Vahel tuleb beebil, kunstiteosel, sõprusgrupil või kultuurilehel käest lahti lasta ning lubada tal ringi kolada, põlv veriseks kukkuda ja kontrollimatuse ebamugavust taluda. Ainult nii saab aru, kust lähevad piirid ja milleks neid vaja on.

Lähtuvalt kaassõltuvuse võõrutusprogrammi suunistest panen ma nüüd igal hommikul kirja rea asju, mille pärast ma eelmisel päeval süümepiinu tundsin. Et ei saa sõbra näituse avamisele minna. Et ma ilma küsimata inimesele pikalt nõu hakkasin andma. Et ülesandele eitavalt vastasin. Et ma 16 euro eest maisikoerasid koju tellisin. Et ma raamatut, mis mulle tegelikult korda ei lähe, jätkuvalt edasi loen. Samas satsis panen kirja ka viisid, kuidas ma olen seda patoloogilist osavõtlikkust summutada suutnud. Lubasin endal laupäeval sürreaalselt suure kausitäie müsliga voodis lebada ja uut „Love Is Blindi” hooaega vahtida. Vastasin sõbranna kohtumisettepanekule eitavalt. Ei viinud korterikaaslase ostetud massiivset WC-paberi hunnikut „õigesse kohta”. Mõnel tuleb iseenda tahte kui orientiiri kasutamine uskumatult lihtsalt, paljud meist peavad aga käima ära üsna ootamatutes kohtades, mõistmaks, et enamasti teevad nad otsuseid lähtuvalt sellest, mida (nad eeldavad, et) teistel vaja on, ja mitte kunagi sellest, mida nad ise tegelikult soovivad. 

Seesama patoloogiline osavõtlikkus tekitaski minus elevust, kui „ükskõiksus” leheteemana kinnitatud sai. Kui eksootiline! Soovisin luua võimalusi kontrollimatute olukordade tekkeks. Anda ruumi juhusele. Tuua lugeja ette ebatavalise protsessi käigus sündinud tekste, ehkki tulemus seda võib-olla sada protsenti ei peegelda. Säärane lähenemine loob ruumi teistsugusele suhestumisele sinu kui lugejaga, kuna mängime endi kui leheloojate positsiooniga, astudes kohta, kus meie enda suhe trükituga on ambivalentsem, mängides mänge, kus võime jääda kaotajaks. Kui Aleksander pimeintervjuult Rob Haydeniga kontorisse saabus, raputas ta irooniliselt naeratades pead ja polnud kindel, kas sealt üldse midagi trükkimisväärset tuli. Kui Maia näitas mulle oma novellikatsetusi ChatGPTga, tajusin ma tema toonis kahtlust, mis minu hirnumislainete järel otsusekindluseks vormus. Kui mõistsin, et meie fotograaf Johanna Reinvald oli otsustanud pildistada Islandile sõitnud Anna Hintsi sõna otseses mõttes Zoomi ekraanitõmmistele, tekkis mu kõhus alguses teatav ärev kramp, kuni ma selle lehenumbri põhiideest lähtudes lihtsalt budalikult naeratasin, õlgu kehitasin ja laususin omaette: „Pohh!”

Mõnda tõmbab viimistletus, mind tõmbab „viga”. Mõni ajab taga lõplikku vastust, mina kaaluks lõputult hüpoteese ilma ühelgi neist maandumata. Loomingulises kontekstis ei ole murdumise ja murrangu vahel tervet vaksagi, eriti kui möödunud ei ole piisavalt aega, et tehtule konteksti luua. Strateegiline ükskõiksus aitab ühelt poolt seada fookust, kuna ebavajalikud signaalid ei aja andureid overdrive’i, teisalt katsetada uute viiside, ühenduste, vormidega ja meie reaktsioonidega nendele. Mis juhtub näiteks lugeja sees, kui muidu kohustuslikust suurest algustähest lause või nime alguses on loobutud ja seda veel arvustuses, nagu tegi Johanna Rannik? Kas häirekellad läksid tööle?

Vabandust! Piinlik, aga… lõppakordina segab vahele mu sisemine neurootiline hoolija… Ta palub edasi öelda, et me ei õilista siinkohal üleüldist maailmast eemaldumist ja poliitilist passiivsust. Ei, tahan pigem utsitada meid endalt – ja ümbritsevatelt inimestelt – küsima, kas ükskõiksus on mulle üldse kättesaadav. Kas ma saan kottimatust soovi korral mullikilena enda ümber mässida? Kas ma tunnen end elusana ka siis, kui ma parajasti millelegi ei reageeri? Kui vastus vähemalt kahele viimasele küsimusele oli eitav, siis oled väga õiges kohas. Elutervelt ükskõikne Müürileht asub sulle appi. 

Sanna Kartau, kultuuritoimetaja