Olid ajad, mil uudishimulikud mehed luusisid, lillekimbud pihus, ümber sünnitusmajade, mille ustel pidasid valvet ähvardavad nõukogudemeelsed ämmaemandad. Värskeid isasid hoiti sünnitusruumidest ohutus kauguses. Need ajad on õnneks läbi saanud.

Theodor Kuningas. Illustratsioon: Lilian Hiob

Teodori prognoositud sünniaeg pidi olema 9. juuni. Leppisime kokku, et 15. ja 17. juuni on sündimiseks välistatud, sest neil kuupäevil on mul esinemised Hiiumaal ja Leigol. Valgamaalt veel, kuid Hiiumaalt poleks mul olnud kuidagi võimalik aegsasti doula-kohustusi täitma jõuda. Nädal oli möödunud, kuid poiss puksis endiselt jalgadega emale roiete vahele. „Ikka veel rase?!” imestasid sõbrad, kui Tallinnasse asjatama sattusime.
17. juuni öö. Sõidan Valgamaalt koju Käsmu poole. Kuulan Miljardite demosid, kahe nädala pärast on stuudios plaadi salvestamine, kuid enamik minu partiidest on veel puudu. Sõit on viljakas. Jõuan koju kell kolm ning selmet magama minna, avan arvutis tuttavad projektid ning laulan autos pähe turgatanud jupid salve. Kes teab, millal järgmine kord alles asjaga tegeleda saan…

Tegin õigesti, sest hommikul kell 9 saan sisse lülitada tuhurakenduse, mida poolteist kuud varem sarnases situatsioonis olnud sõber Madis (Madis Ligema, nimi muutmata) mulle soovitas.
„10 sekundi pärast on järgmine kokkutõmme,” spekuleerin tehnoloogia abiga.
Valugrimassid Keidu näol kinnitavad öeldut. Lülitan stopperi sisse. Üks minut ja 40 sekundit.
Keit helistab ämmaemand Minnile, kes soovitab vaikselt tulema hakata.

Suurem osa haiglas vajaminevast on meil juba maikuust saati pakitud. Teen veel köögis rahulikult ühe võileiva. „Kuulge, hakake juba minema,” ütleb mu ema närviliselt, taamalt kõrvus Keidu rasked sisinad.
Nagu rooli taha istudes tavaks saanud, algab sõit pikamaa-bussijuhiks kehastumisega. Tšššph…

„Lugupeetud reisijad, siin on teie sohver Marten Kuningas. Alustame reisi Käsmust Ida-Tallinna keskhaigla sünnitusmajja. Kell on 12.20, orienteeruv sõiduaeg on 40 minutit. Õhutemperatuur on 14 kraadi Celsiuse järgi, puhub tuul kiirusega circa 10 meetrit sekundis. Tuletan teile meelde, et auto salongis on suitsetamine keelatud. Soovin teile meeldivat reisi.” Tšššph…

Tagaistmelt kostab ainult valuoigeid, mis süvenevad, kui rehv mõnest konarusest üle sõidab. Kotka risti jõudes meenub, et meil on ju sünnituseks esitusloend kokku pandud. Siinkohal tasub ära märkida Walesi kultusbändi Manic Street Preachersi trompetisti Sean Moore’i panus sellesse sünnituslukku. Nimelt olin tutvustanud Keidule selle mulle väga südamelähedase ansambli loomingut. Käisime koos nende viimasel Tallinna kontserdilgi. Mitte eriti üllatavalt ei tekita see muusika ühes naisterahvas erilisi kirgi. Küll aga jäävad sõelale kolm pala, mida ühendab trompetisoolo, mille puhujaks on trummar (kelle nime saab tuletada, kui mõelda legendaarsetele James Bondi osatäitjatele), ehk „Ocean Spray”, „Horses Under Starlight” ja „Kevin Carter”. Just viimane lugu Pulitzeri auhinna võitnud fotograafist näib oma intensiivsusega meie sõitu leevendavat.

Kui suurele maanteele keeran ja tee tasasemaks muutub, ägiseb Keit läbi hammaste: „Anna gaasi juurde!” Spidomeeter näitab niigi 130 km/h. Lasen parema jala veel enam rippu ning osuti tõuseb 150 peale. Ohutuled peal, jõuame linna piirimaile poole tunniga. Õnneks on pühapäev ning liiklus tagasihoidlik. Kell üks oleme sünnitusmaja ees.

Ratastooli pole vaja, Keit longib oiates lifti poole. Haiglas on remont, olud kitsad, koridor on rasedaist ja sünnitajaist tulvil. Õnneks on ämmaemand Minni meile aegsasti toa organiseerinud. Minni nägu lööb särama, kui Keit agoonias karjub. „See hääl mulle meeldib.”

Pärast esimest ülevaatust selgub, et avanemine on neli sentimeetrit. „Kusagil kella viieni võib siin minna,” arvab Minni.

Ämmaemand läheb korra toast välja, paludes end kutsuda niipea, kui vaja. Möödub 10 minutit, mille vältel valu süveneb ja karjed valjenevad. Vaatan ukse vahelt saginat täis koridori ja viipan Minnile. Keit on põrandal põlvili, pea minu süles, Minni vaatab üle Keidu minu poole ja annab mõista, et pea on juba näha. Kolm tugevat lüket. Teodori pea tuleb maisele elule veel lähemale. Keit vahetab asendit, tõustes nüüd pisut üles ning toetudes ülakehaga täielikult minule. Üks võimas tõuge. Keit hingeldab. Vaatame hetkeks üksteisele silma. Teine tõuge. Lupsti! Minnile popsab sülle roosakas-lillakas keha, mille ta kohe Keidu alt minule ulatab. Väike olend näib pisut unine olevat, vaiksevõitu teine. Minni mainib möödaminnes, et nabanöör oli ümber kaela olnud – sellest ka lillakas toon. Annan Teodori Keidu sülle, kes on nüüd pikali heitnud, ning lõikan nabanööri läbi veidi pärast kella 14.22. Laulan talle pisut, poiss muutub rõõsamaks ja häälekamaks. Meid külastab arst, kes teatab, et tegemist on tänase valjuhäälseima poisiga. Pikkus 56 cm, kaal 3,6 kg. Tere tulemast, armas sõber!