis tema hinnangul aidata kaasa narkomaania levikule.

Elu tänavatel kulges aga omasoodu. Valitsuse ja parlamentääride trajektooriga see ei ristunud, kuni 2000. aasta lõpus plahvatas viitsütikuga pomm. Süstivate narkomaanide seas vallandus HIVi-epideemia. Veidi vähem kui pooleteise aasta jooksul teavitati 1831 HIVi nakatunud patsiendist. Võrdluseks registreeriti ainuüksi üheksakümnendatel kokku alla saja HIVi nakatunu. Kõik erimeelsused, mis ekspertidel kahjude vähendamisega seoses veel eksisteerisid, tuli kriisiolukorras kõrvale lükata. Erakorralise meetmena võeti kasutusele süstlavahetuspunktid. Programmist, millega 2001. aastal väga väikeste mahtude ja ressursside juures alustati – olukorra muutis veel markantsemaks tollal süstlavahetuspunktide ümbruses luusinud politsei –, on kujunenud nüüdseks Eesti jaoks uimastivaldkonnas seni suurim edulugu. Aastas vahetatakse süstlavahetuspunktides ligi 2,2 miljonit süstalt. See on ainus teenus, millega on Eestis kaetud 60% sihtgrupist. Ühesõnaga, sotsiaalvaldkonnas saadi oma õppetunnid kätte ja kahjude vähendamise teenuse mõttekust eksperdid Jesse sõnul enam ei vaidlusta.

Jesse on veendumusel, et alates sellest hetkest ehk siis viimase kümne aasta jooksul pole riik uimastipoliitikas midagi olulist enam tegemata jätnud. Isegi majanduskriis elati edukalt üle. Selle tõestuseks võib tuua süstivate narkomaanide arvu vähenemise, mis jääb erinevatel hinnangutel nüüd vahemikku 7000–9000. Seda on endiselt palju ja osalt on langus tingitud kõrgest suremusest. Samas näitavad uuringud, et uusi uimastisõltlasi tuleb peale vähem kui üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses – narkomaanide keskmine vanus on tõusnud ligi kümne aasta võrra.

Järgmine peatus – vangla

Kuid ärme lõpeta ajaloolist ekskurssi HIVi-epideemia juures. Sel momendil tõusis narkomaania ühiskondliku probleemina teravalt avalikkuse ja poliitikute teadvusesse ning epideemia kiiluvees purjetas 2003. aastal valimisvõiduni Res Publica, erakond, mis korraldas valimiste eel ümarlaua pealkirjaga „Sõda narkoärile”. Res Publica importis Eestisse Ameerikas juba aastakümneid kehtinud karmidel karistustel põhineva uimastipoliitika. Kui varasemad seadused viisid narkokuritegudes süüdimõistetud maksimaalselt kümneks aastaks trellide taha, siis seadusemuudatuse tulemusena tõsteti 2003. aasta lõpus karistusmäärasid kuni eluaegse vangistuseni. Seejuures karmistati karistusi ka paragrahv 183 ehk väikese koguse omamise eest süüdimõistetute jaoks, keda ähvardas nüüd potentsiaalselt kuni kolmeaastane vabadusekaotus. Tulemusena on aasta-aastalt paisunud jõudsalt rahvastik kinnipidamisasutustes, kus möödunud aasta seisuga viibib 620 süüdimõistetut, kelle kõige raskem kuritegu on seotud narkootikumidega. Nende osakaal vanglapopulatsioonis küündib 30 protsendini. Vähe sellest, enam levinud kuritegude seas on narkokuriteod ainus kategooria, kus vangistatud isikute arv on viimastel aastatel kasvanud.

Jako Salla justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonnast tunnistab, et ka jõustruktuurid on saanud oma õppetunni. „Enamik praegu vanglates istuvatest narkokurjategijatest on lihtsalt tarvitajad, sellega raha teenivad diilerid on selges vähemuses,” tõdeb Salla. Tema sõnul seisneb probleem liiga kõrges karistuse alampiiris, mis ei võimalda reaalsele vanglakaristusele alternatiive. Seda väljendavad ka prokuratuuri ja kohtu karistusmäärad, mis on jäänud selgelt alampiiri lähedale. Ilmselt on menetluse käigus aru saadud, et tegu pole narkokaubitsejatega, kelle eest on vaja ühiskonda kaitsta. Salla väitel on hakatud üha selgemalt tajuma oma senise tegevuse kahjusid, mille vähendamisel on põhimõtteline konsensus saavutatud.

Praegu manifesteerub see pigem detailides. Näiteks on valitsus sõnastanud ümber narkokuritegevust puudutavad prioriteedid, mis tähendab, et politsei peaks keskenduma oma tegevuses senisest enam tugevatoimeliste uimastite levitajatele. Eesti kontekstis tähendab see fentanüüliäri sihikule võtmist. Seni pole oodatud läbimurret fentanüüliparunite tabamisel saabunud. Viimasel viiel aastal on konfiskeeritud fentanüülikogused jäänud umbes ühe kilo piiresse, mis katab erinevatel hinnangutel Eesti süstivate narkomaanide koguarvu arvestades ära maksimaalselt nädalase vajaduse. Kui politsei nabib mõnes konkreetses piirkonnas kinni suure vahendaja, ei kesta selle mõju üle kolme nädala. Salla kirjeldab seda võitlusena mitmepealise hüdraga, mille pead kasvavad väga kiiresti tagasi, sest protsesse koordineeritakse väljaspool Eestit.

Foto: RoboticButtocks (CC by 2.0)

Seoses kanepiga, mille puhul on kasvanud viimastel aastatel hüppeliselt nii konfiskeerimiste arv kui ka kogused, soovitab Salla politseil oma seniseid menetluspraktikaid muuta. Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre kinnitab, et ka politsei soov on liikuda süsteemi suunas, kus iga juhtumit oleks võimalik vaagida individuaalselt, et eristada sõltlasi kurjategijatest. Justiitsministeerium plaanib aga piloteerida lähiajal mõnes suuremas Eesti linnas n-ö Portugali mudelit, kus erinevate narkootiliste ainete tarvitajad, kellega politsei oma töös kokku puutub, saadetakse kohtuveskite asemel hindamisele ja nõustamisele. Seal otsustatakse, millist sekkumist keegi vajab. See oleks väga positiivne lahendus, arvestades, et ligi kaks kolmandikku süstivatest narkomaanidest käib vanglasüsteemist läbi ja selle asemel saaks nad suunata kohustuslikus korras nõustamisteenuse juurde. Samas on näiteks võimalust süüdimõistetuid karistuse asemel ravile suunata Eestis juba mitu aastat proovitud, kuid seni ilma suurema eduta. Justiitsministeerium näitab näpuga sotsiaalvaldkonna suunas, kes on jätnud loomata vajalikud ravikohad. Tervise Arengu Instituut (TAI) omakorda osutab justiitsministeeriumi naiivsusele, kuna algselt sooviti suunata ravile ennekõike neid, kellel puudus varasem karistus. TAI nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonna juhataja Aljona Kurbatova selgitab, et ravile kvalifitseeruksid ennekõike need, kellel on sõltuvus ja seetõttu suure tõenäosusega ka pikem kriminaaltoimik. Tekkinud segaduse ja sõltlaste enda tõrjuva hoiaku tõttu on asendusravile suunatud inimesi olnud nelja aasta jooksul kõigest veerandsada.

Vaher haarab ohjad

Siit koorub välja Eesti praeguse narkopoliitika suurim kitsaskoht – tervishoiusüsteemi alarahastatus. Näiteks riiklikult rahastatud statsionaarseid ravikohti on Eestis 47, metadoon-asendusravi saab umbes 1000 uimastisõltlast, lühiajalist võõrutusraviteenust pakutakse ainult Tallinnas ja stimulantide, nagu amfetamiin ja ecstasy, tarvitajatele pole üldse teenuseid ette nähtud. Rääkimata siis sellest, et ravile lisaks vajavad uimastisõltlased mitmeid sotsiaalteenuseid alates võlanõustamisest kuni eluasemeni välja. Isegi süstlavahetuspunktide edulugu varjutab nende puudulik geograafiline paiknemine. TAI, kes erinevaid riiklikke sekkumisi rahastab, on neist probleemidest teadlik. Jõudumööda üritatakse teenuseid juurde luua või laiendada.

Keskkond sotsiaalvaldkonnas muutuste sisseviimiseks on iseenesest soodne. Sotside esimees Jevgeni Ossinovski tuli värske terviseministrina TAI jutule, südamel kolm lahendamist vajavat probleemi: alkohol, HIV ja narkomaania. Toona veel TAI juhina töötanud Jesse meenutab, et see oli esimene kord, kui mõni sotsiaalminister neid valdkondi eraldi esile on tõstnud. Ossinovski on aidanud võidelda valitsuses juurde ka rahalisi vahendeid, mille abiga on plaanis näiteks rehabilitatsiooniteenuste laiendamine. See on maksumaksja jaoks üks kallimaid narkomaaniaravi protseduure üldse. Ühe ravikoha eest Viljandi Haiglas või Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuses maksab riik umbes 20 000 eurot.

Kummati ei ole Ossinovski sugugi see minister, kes uimastiennetuse valitsuskomisjoni juhib. See roll läks juba 2012. aastal üle siseministrile, kelleks oli sel ajal Ken-Marti Vaher. Asjaosaliste sõnutsi võitles Vaher siseministrina kahjude vähendamise ja narkomaaniaravi teenuste eest isegi rohkem kui reformierakondlastest sotsiaalministrid, kellest üks on praeguseks valitsusjuhi kohal. Nii Kurbatova kui ka Jesse leiavad, et Vaheri algatus on sellele valdkonnale igati kasuks tulnud. „Oluline on, et juht ise usuks sellesse,” ütleb Kurbatova. Ja Vaher uskus. Tema eestvedamisel ja survestamisel koostati narkomaania valge raamat, mida isegi uimastiaktivistid on nimetanud üsna mõistlikuks dokumendiks. Kurbatova sõnutsi seisis Vaher ka naloksooniprogrammi maaletoomise eest. Naloksoon on ravim, mida kasutatakse vastumeetmena opioidide mürgistuse korral. Varem kuulus see ainult kiirabi arsenali, kuid Šotimaalt üle võetud pilootprogrammi käigus on seda jagatud alates 2013. aastast ka rohkem kui tuhandele opioidisõltlasele, kes saavad kaaslast üledoosi korral aidata. Sellest programmist võib kujuneda tõenäoliselt Eesti järgmine edulugu, sest juba praegu on narkosurmad näitamas jõudsalt langustrendi. Neli aastat tagasi suri uimastite tõttu aastas 170 inimest, möödunud aastal oli see number 84. Kurbatova lubab, et narkosurmade vähenemine on üks valges raamatus sõnastatud eesmärkidest, mis ka täitub.

Samas on TAI avalikult välja öelnud, et reaalselt mitmeid elusid säästnud programmi käivitamine kulges erinevate osapoolte vastuseisu tõttu üle kivide ja kändude. Eksperdid võisid isekeskis ju kahjude vähendamise teenustes nullindatel üksmeelele jõuda, kuid laiem avalikkus ja mitmed potentsiaalsed partnerid on jätkuvalt skeptilised. Kurbatova nimetab seda hirmuks vastuoluliste sekkumiste rakendamisel. Tema sõnutsi on olnud väga raske võtta vastu ideoloogiat, mille kohaselt väärivad uimastisõltlased meetmeid, mis aitavad neil narkootikumidest loobumata kaua ja võimalikult tervena elada. Ilmselt oleks kisa suur, kui TAI hakkaks inimestele õpetama, kuidas õigesti süstida, et terviseprobleeme vältida. Või mida arvata teavituskampaaniast, mis soovitab süstimise asemel narkootikume suitsetada, sest see on tervislikum? Järgmisel aastal hakkab TAI analüüsima veel ühte valges raamatus ettepanekuna kirjas olevat vastuolulist meedet ehk sõltlastele suunatud süstimiskabinette.

Narkomaanide stigmatiseerimine on tervishoiutöötajate seas laiemalt probleemiks. Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervise professor Anneli Uusküla toob välja, et apteekides pole uimastisõltlased eriti oodatud kliendid. „Apteekrite seas on väga erinevat suhtumist – on selliseid, kes ütlevad, et me ei müü teile, meil pole süstlaid ja me ei taha teid mitte kunagi näha, aga ka selliseid, kes suhtuvad sõltlastesse rahulikult.” Kuna süstivatest narkomaanidest ligi 30% jaoks on apteegid peamiseks süstalde vahetamise kohaks, võiksid sealsed töötajad Uusküla hinnangul oma rolli rahvatervise spetsialistina paremini tunnetada. Seda on aga raske muuta, kui taustal kõlab laiem arusaam, et ise oled süüdi, et hakkasid narkomaaniks. Isegi kui süstlavahetuse vajalikkust vaikimisi aktsepteeritakse, soovivad rahumeelsed linnakodanikud, et teenus kolitaks nende silme alt ära.

Foto: Lord Jim (CC by 2.0)

Põhimõtteliselt tahetakse narkomaanid nõnda oma kodust välja tõsta. Just niimoodi kirjeldavad Stockmannist kõigest kiviviske kaugusel asuva MTÜ Convictuse töötajad oma klientide suhtumist süstlavahetuspunkti. Teine kodu. Paljud Convictuse töötajad on ise kunagi aineid tarbinud. Süstlaid vahetama tulnud klientide jaoks on nad omad inimesed. Aga mitte ainult. Siinne kollektiiv ei taha kedagi veenda ega survestada. Keskendutakse toetava keskkonna loomisele, mis narkomaanidel tihtilugu puudub. Sotsiaaltöötaja Nadežda Afanasjeva ütleb, et nende sooviks on näha inimest haiguse taga, sest nagu ta mulle filosoofiliselt kinnitas: „Haigus on paha, aga inimene on hea.” Selline suhtumine on teravas kontrastis ümberkaudsete elanike arusaamadega, kelle jaoks vallandab sõna „narkomaan” automaatselt paanika. Algusaastatel surisesid ka selle asutuse ümber kaamerad ning kohalikega „käis sõda”.

Poliitikud kapis

Sellel suvel lahvatanud poleemika Erika tänaval paiknenud süstlavahetuspunkti kolimise ümber on järgmine lahing samas sõjas. Raimond Kaljulaid on Pelgulinna Seltsi poolt kohtusse kaevatud Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse noor ja uuendusmeelne juht, kelle töökoht asub olude sunnil ajutiselt süstlavahetuspunktiga ühe katuse all. Kaljulaid on kulutanud viimastel kuudel palju aega ja närvirakke vihaste linnakodanikega vaidlemisele. Teda on tabanud „narkomaanide poputamise” pärast süüdistuste laviin. Kodukootud eksperdid on soovitanud tal sõltlased parem kusagile üksikule saarele saata, kus nad siis ennast „rahus surnuks süstida saavad”. Kaljulaid sellise seisukohaga ei nõustu ja näeks hea meelega Eesti senise narkopoliitika põhjalikku revisjoni. Ta pillub kriitikanooli nii karistuspoliitika kui ka sõltuvusravi alarahastuse suunas. „Me oleme teinud abi saamise liiga keeruliseks. Sõltlane peab olema üliinimene, et hakkama saada.” Tema nägemuses peaks sõltlaste abistamine olema sama lihtne nagu praegu kopsupõletiku puhul – lähed oma perearsti juurde, kes suunab su edasi sõltuvusega tegeleva eriarsti juurde ja sealt uuringutele.

Kaljulaid on kummaline nähtus Eesti poliitikas – poliitik, kes on muutnud uimastiprobleemi oma agenda keskseks osaks. Ometi peaks ta Keskerakonna pikaaegse kampaaniameistrina hästi teadma, et selles valdkonnas hääli maas ei ole. Ta möönab ka ise, et üleriigilise valimiskampaania kolme põhilise teema hulka ei kvalifitseeru sõltuvus ilmselt kunagi. Murelikuks teeb pigem see, et Eesti üks suurim sotsiaalne probleem on olnud suurte erakondade radarilt seni peaaegu täielikult maas. Kaljulaid ei mäleta, et tema koduerakond oleks seda küsimust 15 aasta jooksul fraktsiooni või juhatuse tasemel tõsiselt arutanud. Ometi võiks see olla nii Keskerakonna teema, kui üldse saab.

Siiski on järjest enam märgata, kuidas nišivaldkond muutub poliitikute seas oluliseks. Viimaste valimiste eel sotside ridadesse astunud Siim Tuisk on üks Eesti juhtivaid uimastiaktiviste. Tema ei tee oma vaadetest saladust, aga usub, et väga paljud liberaalsema narkopoliitika pooldajad on alles kapis. Tuisk pakub, et praeguses riigikogu koosseisus võiks näiteks kanepi reguleerimise toetajaid olla umbes 20, kuid poliitikud võtavad seda selgelt aeglaselt, et mitte avalikkust hirmutada. „Keegi ei taha, et korduks see, mis juhtus viimati alkoholiseaduse muudatusega,” toob Tuisk hoiatava näite. Erakondadeülene konsensus olevat olemas seoses ravikanepiga, mille puhul on lähiaastatel oodata olulist läbimurret. Ülejäänud poliitikasuundades on võimalik muuta komakohti, mitte avada päris uusi peatükke ega teha täiendusi kehtivatele. Vähemalt seni, kuniks riigitüüri juures on IRL ja justiitsministri kohal Urmas Reinsalu.

Foto: BsAs (CC by 2.0)

Meeletut poolehoidu Tuisu ideed sotside hulgas siiski saavutanud pole. Kaheldav on, kuivõrd sotsid julgeksid järgmistel valimistel näiteks kanepituru riikliku reguleerimise plaaniga välja tulla. Just sellise plaaniga, kuigi retoorikas veel hiilivalt, tulid möödunud valimistel lagedale rohelised. Retooriline hiilivus väljendus selles, et laiem regulatsioon rakendati ravikanepi kättesaadavuse parandamise vankri taha. Erakonna esimees Aleksander Laane oli hiljuti veel ise keeluseaduse pooldaja, kuid parteisiseste vaidluste tulemusena ja üha uute teadusuuringute valguses pidi ta lõpuks tunnistama, et tal napib argumente oma seisukoha kaitsmiseks. Nii muutsid rohelised oma programmi veelgi rohelisemaks, astudes sammu lähemale roheliste seisukohtadele rahvusvahelisel tasandil. „Üle maailma on selline tendents, et rohelised lükkavad teema ülesse, tegeledes eelkõige meditsiinilise poolega, sest see on paljude jaoks eluliselt oluline teema,” avab Laane tausta.

Legalize it!

Tõsi, parlamendivälise erakonnana on roheliste tegutsemisvõimekus piiratud. Päästerõngana on haaratud kinni petitsioonide esitamise võimalusest. Praegu ripub lehel rahvaalgatus.ee üleval roheliste algatatud ravikanepi petitsioon, mis seab valitsusele kohustuseks töötada hiljemalt järgmise aasta märtsiks välja ravikanepit puudutav regulatsioonipakett, nii et veel enne järgmist suvepuhkust oleks võimalik see vastu võtta. See ripub seal kõrvuti Elver Loho petitsiooniga, kus lisaks meditsiinilise kanepi kättesaadavuse parandamisele nõutakse ravikanepi ekspordiks tootmise lubamist ning kanepituru riikliku regulatsiooni kaalumist. Kollektiivsed palvekirjad ongi muutunud valdkonna aktivistide üheks peamiseks surve avaldamise mehhanismiks. Kevadel jõudis Kaur Kenderi algatatud petitsioon „Laske elada” riigikogu õiguskomisjoni lauale. Kender lükkas Siim Tuisu koos ennast uimastipoliitika vaatlejaks nimetava Mart Kalvetiga tanki. Nemad pidid poliitikutega laua ümber istuma ja allakirjutanute eest kostma.

Kanepiregulatsioonide pooldajad on vähemalt sotsiaalmeedias üks häälekaimaid huvigruppe. Paraku tunnistavad asjaosalised ka ise, et nende kuvand avalikkuse silmis jätab soovida. Kender on loomulikult omaette ooper, kuid ka erinevate metal-bändide ninamehena tuntud Kalvet pole mingi ontlik paipoiss, kes võiks tädi Maali kanepi kasulikkuses ära veenda. Just oma ebasobiva imago tõttu ei soovinud Kalvet ise pikka aega pildile trügida, kuigi kirjutas juba üheksandas klassis lõputöö teemal „Psühhotroopsed taimed ja loomad Eesti looduses”. Vaikusevannet murdma sundis teda lõpuks TAI ärritav teavituskampaania ning nüüdseks on Kalvet „rohelise mõtteviisiga” inimeste seas niivõrd tuntud, et talle tullakse tänaval õlale patsutama või tehakse arvutisalongis soodustust. Sellised poolanonüümsed poolehoiuavaldused teevad Kalvetile kõige rohkem heameelt. Samuti on ta suutnud tõestada piisavalt oma parketikõlbulikkust, millest annab tunnistust üha sagedasem laua äärde kutsumine, kui kõrgemal tasandil uimastitemaatikat arutatakse.

Laane, Tuisu ja Kalveti argumendid on uimastipoliitika aktivistide seas levinud: oma kahjupotentsiaalilt on alkohol ja tubakas ohtlikumad, raha rändab mustale turule, karistamine on riigile kokkuvõttes kallim. Praegu tegelevad kõik kolm esmajärjekorras ravikanepi rindel. Roheliste petitsioon on mõeldud toetama oktoobris avalikustatavat ravikanepi tarvitajate seas korraldatud uuringut, mille taga on Kalveti juhitav MTÜ Ravikanep. Nagu Tuisk selgitab, on meditsiinilise kanepi kaudu võimalik hakata liikuma liberaalsema narkopoliitika suunas. Ta võrdleb seda geiabieludega, mille puhul hakatakse esialgu andma näiteks partnerluslepingu tüüpi õigusi, kuid sellele järgneb hiljem abielu seadustamine. „Ühel hetkel hakkab päriselu seaduste üle domineerima ehk tekib suur hulk inimesi, kes ütlevad, et seadused peaksid olema päriseluga kooskõlas,” on Tuisk veendunud.

Kui üldiselt võib väita, et ametnike, aktivistide ja poliitikute arusaamad narkoprobleemi lahendamisel erinevad pigem detailide poolest, siis meelelahutusliku kanepi reguleerimise või mingil kujul legaliseerimisega seoses on vastasseis põhimõtteline. TAI üldine seisukoht on, et uimastivaldkond peab olema ühtselt reguleeritud ning kanepile eristaatuse andmine pole põhjendatud. Ka sellest jäävad inimesed sõltuvusse. Kes ei usu, sellel soovitab Kurbatova külastada Tallinna Lastehaiglas viibivaid psühhoosiga noori. Jesse ei näe, et Eestil oleks valmidust ja võimekust tulla toime vaimse tervise probleemidega, mida kanepituru reguleerimine endaga paratamatult kaasa toob. „Kui riik on andnud mingile ainele sotsiaalse aktsepti, peab ta olema valmis ka tagajärgede eest vastutama,” selgitab Jesse. Nii kaua, kuni pole investeeringuid teenustesse ega analüüse nende maksumuse kohta, pole mõtet rääkida ka kanepi legaliseerimisest.

Aga miks on ikkagi alkohol ja tubakas legaalsed? Jesse selgitab, et piir on tõmmatud ajalooliselt – kuna alkoholi tootmise ja joomisega on tegeletud siinsel maal sajandeid, kanepi tarvitamisega aga mitte, kajastub see ka seadusandluses. Pigem töötavad nii TAI kui ka sotsiaalministeerium selle nimel, et kunagi joonistatud piire tagasi tõmmata ja alkohol pjedestaalilt kukutada. „Me peame tegelema Eestis enese uimastamise sotsiaalse aktsepteeritavuse vähendamisega,” sõnastab Jesse oma eesmärgi.

Foto: m.a.r.c. (CC by 2.0)

Disainides sõltlasest inimest

Sellele eesmärgile töötaks igasugune uimastiregulatsioonide liberaliseerimine põhimõtteliselt vastu. Samas töötab sotsiaalsele aktsepteeritavusele keskendumine vastu ka jõustruktuuride soovile karistuspraktikaga ühiskonnale vähem kahju teha. Salla nendib, et 15 aastat on narkodebatt olnud liiga universaalne. „Kui me tuleksime nüüd välja sõnumiga, et määrame karmimaid karistusi ohtlike uimastite vahendajatele ja käitlejatele, siis kardetakse, et see kõlab inimestele nii, nagu mõned uimastid oleksid ohutumad ja tolereeritumad.” Seega on nulltolerantsist rääkimine vilja kandnud ning seisab vähemalt praegu jalus karistuspoliitika diferentseerimisel või suure koguse piiri tõstmisel, rääkimata siis kanepi legaliseerimisest. Salla viitab siinkohal suvel avaldatud Turu-uuringute ASi küsitlusele, milles 87% vastanutest ei pooldanud kanepi legaliseerimist. Tõsi küll, MTÜ Ravikanepil on sahtlist võtta TNS Emori uuring, kus kanepituru riikliku reguleerimise pooldajate protsent oli koguni 67! See küsimus lõhestab ühiskonnale lisaks ka uuringufirmasid.

Säärane andmete lahknevus ja nende mänguline tõlgendamine tundub olevat kanepidebatis sümptomaatiline. Aktivistid armastavad kõneleda kordades suurematest alkoholikahjudest, Jesse osutab aga, et selliste tulemusteni on jõutud tihti praegust konteksti arvestades, kus alkoholi liigtarvitajaid ongi kordades rohkem. Samamoodi tõstavad reguleerimise pooldajad esile värskeid andmeid nendest USA osariikidest, kus meditsiiniline kanep on olnud kättesaadav, kuid üllatuslikult on vähenenud nii alkoholi kui ka kanepi tarbimine. Jesse omakorda näitab Eesti rahvastiku tervisekäitumise uuringut, millest selgub, et sagedased kanepitarvitajad armastavad juua ka keskmisest rohkem vägijooke ning on üldse altimad erinevatele riskikäitumistele. The jury is still out. Kõik maailma terviseedendajad ja poliitikakujundajad vaatavad pingsalt legaliseerimise teed läinud osariikide ning Uruguay poole. Soovitakse näha eelkõige pikaajalisi mõjusid, mis aasta-kahe jooksul ei ilmne.

Kalvet usub siiski, et paradigmanihe uimastipoliitikas on kohe-kohe käes ning kui see viimaks saabub, vaatame nüüdsele süsteemile tagasi umbes samamoodi nagu praegu orjapidamisele või naiste valimisõiguse puudumisele. „Kui uimastipoliitika oleks ideoloogiavaba ja põhineks üksnes mõõdikutel, siis oleks ammu tõmmatud karistuspoliitikale punane kriips peale,” arvab Kalvet. Ühel hetkel pole tema sõnul ka Eesti poliitikutel võimalik antud probleemi eirata, vaadates kas või seda, kuidas üledoosi teinute rahvuslik kuuluvus on muutunud – probleem on jõudnud juba ammu Sillamäelt Viimsisse, Kadriorgu ja südalinna. See teeb aktivistide töö lihtsamaks, sest saab osutada disainerile ja muusikule, kes on sotsiaalselt aktsepteeritumal positsioonil. „Pühapäevatarvitajaid on lihtsam normaalseteks inimesteks brändida kui süstivaid sõltlasi,” nendib Tuisk.

Kummati võib tõesti väita, et tegu on osaliselt mainekujundusliku probleemiga. Selles mõttes on igati loogiline, et esimeseks võitluseks on valitud ravikanep. Aga olgem ausad, Eesti kontekstis on kanep saanud ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Meie narkosurmad ei ole tingitud kanepiürdist, vaid fentanüülist. „Küürutarvitajate” eestkostjaks avalikkuse ees on aga üksnes anonüümne HAPKOMAH ja vähesemal määral tema sugar daddy Kender. Kes aga esindaks seda huvigruppi, kui arutluse all on see, kuidas laiendada naloksooniprogrammi? Või kuhu rajada järgmine süstlavahetuspunkt? Süstiv narkomaan on olnud Eestis seni vaikiv kaasreisija, kelle üle tehakse otsuseid ideoloogiast, statistikast ja välismaisest kogemusest lähtuvalt. Lootust siiski on, et reaalsete inimeste hääl hakkab arvude taustal jõulisemalt kostma. Väidetavalt on Ida-Virumaal loomisel endiste ja praeguste süstivate narkomaanide esindusorganisatsioon. Pikemas perspektiivis seisab nende ees aga sisyphoslik ülesanne: kuidas veenda laiemat avalikkust selles, et ka süstla otsa sattunud Igor Kohtla-Järvelt väärib ja vajab ühiskonnalt tuge?

Foto esilehel: torbakhopper (CC by 2.0)