Digiajastu prohvet ja tehnoevangelist on sildid, mida on üritatud seni pigem Steve Jobsile või Bill Gatesile külge pookida. Nüüdseks on kirikutes tööl inimesed, kes kristlikku evangeeliumit võrgus kuulutades nendele nimetustele isegi paremini võiksid pretendeerida.

Ikoonid: Monica Goncalves, Mike Wirth, Alex Almqvist, Ralf Schitzer, Chris Robinson (Noun Project, CC BY 3.0)

Interneti ja sotsiaalmeedia pakutavatest võimalustest pole kirikud olnud just kõige kärmemad kinni hakkama. EELK kirikuvalitsuses tekkis võrgumisjon eraldi teemavaldkonnana alles tänavu. Senini olid kogudused ja vaimulikud toimetanud veebis rohkem omasoodu ja sisetunde ajel. Kirikuvalitsuses võrgumisjoni eest vastutama määratud Viru praosti ja Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu sõnutsi on tema eesmärgiks uuel ametikohal mõtestada lahti, kuidas kirik peaks võrgus tegutsema.

Toompuu ei salga, et viis, kuidas kirik praegu veebis eksisteerib, ei toimi. Kuigi eestlased täidavad veebis deklaratsioone, loovad ettevõtteid, peavad päevikut ja otsivad kaaslast kogu eluks, siis jumalasõna küberruumis ei levi. Saar Polli tänavu tehtud uuringust „Elust, usust ja usuelust” selgus, et religiooniteemalisi internetilehekülgi pole kordagi külastanud 90% vastanutest. Sotsiaalmeedias pole religiooni teemadel kunagi suhelnud aga 94% inimestest. Mis on kiriku jaoks veelgi hullem – statistikakõver pigem langeb! Toompuu on määratud neid nukraid trende muutma. Ta näeb võrgumisjoni potentsiaalse sihtgrupina eelkõige mehi. Kui naised eelistavad jumalasõnaga tutvumiseks ajalehti ja raamatuid, siis samast uuringust tuli välja, et meeste jaoks on internet ja sotsiaalmeedia esimeseks kokkupuuteks kristlike teemadega turvalisem keskkond. „Seal saab üksi ja ilma tähelepanuta sellise kahtlase teemaga nagu religioon tegeleda,” pakub Toompuu ise välja ühe selgituse.

Toompuud on tituleeritud „nutitelefoniga pastoriks”, justkui see oleks midagi täiesti harukordset. Toompuu ise pakub, et nutitelefon on olemas vähemalt kahel kolmandikul kirikuõpetajatest. E-riik ikkagi! Tõsi küll, Toompuu on neist üks väheseid, kes pühapäeviti kogudusele piiblit tahvelarvutist ette loeb. Toompuud ei määratud võrgumisjoniga tegelema juhuslikult ega ka nutitelefoni olemasolu pärast. Ta on teinud misjonitööd sotsiaalmeedias seni väga edukalt, omades arvukat virtuaalset kogukonda isegi eestlaste seas suhteliselt marginaalses Twitteris. Kes täpsemalt selle kogukonna moodustavad, Toompuu paraku ei tea. Küll aga teab ta seda, et mitmed tema ametivennad jälgivad tema säutse huviga.

Twitteri 140 tähemärki näikse justkui sobivat ideaalselt piiblisalmide postitamiseks. Paljud populaarsed Ameerika kirikuõpetajad just seda teevadki – tsiteerivad piiblit ja inspireerivad sellega inimesi. Paar aastat tagasi hakkas Twitteri peakontorit huvitama, millistest eluvaldkondadest tuleks mõjukaid kasutajaid juurde leida, et Twitter veelgi populaarsemaks muutuks. Meelelahutajate, tippsportlaste ning ettevõtjate asemel osutusid just evangeelse sõnumi kandjad sihtgrupiks, kelle värbamise nimel hakkas Twitter eraldi pingutama. Kõige tuntumate Twitteri-evangelistide säutsud meenutavad rohkem inspireerivat tsitaadiraamatut. Neil võib olla küll vähem jälgijaid kui Katy Perryl või Cristiano Ronaldol, kuid nende postitused levivad Twitteris kulutulena. It’s not about reach, it’s about engagement.

Toompuu Twitteri voos on piiblisalmid pigem erandlikud. Seda eelkõige kahel põhjusel: esiteks, kuna tegu on üsnagi spetsiifilise tekstiga, vajavad need Toompuu hinnangul juurde kommentaari, teiseks ei soovi Toompuu taastoota kuvandit kirikuõpetajast kui tüübist, kes on õppinud hästi piiblit lugema ja nüüd üksnes tsiteerib seda järjepidevalt. Selle asemel säutsub Toompuu tihti hoopis ühiskondlikel teemadel. Tema viimane postitus oli näpuviibutus Pariisi terrorirünnakule järgnenud kaastundeavaldustele sotsiaalmeedias, mille käigus eirati sarnaseid ohvreid Beirutis ja Bagdadis.

Facebookis ja Twitteris tuleb kirikuõpetajatel paratamatult sutaan seljast heita ning suhelda oma kogudusega teisiti kui kirikus jutlust pidades. Tartu Salemi koguduse pastor Meego Remmel paiskab näiteks Facebookis juba aastaid õhku küsimusi, lastes oma sõpradel ja jälgijatel neile vastuseid pakkuda. „Kas Sa kontrollid oma viha või kontrollib viha Sind?” „Kuidas saavad ühest perest pärit lapsed nii erinevaks kujuneda?” „Kust tuleb armastus?” Need küsimused pole Remmeli seinale tekkinud juhuslikult, vaid igapäevasest kalendaarsest piiblilugemisest lähtuvalt. Teisisõnu pärinevad küsimused piiblitekstidest, mida Remmel ise on samal päeval lugenud ja mille üle juurelnud.

Remmel usub, et küsimused panevad infoküllases maailmas inimesi rohkem edasi mõtlema kui valmisvastused: „Kui hakkaksin oma küsimustele vastuseid pakkuma, kaoks lugejail huvi ja vajadus iseseisvalt arutleda ja edasi mõelda.” Demokraatliku küberruumi – mis vastandub igasugustele reaalmaailma hierarhiatele – võimupositsioonilt vastuste edastamine ei kõlbagi. Ilmselt on see üks põhjus, miks kristliku sõnumi maa peal kuulutamise eest vastutav kirik veebis seni üksnes arglikke samme on teinud. Toompuu tõdeb, et sotsiaalmeedias peab kirik oma auditooriumi usaldama, sest kontroll selle üle, mis sõnumiga edasi saab ja kuidas seda tõlgendatakse, on minimaalne.

Kuna igaühel on võimalus pühakirja tsitaatide kohta küsimusi esitada ja neid kahtluse alla seada, siis tuleb kirikuõpetajatel olla rohkem kui kunagi varem valmis dialoogiks. Põgeneda, kuulutades, et internet sai täis, pole kusagile. Seetõttu muutub paratamatult ka kristliku sõnumi sisu – Toompuu arvates ennekõike elulisemaks ja praktilisemaks. „Mitte õndsaks saamine pärast surma, vaid õnnelik olemine siin ja praegu,” mõtestab Toompuu fookuse ümber niisuguseks, et see praegust (veebi)koguduse liiget rohkem puudutaks.

Teatavasti lõppes trükipressi leiutamine kiriku jaoks reformatsiooniga. Kuna internetti on võrreldud pidevalt trükipressiga, siis tekib küsimus, millise murrangu see endaga kristluse jaoks kaasa toob? Kas füüsilised kirikud sulgevad sarnaselt pangakontoritega väiksemates maakogukondades oma uksed? Kas e-residentsuse ja digiretsepti kõrvale tekivad peagi ka e-kirik ja digisakrament? Toompuu pole siiski Jobsi ega Taavi Kotka sugune visionäär, kes pooldaks ristimist veebiformularide kaudu või ühe hiireklikiga kogudusega liitumist. Ta jääb resoluutseks: „Religioossete e-teenuste pakkumine ei ole variant.” Ristiusu seisukohalt jääb usu füüsiline pool alati tähtsaks ja Toompuu ei kujuta ette, kuidas seda saaks veebipõhiselt teostada. Rääkimata sellest, et virtuaalsusest saab lõpuks küllalt ka inimestel, kes on seni ainult veebijutlusi kuulanud. Ta võrdleb seda tutvusvõrgustikega, kus kasutajatel tekib ühel hetkel vastupandamatu soov füüsiliselt kokku saada.

Paraku tuleb tõdeda, et infoühiskonna esitatud väljakutsetele on suutnud reageerida seni hoopis paremini islamiradikaalid, kes postitavad oma YouTube’i kontodele võikaid videoid peade maharaiumisest, levitavad oma sõnumeid tuhandete Twitteri kontode kaudu (mida Anonymouse häkkerid nüüd sulgevad) ning suhtlevad kaasamõtlejatega krüptotarkvara kasutades. Eesti Kirikute Nõukogu aastakonverentsil nimetas Toompuu ISISe liidrit Abū Bakr al-Baghdādīt suisa moodsa aja Martin Lutheriks. Toompuu hinnangul levib al-Baghdādī ja tema jüngrite sõnum, sest see on niivõrd radikaalne ja pöörane. Hulljulge. Just julgusest jääb Toompuu hinnangul kristlikul kirikul puudu. ISISele vastukaaluks tuleks olla positiivselt julge: „Kirikul tuleb minna veebis välja traditsioonilisest kastist ja õpetada inimesi seeläbi asju teistmoodi nägema.”

Esilehel kasutatud foto: Public.Resource.Org (CC BY 2.0)