Taavi Rõivase ja Jean-Claude Junckeri sõnutsi peaks TTIP ehk Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping looma Atlandi-ülese hea uue ilma. Kodanikuühendused räägivad lepinguga seoses demokraatia erosioonist ja suurkorporatsioonide huvide eelistamisest. Eestlasi on käimasolev diskussioon seni aga pigem külmaks jätnud.

Märt Põder. Foto: Madis Katz

„Meie võitlus vabakaubanduse eest on kandnud vilja. Väärtuspõhine koostöö partneritega siin ja sealpool Atlanti ning ühise vabakaubandustsooni laiendamine teisele poole Vaikset ookeani on taganud meile konkurentsivõime globaalses majandustegelikkuses. Euroopa Parlament tegi 2017. aastal targa ja võimalikest parima otsuse ning oli ühel meelel Jean-Claude „Atlandi-ülese partnerluse isa” Junckeri kabinetiga TTIP ja CETA kaubanduslepingute vastuvõtmises. Ilma selle ajaloolise otsuseta puuduks meil võimalus rääkida Washingtonis kaasa otsustes, mis tagavad praegu meie ettevõtetele neile hädavajalikud turud ja teevad meie inimestele kättesaadavaks teenused, mida nad iga päev tarbivad. Ent peame õppima tunnistama ka möödalaskmisi. Meie võimalusi panustada vääriliselt ühisesse võitlusse läänelikest väärtustest lähtuva heaolumudeli edendamisel vähendavad veel üksikud nn TTIP-vabad tsoonid otse meie oma Euroopa südames. Me ei saa vaadata mööda majandus- ja mainekahjust, mida teevad meile noorte meeste, naiste ja küborgite radikaalsed ühendused, mis okupeerivad kõiki Atlandi-üleseid norme eirates jätkuvalt küll väikest, aga siiski olulist hulka Euroopa linnadest Amsterdamist kuni Tallinnani ning ulatuslikke maapiirkondi Suurbritanniast kuni Itaaliani. Meil on aeg vaadata endale sügavalt silma ning tunnistada, et see on oluline möödalaskmine meie ja liikmesriikide kodanikuhariduses. Me oleme suutnud küll näidata vabakaubanduse jõudu globaalses vastanduses lõunapoolkera disruptsete majandustega, ka sõbralikus konkurentsis Hiinaga oleme teinud edusamme, kuid me pole suutnud selgitada vabakaubanduse tähendust enda inimestele. Jätkuvad okupatsioonid meie ülikoolides, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete soovimatus osaleda kasutoovates frantsiisiprogrammides, põllupidajate kõrvalehoidmine teaduslikult tõendatud saagikusmeetmetest ja kariloomade kannatusi vähendavate kasvukiirendite tõrjumine loomakasvatajate poolt on ainult jäämäe veepealne osa. Probleemi tuumaks on inimeste mõistmatus litsentsitud hüveteenuste suhtes ning ikka ja jälle esile kerkiv soov leida ning leiutada kõrvalteid garanteeritud kvaliteetelule, kultiveerida nn alternatiivset heaolu. Me peame koondama kõik meie käsutuses olevad vahendid, et panna lõpuks ometi piir sellele vastutustundetule eksperimenteerimisele, mis ohustab nii meie ühiseid Euroopa väärtusi kui ka neid õnnetuid inimesi endid, kes on läinud kaasa radikaalseid praktikaid kultiveerivate manipulaatoritega. Me peame lõpetama siseokupatsiooni Euroopas!”

Kas Euroopa Komisjoni president võiks oma 2027. aastal peetavas TTIP vastuvõtmise 10. aastapäevale pühendatud kõnes näha Euroopa ees just neid või siiski teisi väljakutseid, see jääb lõpuks lugeja otsustada, kuid raske on eitada, et samavõrra groteskselt kõlab samasse aastasse projitseeritud positiivne visioon, mida väljendab Suurbritannia CEPRi instituudilt tellitud ametlik uuring TTIP majanduslike mõjude kohta.

Kui ELi ja USA vabakaubandusleppe raames suudetaks kaotada kõik tollimaksud ja mitterahalised tollipiirangud, lisaks see ühe spetsiifilise mudeli järgi hinnates Euroopa Liidu sisemajanduse koguproduktile 2027. aastaks juurde 0,48 protsenti. See tähendab, et lepingu vastuvõtmise järel peaks olema iga-aastane lisandus 0,048 protsenti [1].

Vastuolulised majandusprognoosid

See pole kuidagi võrreldav hiiglasliku tõukega Euroopa majandusele, millest räägitakse. Lisaks sellele sisaldab Euroopa Komisjoni uuring „ambitsioonika” stsenaariumi kõrval ka realistlikku stsenaariumit, mille kohaselt ei suudeta päris kõiki mitterahalisi tollipiiranguid kaotada. Selle tulemusena oleks tõus veel poole väiksem, st kõigest 0,027 protsenti aastas. See sarnaneb pigem maast leitud peenrahaga, nagu kirjeldab analüüsi konkureeriva CEPRi instituudi direktor teiselt poolt Atlanti[2].

Euroopa vasakpoolsete tellitud analüüs ühelt Austria instituudilt toob sama mudelit kasutades aga välja, et Euroopa Liidu sisene kaubavahetus väheneb lepingu vastuvõtmise tulemusel 30% ja leping toob kaasa tööpuuduse kasvu[3]. Üks värskem ja tööturu spetsiifikaga paremini arvestavat mudelit kasutav uuring kinnitab, et TTIP tulemusel kaoks 2025. aastaks 600 000 töökohta ja TTIP üldine mõju regioonile tervikuna oleks negatiivne. Euroopa Liidu riikide sisemajanduse koguprodukt hoopis langeks[4].

Ühe Saksamaa instituudi uuringu järgi väheneb TTIP vastuvõtmise järel kaubavahetus Põhja-Aafrika ja Ida-Euroopa riikidega 5%, Lääne-Aafrika riikidega suisa 7%. Üldiselt oleksid sealsed arengumaad suunal EL-USA intensiivistuva kaubavahetuse tõttu suurimad kaotajad. Lepingust tulenev jõukus tuleks selle negatiivsete mõjude leevendamiseks elik globaalse kriisi ärahoidmiseks kiiresti sõlmitava Doha stiilis arengukoostöö lisalepinguga ümber jagada: „Hoolimata kaotustest paljude kolmandate riikide jaoks saab maailm ELi ja USA kaubandusleppe tõttu keskmiselt 0,1 protsenti rikkamaks.”[5]

Ebatraditsiooniline kaubanduslepe

Meie presidendi nobelistist Twitteri-vestluspartner ja vabakaubanduse eestkõneleja Paul Krugman kinnitab, et TTIPl ega muudel USA läbiräägitavatel lepetel pole pistmist ei vabakaubanduse ega isegi mitte kaubandusega üldse. Suhtelise eelise teooria ja David Ricardo ei puutu asjasse, lepingutele vastuseisjate süüdistamine protektsionismis on lollus: „Omaaegsed kaubanduslepped on omaenda edu ohvrid, sest seda elimineeritavat protektsionismi pole lihtsalt enam kuigivõrd alles. /—/ Tänapäeva „kaubanduslepped” puudutavad peamiselt muid asju. Mida need tegelikult puudutavad, on iseäranis omandiõigus – sellised asjad nagu võimalus jõustada ravimipatente ja autoriõigust filmidele.” Riigid loobuvad samm-sammult demokraatiast, et „tõsta teatud suurettevõtete võimalusi hoida oma kontrolli all intellektuaalset omandit”.[6]

TTIP läbirääkimised algatati vastusena 2007./2008. aasta majanduskriisile, mille vallandajaks oli soovmõtlemine finantssektoris ja selle valdkonna praktikate liigne usaldamine. ELi ja USA vabakaubandusleppelt oodatakse, et see annaks regiooni majandusele tõuke ja tooks meid välja kriiside ahelast, kuhu me sattunud oleme. Aga lisaks sellele, et uuringute valguses ei saa TTIPst ennustada ühemõtteliselt isegi elementaarset majanduskasu, on ilmselt erakordselt rumal ette kujutada, et USA ja Euroopa suudavad kriisi ületada või isegi leevendada, intensiivistades sedasama majandusmudelit, mis meid tegelikult kriisidesse toonud on.

Munitsipaalprotest ja kodanikuvastupanu

Ilmekalt väljendab kodanikuühiskonna vastuseisu vabakaubanduslepetele Amsterdami linnavolikogu, mis kuulutas linna oma otsusega alates 2. juulist 2015 TTIP-vabaks tsooniks, sest leping „kujutab endast ohtu kohalikule demokraatiale Amsterdamis ja kahjustab kohalikku regulatsiooni seoses ühiskondlike normide, keskkonna, majanduse, tervishoiu, põllumajanduse, intellektuaalomandi ja kultuuriga”.

Juba praegu on kuulutanud end rohkem kui 2000 Euroopa omavalitsuse seas TTIP-vabaks alaks nii ELi ja USA vabakaubandusleppe läbirääkimiste Euroopa keskuseks olev Brüssel[7] kui ka loendamatu hulk Suurbritannia, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi, Hispaania ja Itaalia omavalitsusi[8]. Oktoobris lõpliku kuju saanud TTIP Vaikse ookeani ülese sõsarleppe TTP vabaks tsooniks on end kuulutanud nii New York kui ka mõne nädala eest lõppenud viimast läbirääkimiste vooru võõrustanud Miami.

Kuigi lepingu lõppteksti formuleerimisest ollakse ilmselt veel aastate kaugusel, kogusid kodanikuühiskonna organisatsioonid aastaga üle 3,2 miljoni allkirja TTIP ja CETA vabakaubanduslepete peatamiseks ja esitasid need komisjonile. Oktoobri keskel kogunes Berliini TTIP ja CETA vabakaubanduslepete peatamise eest meelt avaldama enneolematu 250 000-pealine rahvahulk. Kuna neis lepingutes reguleeritav läbib pea kõiki ühiskonnaelu valdkondi, on protestiliikumise taha koondunud erakordselt lai spekter keskkonna-, tarbija-, inimõiguste, kultuuri-, infoühiskonna, tervishoiu-, põllumajandus- jpm organisatsioone, lisaks usuühendusi ja teadusinstituute, ei puudu ka tavapärased kahtlusalused ametiühingud ja globaliseerumisvastased. Meeleavalduse üleskutset toetasid iseenesest mõista kõik Saksamaa opositsioonierakonnad.

Hoolimata Euroopa Komisjoni püüetest patsutada endale õlale läbirääkimiste enneolematu läbipaistvuse ja eeskujuliku kodanikuühiskonna kaasamise eest, on kodanikuühiskond saanud olulisima info siiski lekkinud läbirääkimisdokumentidest. Ametnike kohtumistest huvigruppidega moodustavad 88% kohtumised suurettevõtete lobistidega[9]. Läbirääkimisi endid dikteerib aga USA, kes ei luba Euroopa Komisjonil avalikustada materjale, mida läbirääkimistel esitatakse, kuigi komisjon on väljendanud oma valmisolekut suuremaks läbipaistvuseks. Praegu on seetõttu komisjoni leheküljel naljakas ülevaade dialoogist kahe osapoole vahel, kus teise dialoogipartneri sõnavõtud on eemaldatud ja jääb mulje, nagu vanadusnõder Euroopa Komisjon jutustaks omaette midagi arusaamatut vabakaubandusest.

Liikmesriikide suveräänsus ohus

Lisaks lepingu üldistele majandustaotlustele on sisuliselt vaidlustatav iga selle detail. Tõsi küll, Euroopa Komisjoni kodulehel on avaldatud ainult valitud peatükid ja kodanikuaktivistid on pidanud toetuma analüüsides hoopis loendamatutele leketele. See on kodanikuühiskonna jaoks lõputu võitlus hüdraga, sest iga probleemi väljatoomise järel antakse sellele uus probleemne kuju. Nii on näiteks tekitanud palju vaidlusi investorite huvisid kaitsvad arbitraažikohtud, kuhu välismaa ettevõtted saavad kaevata riike, kui need muudavad regulatsiooni nii, et nende investeeringutes väljendatud pikaajalised ärihuvid või -plaanid saavad kahjustada. Kui algselt räägiti investorite ja riikide vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismist ISDS, siis nüüd on kõne all investeerimiskohtud, mida luuakse endiselt sõltumatuna riikide õigussüsteemidest.

Euroopa Liidu ja liikmesriikide suveräänsusest loobumine rahvusvaheliste äriettevõtete huvide kasuks ongi selle lepingu teine põhimõtteline puudus. Jutud, kuidas see toetab väikseid või keskmise suurusega ettevõtteid, on mõeldud mee moka peale määrimiseks pudrumägedest unistavatele väikeettevõtjatele, kes ei näe, et lepingu tuumaks olevad regulatiivse koostöö ja investorite kaitse paragrahvid tagavad ligipääsu lepingu hüvedele just ja eelkõige rahvusvahelistele suurettevõtetele.

Illustratsioon: Elise Tragel

Kodanikuühendustest on Euroopa Liidus igaüks võidelnud oma valdkonnas aastate jooksul välja standardid, mis neid valdkondi parimal võimalikul viisil reguleerivad. Standardid võivad küll olla rahvusvahelise äri silmis kaubandustõketeks, ent need täidavad ka ühiskondlikku heaolu tagavat funktsiooni. Nende leevendamisel on oma sotsiaalne hind, mida aga enamik uuringuid ei arvesta. Standardite niivõrd ulatuslik langetamine toob kaasa euroopaliku ettevõtlus- ja kultuurikeskkonna ulatusliku ümberkujundamise. Enamikku standardeid ei ühtlustata mitte vastuvõetava lepingu enda tekstis, vaid tegu on – nagu komisjonile meeldib rõhutada – „elava lepinguga”. See tähendab, et ühtlustamine toimub lepingu sõlmimisele järgnevate aastate jooksul regulatiivse koostöö kaudu.

Senine kogemus ELi ja USA regulatsioonide ühtlustamisel on see, et enamasti ei suudeta leppida kokku mitte kuldses kesktees mõlema poole standardite vahel – kuigi ka see tähendaks enamikul juhtudest ELi standardite langetamist –, vaid minnakse pigem standardite „vastastikuse tunnustamise” teed. See tähendab omakorda, et mõlema poole standardid jäävad küll vormiliselt kehtima, aga reaalse konkurentsi tingimustes hakkab sageli toimuma võidujooks madalaima taseme poole, sest just see tagab ettevõtjatele majandusliku edu. Kuna eeldatavasti Euroopa Komisjoni juures tegutsema hakkav regulatiivkoostööd koordineeriv õiguskehand on ligipääsetav eelkõige vajalikku juriidilist kompetentsi valdavatele suurettevõtetele, hakkavad eelkõige nemad ELi ja USA standardeid suunama. Kuigi Euroopa Komisjoni ettepanek regulatiivkoostöö korraldamiseks rõhutab igal sammul läbipaistvust, pole läbirääkimiste endi salastatuse taustal erilist alust arvata, et USA pool soostuks pärast lepingu ratifitseerimist võtma omaks euroopalikke nõudeid läbipaistvuse ja kodanikuühiskonna osaluse tagamisele. Standardite ühtlustamine hakkab toimuma suletud uste taga.

Sildistame ja väldime diskussiooni

Kuna TTIP eesmärk on soodustada Atlandi-ülest kaubavahetust ja eeldatakse, et 80% lepingust oodatavast tulust tuleb just regulatsioonide ühtlustamisest, tähendab see igal juhul ELi regulatsioonide olulist leevenemist. Kui tulu pole, siis lepingut ei tule. Euroopa Liidu standardite alandamine ongi selle leppe põhisisu. Euroopa Komisjoni kinnitused selle kohta, et ELi standardites järele ei anta ja need isegi tugevnevad lepingu tulemusel, solvavad iga kaasamõtlevat kodanikku.

Tegelikult ongi iga kodanikuühendus esitanud oma valdkonnas Euroopa Komisjonile kas otse või mõne muu institutsiooni kaudu nõudmise, et nende valdkond välistataks regulatsioonide ühtlustamise programmist. Kui kodanikuühendustele järele antaks, kaoks igasugune lootus, et see leping lõpuks mingit majanduslikku kasu võiks tuua. Komisjon teeb aga näo, nagu protestivaid rahvamasse ei eksisteerikski, ja kordab ikka oma ametlikke arve. Sildistades leppevastaseid järjekindlalt „murelikeks kodanikeks”, püütakse kinnistada oma retoorilist üleolekut kodanikuühiskonnapoolse kriitika suhtes.

Vastaspoolel pole aga mingit põhjust usaldada Euroopa Komisjoni kaubandusvoliniku Cecilia Malmströmi suuresõnalisi deklaratsioone sellest, kuidas kaubanduslepinguga „ei nõrgestata ELi nõudeid”, ja et selle „tulemusena peab saama kaitsetaset ainult tugevdada”. Seda ilmestab hästi Miami läbirääkimisvooru järel värskelt lekkinud jätkusuutliku arengu peatükk, milles sisalduvate keskkonna- ja tööõiguse sätete puhul on kaubandusvolinik kinnitanud, et need „ületavad oma ranguselt kõiki seniseid USA ja ELi norme”[10]. Lekkest on aga näha, et tegu on pigem üldiste ja mittesiduvate suunistega, samas kui rahvusvaheliste ettevõtete huve tagavad sätted on väga konkreetsed ning reaalselt jõustatavad[11].

Komisjoni meediaplaan näib olevat õigustatud kriitikat tuima näoga eirata ning korrutada avalikkusele väsimatult positiivsusest pakatavaid jutupunkte läbirääkimiste enneolematust avatusest ja leppe väidetavast kasulikkusest absoluutselt kõigile kodanikele, ettevõtetele jm huvigruppidele. Sama teed on läinud meie peaminister Taavi Rõivas, kes vastusena küsimusele, kas ta on tutvunud Keskkonnaõiguse Keskuse põhjaliku TTIP ohtude analüüsiga, lehvitas riigikogus välisministeeriumi kodulehelt prinditud kahe lehekülje pikkust nimekirja TTIPga seotud müütidest, millest igaühe on kodanikuühiskond juba korduvalt ümber lükanud, ning korrutas sinna kõrvale sisutuid truisme vabakaubanduse arvatavatest hüvedest[12].

Valitsuse võhiklik mantra

Viimane aeg oleks end TTIP vabakaubanduslepingut puudutava infoga kurssi viia ilmselt ka meie valitsusel, kes on väljendanud seni peamiselt seisukohta, et leping on Eestile kasulik nii strateegilise partnerluse mõttes julgeoleku tagamiseks kui ka majanduslikus plaanis, „sest vabakaubandus”.

On äärmiselt küsitav, kas paika peavad kriitikavabalt korratavad väited lepingu kasulikkusest Eesti ettevõtetele, kes ekspordivad pigem meie naaberriikidesse. Kuna eksport Ühendriikidesse on kodumaiste ettevõtete jaoks teisejärgulise tähtsusega, ähvardab neid tariifide ja piirangute kaotamisest tuleneva kasu asemel hoopis konkurents USA ettevõtetega nii kodu- kui ka Euroopa siseturul. Kuna Ühendriikide standardid on paljudes valdkondades madalamad, on meie ettevõtetel konkureerimiseks halvem lähtepositsioon, lisaks kaotavad nad oma juba tehtud investeeringud kõrgemaid standardeid järgivasse tootmisprotsessi. Ühendriikide ettevõtetest on iseäranis ekspansiivsete huvidega just põllumajanduse ja toiduainetööstuse ettevõtted, mis on ka sektorid, kus tõesti on veel piiranguid, mida kaotada.

Ilmselt on infoajastule sümptomaatiline, et globaalne kodanikuühiskond on maailma tulevikku oluliselt mõjutavate lepingute läbirääkimistega rohkem kursis kui Euroopa Komisjonile läbirääkimisteks blankomandaadi andnud perifeerse apartheidiriigi valitsus, kes küll jutlustab ettevõtlust, aga ettevõtjate eest seista ei taha. TTIP läbirääkimiste puhul on kodanikuühiskond olnud alati valitsustest ja läbirääkijatest sammu võrra ees, analüüsinud lekkeid, suunanud agendat. Valitsused on siin pigem üks tüütu formaalsus, millega kodanikuühiskond muu hulgas tegelema peab.

Kui see lepe plaanitud kujul läbi läheb, ei anna globaalne kodanikuühiskond endale ilmselt kunagi andeks seda omasüülist düstoopiat, millest me oma järeltulijatega välja peame murdma hakkama. Ükskord pole meil selliseid nürimeelseid ja läbipaistmatuid valitsusi kindlasti enam vaja, aga võimalik, et see aeg on alles ees.


[1] Francois, Joseph; et al. 2013. Reducing Transatlantic Barriers to Trade and Investment. – Centre for Economic Policy Research.
[2] Baker, Dean 2013. The US-EU trade deal: don’t buy the hype. – The Guardian, 15.07.
[3] Raza, Werner; et al. 2014. Assessing the Claimed Benefits of the Transatlantic Trade and Investment Partnership (TTIP). – Austrian Foundation for Development Research.
[4] Capaldo, Jeronim 2014. The Trans-Atlantic Trade and Investment Partnership: European Disintegration, Unemployment and Instability. – Tufts University.
[5] Felbermayr, Gabriel J.; et al. 2013. Transatlantic Trade and Investment Partnership (TTIP): Who benefits from a free trade deal? – Bertelsmann Stiftung.
[6] Krugman, Paul 2014. No Big Deal. – The New York Times, 27.02.
[7] Hope, Alan 2015. 11 of 19 Brussels communes against TTIP trade pact. – Flanders Today, 29.05.
[8] Smith, Kevin 2015. Local councils tearing strips off TTIP. – New Internationalist blog, 11.09.
[9] TTIP: a corporate lobbying paradise. – Corporate Europe Observatory, 14.06.2015.
[10] Malmström, Cecilia 2015. Samm vastutustundlikuma ELi kaubanduspoliitika suunas. – Eesti Päevaleht, 14.10.
[11] Neslen, Arthur 2015. TTIP: EU negotiators appear to break environmental pledge in leaked draft. – The Guardian, 23.10.
[12] XIII Riigikogu stenogramm, II istungjärk, 7. küsimus, vabakaubanduslepe, 14.10.2015.