Maailmalõpu stsenaariumite visualiseerimises pole midagi uut. Küll aga võib tulla üllatusena, et need fantaasiad kannavad endas vajadust inimlikuma ühiskonna ja parema mina järele.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Koroonaviiruse pandeemia tõttu kehtestatud eriolukorra alguse poole istusime sõbraga Tartus Toomemäel. Meie eriolukord oli üksteisega kohtumine, kuna Tallinnas tegutseval sõbral poleks ilma uutest elureeglitest tingitud töökohustuste äralangemiseta kodulinna asja olnud. Värsket reaalsust arutades tõi kaaslane välja, et tal on kuidagi hea meel tühjade tänavate ja järsku saabunud vaikuse üle – see on nagu maailmalõpp, millest ta palju mõtleb. Mingi sügava unistuse ootamatu täitumine.

Midagi niivõrd erilist selles ei olegi; apokalüpsisefantaasiad, kui te märganud pole, on üsnagi levinud. Kuid see mõte jäi siiski pähe kajama. Ehk ajastuse tõttu, kuid pigem äratundmise pärast. Nimelt olen üha sagedamini tähele pannud, et enne magamajäämist hakkavad mu peas täiesti iseenesest jooksma (post)apokalüptilised stsenaariumid. Selleni välja, et võtan voodis automaatselt asendi, nagu mul oleks püss käes. Miks püss? Olen ju rahumeelne inimene, miks mitte kitarr või labidas?

Ulme- ja düstoopiafännina ning suurema osa elust enda peas veetva inimesena pole sellised fantaasiad ka teadlikul tasandil mulle võõrad, kuid sisetunne ütleb, et siinkohal pole tegemist ainult isiklike ajaviite-eelistustega. Miks pööratakse maailmalõpule ning lõpujärgsele maailmale nõnda palju tähelepanu? Ja kuidas saab miski nii hirmus inimesi rõõmustada?

Lahendus katkisele ühiskonnale

Kelle fantaasiate külaliseks on apokalüpsis? Absoluutselt ebateaduslike meetodite najal (paljude tuttavatega rääkimine ja lõputute foorumiteemade lugemine) võin väita, et peaaegu kõigi. Silma ei hakanud näiteks suurt sugudevahelist erinevust (kangelaskujutelmi peetakse ju pigem meeste mängumaaks) ega vanusest tulenevaid lahknevusi. Loomulikult leidub ka neid, kes sellele teemale erilist tähelepanu ei pööra, enamasti tundub tegu olevat praktiliste, ühiskonnas hästi kohanenud ja kindlate pikaajaliste sihtidega inimestega. Mul on rõõm teatada, et selliseid tuttavaid on mul väga vähe.

Suuremaid erinevusi kohtab aga vormides, mille maailmalõpp inimeste peades võtab. Tahtsin esialgu tõsta fookusesse küll positiivsemad unistamised ning suuremad hirmud-paranoiad kõrvale jätta, kuid paraku tundub, et sellist piiri väga lihtne tõmmata ei olegi. Näiteks võib maailmalõpp pakkuda paradoksaalset, ent paljudele vajalikku kindlustunnet. Teadmine lõpust tekitab väiksemat hirmu kui teadmatus, katastroofiks saab valmistuda. Loomulikult on see vaid illusioon – tuttava maailma kollaps ei saa kuidagi pakkuda kindlust tuleviku suhtes, kuid keskendudes sellele ühele muutusemomendile, võib inimene sellegipoolest tajuda suuremat kontrolli.

Kontroll enda elu üle tundub üldse moodsa aja apokalüpsisefantaasiate puhul tähtsaks võtmesõnaks olevat. Valdav osa inimestest, kellelt maailmalõpuunistuste kohta aru pärisin, viitasid oma vastustega selles suunas. Järjest keerukamaks muutuv sotsiaalne ja tehnoloogiline keskkond tähendab üha suuremat sõltumist teguritest, mille mõjutamiseks me ei näe võimalusi. Olgu selleks majandusolud, vähese osalusega demokraatia, hõimuühiskonnast tohutult suurem inimhulk me ümber või ükskõik milline paljudest teguritest, mis moodustavad tsivilisatsiooni lämmatava koorma. Seega nähakse maailmalõppu kui ühiskonna restarti, lahendust lahendamatule probleemile, milleks on meid praegu ümbritseva reaalsuse ebainimlikkus. See on kui vaese mehe utoopia. Kui mul pole jõudu, julgust või usku enda ideaalide poole liikumiseks, jääb üle ainult oodata, kuni kõik laguneb. Ning siis saan ma lõpuks olla Mina Ise ja mu vastasteks on ainult need, kelleni ulatub mu rusikas.

Loomulikult on see läbinisti egoistlik fantaasia, kus unistaja on üks neist, kes lõpu üle elab ning ka pärast seda uues lihtsamas maailmas ellu jääb. Või kui ei jää, siis ta sureb kangelasena (ning kes olekski enda unistustes statist). (Post)apokalüptilised stsenaariumid ongi üldiselt kangelasfantaasiad: mina maailma ja uskumatult vaenulike olude vastu, indiviid kui kõrgeim autoriteet oma otsustes ja tegudes. Selles olukorras on paeluv moraalne selgus, kindel piir hea ja halva, tähtsa ja tähtsusetu vahel. Selgus ja lihtsus on ka otsustes ja prioriteetides ning kõige hävimine pole selle eest liiga kõrge hind. Kuid nagu sõnab anonüümne hääl internetist: „Ka mul on kalduvus langeda lõksu, mis ütleb, et suureplaaniline katastroof annab võimaluse rakendada oma oskusi, võita enda tegudega teiste austust. Mõnikord unustan, et maailm on juba praegu katki, ning kui ma oleks mingigi kangelane, ei peaks ta rohkem lagunema, et ma sellest aru saaks.” Nõnda vaadates on ka see fantaasia arg ning selles arguses oleme peaaegu me kõik suuremal või vähemal määral süüdi.

Teadmine lõpust tekitab väiksemat hirmu kui teadmatus, katastroofiks saab valmistuda.

Huvitavama ja parema otsingul

Peale egoismi ja arguse võime maailmalõpust unistades süüdistada end ka kannatamatuses. Düstoopilised tulevikuvisioonid on palju huvitavamad ja erilisemad kui järjekordsed sada aastat sama vana progressi. Mind on alati paelunud väljend „maailm jääb järjest väiksemaks”, selles on mõnus kibe annus nostalgiat millegi vastu, mida me isegi kogenud pole. Inimene tahab avastada ja vallutada, kuid selleks ei ole enam ammu ruumi. Isegi vaimsed matkarajad on ära tallatud ja reostatud. Miski pole päriselt minu oma ning isegi minu enda juures pole midagi erilist ega originaalset. Me igatseme midagi võõrast, kärestikku rahuliku voolu asemel, väljakutseid ning kas või valu ja kannatusi. Aga selliseid, mille lahendamisel meil on sõnaõigus. Need nukrad toonid ja süüdistused pole mõeldud etteheitena, vaid kirjeldusena konditsioonile, mis puudutab meist paljusid, teadlikult või alateadlikult. Ja tegelikult pole ju halb, et meil on nõnda keerulise eksistentsi puhul kas või enda peas kuhugi pageda. Vähemalt mõnikord ja mõneks ajaks.

Maailmalõpufantaasiatele toetuvad paljud kompleksse posttraumaatilise stressisündroomi (CPTSD, nagu PTSD, kuid traumad on korduvad või pikaajalised) käes kannatavad inimesed. „Apokalüpsis vabastaks mind süütundest, häbist, enese karistamisest, ärevusest ja enesetapumõtetest,” kirjutab üks stressisündroomiga kodanik Redditis. Ka siin kajab mõte kontrollist, kuid määravaks on pigem sisemised, mitte välised piirangud vabale ja loomulikule eksistentsile: „See on kui ülim vabanemine, moment, mil tekib ruumi selleks, et saaksin olla see, kes ma olen, mitte see, mida ma endast ootan.”

Kui sedasorti ärevustega, olgu need patoloogilised või tingitud lihtsalt inimolemusest, tõsisemaks minna, näiteks hakates mõnda maailmalõpustsenaariumit uskuma, võib inimene leida ka sotsiaalset tuge. Teadmine apokalüpsisest on salateadmine, sa oled paremini informeeritud kui ülejäänud lambakari, kuid sellel teel on sul ka ühise visiooniga kaaslasi. Kuulumine teadlikku eliiti annab jõudu ja tõstab enesehinnangut. Seda kohtab kõikjal, ususektidest ja vandenõuteoreetikutest radikaalsete keskkonnaaktivistideni.

Maailmalõppu nähakse kui ühiskonna restarti, lahendust lahendamatule probleemile, milleks on meid praegu ümbritseva reaalsuse ebainimlikkus.

Maailm lõppeb enne meid

Apokalüpsisefiksatsioonil on põnevat kultuurilist vundamenti. Näiteks jääb lõpmatus meie haardest välja, me suudame seda ette kujutada parimal juhul millegi väga suurena. Nõnda oleme harjunud mõtlema narratiivides, millel on algus ja lõpp. Lisaks on meie jaoks võimatu kujutada ette enda mitteeksisteerimist. Kui Mark Fisheri raamatust „Kapitalistlik realism: kas alternatiivi ei ole?” kuulsaks meemiks saanud lause ütleb, et „kergem on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu”, siis ka meie isikliku narratiivi puhul lõpeb maailm enne meid.

Kui heita pilk mütoloogiale, leiame samuti palju tuttavat. See, et kõik algav peab lõppema, on selge, kuid ka iga algus vajab ka millegi lõppu. Nii Odin kui ka Zeus pidid tapma oma eelkäijad, et maailm saaks olla selline, nagu ta on. Gilgameši eeposes, piiblis ning paljudes teistes tekstides korraldab mõni jumalus maailma ümber katastroofilise veeuputusega. Kõiksugu religioossed viimsepäevad, tihtipeale verised, markeerivad üleminekut mingisse teise olekusse, mida mõnel juhul pikisilmi oodatakse. Patused saavad karistatud, õiglased lunastatud. Miks ei peaks selline unistus veetlema, eriti kui oled oma elus kogenud ülekohut. Kui lõpud ja algused meile nii tähtsad on, võib apokalüpsisest kujuneda religiooni funktsionaalne aseaine, viis kõiksust veidigi seeditavamaks tõlgendada.

Kui minna veel ürgsematesse kaugustesse, leiame midagi lihtsat ja loogilist. Võimalike ohtude mentaliseerimine on aju tavapärane funktsioon, see aitab valmistada ette strateegiaid, vähendab ärevust ja tõstab ellujäämise tõenäosust. Freud intervjueeris sõdureid, kes olid esimeses maailmasõjas mõne jäseme kaotanud, ning leidis, et invaliidsusega kohanesid paremini need, kes olid varem sõjast fantaseerinud.

Düstoopilised tulevikuvisioonid on palju huvitavamad ja erilisemad kui järjekordsed sada aastat sama vana progressi.

Zombid vs. kliima

Maailmalõpu vorm käib ajaga kaasas. Viimastel aastatel televisioonis ja arvutimängudes võimsa tagasituleku teinud zombižanri funktsionaalsus populaarse apokalüpsisena on äratanud nii positiivset kui ka negatiivset kriitikat. Peetakse heaks märgiks, et me tulistame oma fantaasiates pigem inimkujulist elutut objekti, mitte näljast meeleheitel naabriperet. Teisest küljest ollakse mures, et külma sõja aegne tuumahävinguparanoia on liigutavatele laipadele maad andnud, sest nõnda võime oma kollektiivse valvsuse kaotada.

Puuduliku popfunktsionaalsuse poolest tasub mainida ka ühte palju tõsisemat meie ajastu teadvuses esinevat lõppu – apokalüpsist läbi kliimamuutuse. See on midagi zombidest palju reaalsemat, kuid seksikate maailmalõppude edetabelis see suhteliselt aeglane, keeruline ja tüütu nähtus eriti kõrget kohta ei saaks. Võib-olla kliima, tehnoloogia ja sotsiaalsete pingetega seonduvad lõpud ongi sedavõrd tõsised, et me oleme leidnud oma kangelasfantaasiate rahuliku nautimise jaoks piisavalt uskumatud narratiivid. Igatahes tasub populaarsetel maailmalõppudel silma peal hoida ja neid uurida, sest need reedavad meie liigi seisundi kohta nii mõndagi.

Lõpetaks siiski positiivsema mõttega. Kellele meist ei kuluks teinekord ära meeldetuletus, et kõigi aeg saab lõpuks otsa. Uusaastalubadused ja bucket list’id on meie kultuuris sama kindel stamp kui nende lõputu edasilükkamine. Appi tuleb apokalüpsis, mille seatud piirid (ükskõik kui reaalsed) aitavad ehk natukenegi ebavajalikust läbi navigeerida. Keegi ei ela iga päev nii, nagu see oleks ta viimane. Aga mõni päev ju võiks.

Tähendagu maailmalõpu fetišeerimine ellujäämisstrateegiat, väljapääsu impotentsest eksistentsist, psühholoogilisi kompensatsioonirituaale, inimmõtlemise loomulike piiride nähtavat projektsiooni või kas või lihtsat meelelahutust, why not, kindel on see, et apokalüpsisest me lahti ei saa. See käib meiega kaasas, lõpuni.

Paul Lepasson on lutsusportlane ja pseudointelligent.