„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord avab Õunaviksi vedaja Villem Valme väikeplaadifirma argipäeva.

Villem Valme. Foto: Kristjan Oden

Kust tuli 2003. aastal idee hakata plaate välja andma?

Õunaviks sai asutatud alaleibelina plaadifirma Kohvirecords alla, mida me siis Hannes Praksi eestvedamisel koos mõne kamraadiga tegime. Tundus, et Kohvi hakkab ehk liiga professionaalseks muutuma ja tahaks mingeid äärealade asju ka avaldada. Alguses oli see täielik eksperiment – annan üks-kaks plaati välja, panen kogu algkapitali huugama ja eks siis vaatab edasi. Teadsin, et sõbral Lauri Sommeril oli tekkinud hea ports laule ja sealt see algtõuge tuli. 

Kuidas on turg selle aja jooksul muutunud?

Kõik keerles alguses füüsilise plaadi ümber, valitses CD-formaat, voogedastuskeskkondi, YouTube’i ega sotsiaalmeediat veel olemas polnud. Samas käis kõva piraatlus ja MP3-de vahetamine, mis on nüüdseks üsna hääbunud. Praegu on pilt palju kirjum: vinüülid, CDd, kassetid. Samas on need kõik võrdlemisi nišiteema, pigem kollektsionääride ja fännikraam digitaalse levi kõrval. Õnneks on olemas Bandcamp – ilma selleta oleks nii mõnigi indie-leibel ammu välja surnud ja artist muule elualale kolinud.

Millega väikeplaadifirma vedaja tegelema peab? 

Digi- ja sotsiaalmeedia kanaleid, mida leibel peab üleval hoidma, saab loetleda vähemalt kahe käe näppudel. Sellele kulub päris palju auru. Põnevam osa on jätkuvalt uue reliisiidee leidmine ja ettevalmistus, esimesed demod, miksid, plaadikujundused. Siis tootmine, kui on füüsiline plaat. Selles on midagi võluvalt anakronistlikku – kuskil päris tehases pressitakse päris vinüüle. Ja väga oluline on plaadi väljatoomine ja kõik sellega kaasnev postitustest kontsertideni.

Olen seni leibelit üksi vedanud, aga ei saa öelda, et üksiku hundina, sest kaasan kõikvõimalikke partnereid, mis ongi suuresti leibeli mõte – ühendada omavahel õiged inimesed. Mu eriline kirg kogu asja juures on musavideod, mis on kõik tehtud hea sõbra ja hea tunnetusega filmimehe Zbanski Kinoga.

Õunaviksi artistide pagas ei ole küll eriti suur, kuid kõigil on omamoodi helilised kiiksud. Mille järgi sa artiste valid ja kui palju sulle demosid saadetakse?

Kuna ma üksi teen, valin puhtalt isiklike eelistuste ajel, nii muusika kui ka inimliku klapi järgi. Seetõttu olen keskendunud pigem vähematele artistidele, aga avatud ka uuele. Demosid ikka tuleb, aga kuna annan aastas vaid 1–2 plaati välja, on mul enamasti juba paar aastat ette plaanid tehtud ja pean viisakalt ei ütlema, õigemini annan nõu ise plaat välja anda. 

2004. aastal ilmus Õunaviksi alt näiteks Tartu vaimu Erkki Hüva plaat. Kui palju sa sellisel outsider– / lo-fi-kraamil praegu silma peal hoiad ja mis elu see Eestis elab? 

Erkki Hüva plaat oli teine kindel asi, mille plaanisin leibelit asutades välja anda. Mul on väga hea meel, et see tehtud sai, seegi tänu Lauri Sommerile. Enam ma spetsiaalselt seda äärealade maailma ei ürita jälgida, kõigega lihtsalt ei jõua tegeleda. Mulle tundub, et see lo-fi on juba kuhugi teise kohta ka nihkunud – vahepealse träpiplahvatuse ajal vaatasin, et noored ja Siim möllavad seal juba mõnusalt. Väga meeldis just seda alguse pungimat faasi kõrvalt jälgida, polegi vaja kõiges ise osaline olla, kui see loomulikult välja ei kuku. Zbanski Kino „Lil Eestis” on see segadus ja õhin kenasti kinni püütud.