Rikkusega seotud fantasmid kummitavad meid juba lapsepõlvest saati. Lotopileteid kraapides toimunud mõtisklused plaanide üle, mida miljonäriks saades tegema hakatakse, asenduvad arusaadava halvakspanuga ropu rikkuse ilmingute suhtes. Mida reedavad need rahaga seotud neuroosid meie endi kohta?

Ühes hiljuti kuuldud taskuhäälingus otsis saatejuht lahendust Gabby probleemile, kelle krüptokukkur oli tühjaks tehtud. Nimelt Gabby, kes oli olnud juba lapsest saati metsik Justin Bieberi fänn, nägi 2021. aasta lõpus, et Bieber reklaamis oma itaallasest sõbra loodud NFT-kollektsiooni „inBetweeners”. Kollektsiooni NFT-kujutised, nagu võib aimata, on üsna banaalsed. Sadade dollarite eest sai soetada automaatselt genereeritud lihtsakoelisi joonistusi kaisukarudest, keda ehivad aksessuaarid, riideesemed, eri ilmed ja soengud. Mõnel on seljas helesinine jalkasärk ja kolba üll afro, teisel sarvraamidega prillid ja roheline mütsilotu. Gabby soetas endale kümnest tuhandest turule paisatud mõmmipildist kolm, kusjuures valida ta ise ei saanud, sest neid jaotati automaatselt. Need kolm pilti läksid talle maksma umbes 2500 eurot. Oma karusid vaadates märkas ta, et üks neist kannab üliharuldast vikerkaareketti – see oli hea uudis, kuna see tõstab karu hinda järelturul.

Soetades midagi „inBetweenersi” kollektsioonist, saab ostja liituda kogukonnaga Discordis. Veebikogukonna loomine on NFTde puhul üsna tavaline praktika. Discordi kanalites vesteldes jagas Gabby teiste „inBetweenersi” omanikega muu hulgas vikerkaareketiga karu saamise õnne. Kes muu sellise sündmuse erilisusega haakuks? See keskkond oli ainus, kus ta end mõistetuna tundis. 

Ühel päeval leidis Gabby oma Discordi postkastist kirja lingiga. Ta oli kuulnud, et vahel jagavad projekti bossid liikmetele tasuta NFTsid, ning lootis, et oligi saatuse tahtel valituks osutunud. Ta avas lehe, ühendas oma virtuaalse rahakoti saidiga, sisestas salasõna, siis „seemnelause” ehk ülipika tipptaseme salasõna, vajutas nuppu Edasi ning… Ekraan külmus. Siis hakkas jupsima. Ja ta kukkur oligi tühjaks tehtud.

Õnneks on virtuaalesemetega tehtavate tehingute logid avalikud. Paar päeva hiljem nägigi Gabby, et varas oli tema mõmmid maha müünud – rohkem kui 8000 euro eest. Ja nii helistas Gabby saatesse „Reply All”, et püüda nende toel enda NFTd kuidagiviisi tagasi saada.[1]

Kogu lugu kõlab esialgu täiesti absurdsena. Miks peaks Bieber tahtma toetada kaisukarude NFTsid? Mida Gabby nende ostmisest saada tahtis? Ja mis kuradi põhjusel ta oma kõige väärtuslikumad andmed kurjategijale usaldas… Kui laseme aga absurdil mööduda, võime vaadelda selle situatsiooni eri elemente kui näiteid sellest, kuidas toimib meist paljude suhe rahaga. 

Prügikotiminimalism

Oma hittraamatu „Jaapani korrastuskunst: korrastamise elumuutev vägi” sissejuhatuses kirjeldab Marie Kondo, kuidas tema kursusel osalenute areng on nii lakkamatu, et neil on mõne kuu pärast isegi veel vähem asju kui intensiivkursuse lõpus ning samal ajal on „nad ostnud uusi kardinaid ja mööbliesemeid. Neid ümbritsevad ainult asjad, mida nad armastavad”[2]. Kondo nüüdseks maailmakuulus meetod sai aga inspiratsiooni ühest teisest teosest. Kondo käis tollal keskkoolis ja võitles juba siis segadusega, katsetas organiseerimistehnikaid ja püüdis rämpsule lõplikult kriipsu peale tõmmata. Ühel päeval komistas ta Nagisa Tatsumi raamatu „Äraviskamise kunst” otsa ning võttis samal päeval hulga prügikotte ja asus mõttetuid asju südant kõvaks tehes nendesse panema. Kokku sai ta üle kuue prügikotitäie ebavajalikku pahna.

Tõenäoliselt saaksid paljud meist oma asju sorteerides kokku mitme prügikoti jagu kraami. Meie suhe esemetega muutub aja jooksul. Esmane armumine asendub tüdimusega, kui näiteks kauni disainiga pluus hakkab näitama välja oma tõelist, topilist palet, kuid raha tõttu, mille sellele kulutasime, hoidume ehk kohesest äraviskamisest. Loodame, et armastus tuleb tagasi; et kui tingimused õigeks muutuvad, siis taastub ka suhe – täpselt nagu vihaprobleemidega mehe partner võib panustada tulevikule.

Kuid enamiku esemetega käivad meie suhted alla. Kõik liigub lagunemise suunas. Paljude asjade väärtus kahaneb iga kasutuskorraga, neist tüdinetakse, need kuluvad, kaovad ja lähevad katki. Kui tutika auto väärtus kukub salongist välja sõites kolinaga, siis rahatähtedega meie peos nii ei ole. Tänapäeval levivate põhimõtete kohaselt võib see õige ringikäimise korral hoopis paljuneda. Kõige õigem asi, räägitakse meile, mida rahaga teha, on selle juurde tootmine, selle otsasaamise välistamine, selle kasutamine viisil, mis tagab selle pideva jätkumise. Spend money to make money, nagu öeldakse. Just see, et raha on vahetusinstrumendina võrdlemisi stabiilne, teeb selle kasutamise nii mugavaks. Pidev inflatsioon tähendab aga seda, et puudushirmu leevendamiseks ei piisa enam kasvust, vaid üha kiireneva kasvuga kasvust. 

Paljude asjade väärtus kahaneb iga kasutuskorraga, neist tüdinetakse, need kuluvad, kaovad ja lähevad katki, aga rahatähtedega meie peos nii ei ole.

Nii Gabby kui ka Kondo lugu võimaldab ühelt poolt mõtiskleda tarbimisühiskonna üle. Samas tajun mõlemale mõeldes endas mingit ootamatut üleolekut, teatavat põlastust ja tülgastust. Ma kujutan ette NFT-miljonäride ülbeid naeratusi, kui nad omavahel itsitavad, kui inimesed tõepoolest ostavad tuhandete eurode eest nende loodud pikseldatud karusid. Ma kujutan ette kõiki neid väärtuslikke, tõenäoliselt kauneid ja kasulikke esemeid, mille noor Kondo oma korrastusvajaduses prügikottidesse viskas, ja mõtlen, et milline raiskamine. Kuid ma ei olnud kummalgi juhul tegelikult ise juures ega tunne neid inimesi isiklikult, mis tõstatab ühelt poolt küsimuse, et miks see mind (ja meid, eks?) üldse kõigutab. Teisalt on selge, et täidan iga tühja augu oma teadmistes nende situatsioonide kohta eelduste ja hinnangutega. Seetõttu annab iseenda reaktsiooni jälgimine mulle võimaluse mõista paremini iseenda ja seeläbi inimeste suhet rahaga. 

Üleesindatud rikkus

Raha kui esemete, s.t sentide, müntide ja paberraha, praktilisi kasutusviise on vähe ja enamik neist hõlmab eri pulbreid, aga emotsionaalne laetus on selle võrra intensiivsem. Raha sümboliseerib võimalusi. Hoides käes üht viiekümneeurost rahatähte, hoiame me käes kõiki selle raha eest ostetavaid kogemusi, olgu tegu kinnomineku, maapähklivõiga küpsiste või klarnetitundidega. Enne selle kasutamist on teed meile valla, kuid rahatähte müüjale ulatades otsustame ühe võimaluse kasuks, mis välistab samas kõik teised. Vähemalt seniks, kuni seda juurde tuleb.

Enne raha kasutamist on teed meile avatud, kuid otsuse langetades ja rahatähe müüjale ulatades otsustame ühe võimaluse kasuks, mis samas kõik teised välistab.

Kui võrrelda kõrgema ja madalama sotsiaalmajandusliku staatusega (ingl socioeconomic status, SES) inimesi, siis näeme, et kõrgema SESiga inimene nõustub suurema tõenäosusega essentsialistlike arusaamadega klassist – see tähendab, et majanduslikud ja hariduslikud saavutused tulenevad olemuslikest erinevustest inimeste vahel, olgu need siis kognitiivsed, geneetilised või iseloomust lähtuvad.[3] Klassiessentsialism tähendab samuti, et inimese SESi põhjal saab tema kohta ka muud informatsiooni, olgu tegu tema reisiharjumuste, õppeedukuse või iseloomuga. Uuringud näitavad, et rikkaid inimesi nähakse kompetentsetena ja vaeseid ebakompetentsetena.[4] Teadlaste sõnul on selle taga õiglase maailma teooria.[5] 

Õiglase maailma teooria viitab laialdasele ja võrdlemisi meeleheitlikule uskumusele, et maailm on õiglane ja kõik saavad kord oma palga. Kultuuriliselt võtab see eri vorme. Näiteks kristlik arusaam pärast surma põrgusse või taevasse minekust ja idamaade religioonidele omane karma kuuluvad müütide hulka, mis seovad õiglase maailma teooria liigutava looga. Ja kõrge SESiga inimesed tahavad jubedalt uskuda, et nendele osaks saanud õnn on õigustatud. Muidu rikuks kriipiv privilegeerituse tunne ju une ära.

Kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega inimesed tahavad jubedalt uskuda, et nendele osaks saanud õnn on õigustatud. Muidu rikuks kriipiv priviligeerituse tunne ju une ära.

Hüpnotiseeritud

Rikkusel on aga huvitav võim hoolimata sellest, kas selle tunnistajaks olev inimene peab maailma õiglaseks või mitte. Silmatorkavad varakuse märgid, rahaga uhkeldamine, eputamine ja flex’imine tunduvad peadpööritavad ja lausa ropud. Hiljuti levisid fotod Putini armukesele ostetud Peterburi korterist ekstravagantsete kulddetailide, korrusekõrguste lühtrite ja barokk-juugend-rokokoomööbli sigrimigriga. Kogu kompoti maitsetus mõjus šokeerivalt, osalt poliitilise konteksti tõttu, osalt põhjusel, et rikaste inimeste ostude rumaluse kritiseerimine pakub meile, kes me ei saa neid asju endale lubada, väikestki võimalust end paremini tunda. 

Teisalt mõjub varakus hüpnotiseerivalt. Selle tunnistamine ei ole lihtne, kuna see ei tohiks meid sellisel moel mõjutada, ja seetõttu omistame oma käitumisele hoopis teistsuguseid tähendusi. Kui rikkuse lähedalt nägemine meid aga ei hüpnotiseeriks, siis kas sarjad, kus hekseldatakse üksipulgi läbi rikaste inimeste elusid, oleksid nii populaarsed? Kas Architectural Digesti videol Tahoe järve äärde ehitatud 75 miljoni dollarilisest villast oleks üle 11 miljoni vaatamise? Näeme muretusest kantud rikkust filmides ja elustiilipornot Netflixis. Rikkuse esteetikaid on mitmesuguseid – pillav kullakarvasus on vaid üks neist. Vähem temperamentne, väljapeetum, „vana raha” tüüpi esteetika eksisteerib ropu in-your-face-raiskamise kõrval. Minimalistlikud siluetid, soliidsed arhitektuurivalikud ja pärlikeed. 21. sajandil sisenes mänguväljale ka Ränioru-rikkus: tumesinised T-särgid, kergelt päevitunud pale ja didaktilised säutsulõimed. Raha võimaldab soovi korral sobituda, soovi korral välja paista ja selle nägu muutub pidevalt. Raha puudumist püütakse aga enamasti meeleheitlikult varjata. Vaesus on ebaesteetiline.

Raha puudumist püütakse aga enamasti meeleheitlikult varjata. Vaesus on ebaesteetiline.

Tuhh iseeneses

Raha kasutusmugavus ja füüsilised omadused tähendavad, et võrreldes maalapi või kaunite Hiina vaasidega on raha endale hoidmine võrdlemisi lihtne, eriti virtuaalraha ajastul. See kuulub alati kellelegi ning tajume kaitsmisväärse ja võõrandamatuna inimese õigust kasutada oma raha just nii, nagu ta seda õigeks peab. Noam Yuran kirjeldab seda mõtet raamatus „What Money Wants: An Economy of Desire” nii: „Selles mõttes võibki käsitleda raha kui eraomandi haripunkti. See võimendab äärmusteni just seda väljajäetuse elementi, mitte-sinu-oma, mis on eraomandi puhul hädavajalik. Raha on omandi ekstreemne vorm just seetõttu, et selle ainus omadus ongi omandiline kuuluvus – väljaspool omandi konteksti puudub sel tähendus. Kuid ometi just eraomandi ekstreemse vormina pole selles midagi, mis vastaks tõeliselt liitele „era-” – see on eraobjektina täiesti tähendusetu.”[6]

Kohmaka teoreetilise mõtte illustreerimiseks kujuta ette, et kõnnid mööda inimtühja tänavat ja tuul puhub sinu suunas 50-eurose rahatähe. Selle omanikuta olek tundub sulle ühelt poolt täiesti uskumatu ning teisalt vaatad paremale ja vasakule ning teed pretensioonide puudumisel sellele absurdsele seisundile lõpu – ise omanikuks hakates.

Majandusteadlased mõtlevad rahast kui vahetust lihtsustavast vahendist (ingl medium). Seega, selgitab Yuran, ei tasu ära unustada meediauuringutest pärit maksiimi: medium is the message ehk meedium ongi sõnum. Mis on raha kui meediumi sõnum? Kui vaatame üht rahatähte, siis teame, et see on käinud läbi sadadest kätest ja lubrikeerinud kümneid tehinguid, kuid spetsiifilist ajalugu meil ei ole – vast seetõttu, et me ei vaja seda, vastasel juhul oleks ehk loodud viis, kuidas sellel silma peal hoida. Me ehk isegi väldime sellest mõtlemist – ühe viieaastase rahatähe lugu lööks meil tõenäoliselt hinge kinni. Yuran ütlebki, et „[raha] sotsiaalne olemus seisneb just selle võimes oma minevikku kustutada”[7]. Raha ebaisiklikkus ja samaaegne asendamatus kuulutavad sõnumit meie maailma kohta.

Raha lõhn, raha hais

Nii kurb kui see ka ei ole, kuulutataks patoloogiliseks pigem just äärmuslik püüd raha vältida. Kuigi sellega seotud neuroose leidub küllaga ja need on levinud[8], ei ole enamik inimesi rahateemades halvavalt haiged. Aga ega me ka tervisest pakata. Olgu tegu Gabby, Muski või Linnamäega, meie kujutelm rikkusest on tõenäoliselt huvitavalt moonutatud. Sellele moonutusele ausalt otsa vaatamine ja soov aru saada, miks me seda vajame, paljastab meile küllap väärtuslikke tõdesid meie endi kohta. See ei tähenda raha haiglase kokkukogumise õigustamist ega selle orjaks asumist, vaid võtab rahalt teatava võimu, lagundab selle tahet end taastoota.

[1] Foley, A. 2022. #185: The Rainbow Chain. – Reply All, 07.04.
[2] Kondo, M. 2015. Jaapani korrastuskunst: korrastamise elumuutev vägi, lk 15. 
[3] Kraus, M. W.; Keltner, D. 2013. Social class rank, essentialism, and punitive judgment. – Journal of Personality and Social Psychology, nr 105 (2), lk 247–261.
[4] Fiske, S. T.; Cuddy, A. J.; Glick, P.; Xu, J. 2002. A model of (often mixed) stereotype content: Competence and warmth respectively follow from perceived status and competition. – Journal of Personality and Social Psychology, nr 82, lk 878–902. 
[5] García-Sánchez, E.; Correia, I.; Pereira, C. R.; Willis, G. B.; Rodríguez-Bailón, R.; Vala, J. 2021. How Fair is Economic Inequality? Belief in a Just World and the Legitimation of Economic Disparities in 27 European Countries. – Personality and Social Psychology Bulletin, lk 1–14. 
[6] Yuran, N.; Hart, K. 2014. What Money Wants: An Economy of Desire, lk 76.
[7] Ibid, lk 99. 
[8] Furnham, H. 2014. The New Psychology of Money, lk 183–201. 

Liisi Grünberg töötab illustraatori ja animaatorina, mõnikord joonistab koomikseid.