VAHET POLE: puhang toretsevat kommertskunsti

13. aprillini on Nooruse galeriis avatud Marko Kekishevi viimase 26 aasta loomingu ülevaatenäitus „VAHET POLE”, millega tähistatakse ühtlasi Eesti graafilise disaini lipulaeva 50. juubelit.

13. aprillini on Nooruse galeriis avatud Marko Kekishevi viimase 26 aasta loomingu ülevaatenäitus „VAHET POLE”, millega tähistatakse ühtlasi Eesti graafilise disaini lipulaeva 50. juubelit.

Retrolegend videodisko

Retrolegend videodisko

Avamisel oli saal täpselt nii täis, et sai rahulikult töid vaadata, kuid ei olnud ka tunnet, et oleks vähe inimesi. Kohal olid nii Kekishevi noored tudengid ja vanemad kolleegid Tartu Kõrgemast Kunstikoolist kui ka rahvast tänavalt. Isegi Kursi koolkonna raskekahurvägi Albert Gulk pidas tähtsaks koos oma lahutamatu saatjaskonnaga naabermaja ülakorruselt alla tulla. Sündmus, mis leidis kajastamist kohe ka Facebooki kommentaariumis: „Tore, et klassikud suhtlevad!”.

Väljapanek on jagatud kahte ossa: märgikollektsioon „Signum” ja plakativalik „Tempus fugit”. Kaks näitusekomplekti on suurepäraselt eristatavad ja vaadeldavad. Töid on Kekishevile omaselt palju, mitmes reas, aga sellise produktiivsuse ja nüüdseks ka vanusega mehelt ei oleks osanud vähem oodatagi. Pigem on Markol probleeme selekteerimisega. Valikusse mahuvad nii kunstniku enda, plakatitriennaalide žürii kui ka rahva lemmikud. „Mulle kui professionaalile pakuvad pinget natuke teised asjad kui publikule. Seega on ekspositsioon küllaltki mitmekesine,” kommenteeris Kekishev. „Mõnikord on juhtunud nii, et saadan portsu töid triennaalile ja minu lemmikud ei saa esimesest voorust edasigi. Need aga, mille saatsin niisama nalja pärast, osutuvad hiljem hoopis võitjateks.”

Eksponeeritud 96 plakati seas on töid, mis on tuttavad linnaruumist, kultuuri- ja meelelahutusüritustelt (vt galeriist töid 1, 2, 3, 4) ning Hella Hundi menüüst (5). Just see susibaar on olnud koos NYYD Ensemble’iga (2013. aastast YXUS Ensemble) (6) läbi aegade Kekishevi suurimad tellijad ja nende ülekaal on näitusel ka selgelt tunda. Sellele lisaks on ta jätnud kunstilise jalajälje kõikjale, kuhu on oma nina pistnud: plakatitest tuleb muu seas välja, mis koolis käis Marko poeg (7) ja kes tema sõpradest tegeleb õlle pruulimisega, kus ta sööb lõunat, käib teatris ja millised on tema poliitilised eelistused. Huvitav, kas kujundatud oksjoniplakat pandi enampakkumisele või pole graafiline disain traditsioonilises väärtushinnangute süsteemis kunst?

Marko Kekishev on suutnud lahendada pealtnäha tavalised kommertstellimused kadestamapaneva omanäolise huumori ja radikaalsusega. Tundub, et Kekil on õnnestunud vältida selliste äriliste plakatite tegemist, mille jalamis haigutab suur logode surnuaed. Või on need lihtsalt valikust välja jäetud?

Mõningate plakatite puhul ei pane esmapilgul tähelegi, et tegemist on supermarketi reklaamiga. Tavaarusaamade kohaselt ei tohiks klient sellise tulemiga ilmselt küll rahul olla, aga siinkohal on kunstnikul nähtavasti õnnestunud seda paradigmat murda. Maailmaparanduslik amokijooks kommertsdžunglis on tõelisele kunstilõvile väljakutse, mitte paratamatus, ja oma visuaalkeele kujundamine võrdub territooriumi kehtestamisega.

Eksponeeritud märkide seast leiab embleeme igast eluvaldkonnast. Ühte planšetti jagavad Eesti filmi andmebaas, Parunid ja Vonid, jällegi Hell Hunt ja kunagine Isamaaliit (8). Paar rida edasi võib aga leida Eesti innovaatilise kaasaskantava vesipiibu brändi HEKK logo (9). Sama planšeti teisel poolel ilutseb koos Kekishevi enda tööandja logoga ka Kivisildniku kirjastuse ja Karol Kallase tänuväärt books on demand’iga tegeleva väikeettevõtte Gutenbergi pojad graafiline identiteet. Kõik märgid on mustvalged. „Kui märk töötab mustvalgelt, siis töötab see kindlasti ka värviliselt,” seletab Kekishev oma monokroomset valikut.

Minge vaadake näitus kindlasti ise üle – mitte iga päev ei ole võimalik näha korraga nii palju toretsevat kommertskunsti! Kuigi – nagu öeldud – VAHET POLE.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kaasaegne kunst ja käsitöö. Vaateid Aafrikast
Ousmane Sow’ majamuuseum. Skulptor Ousmane Sow (1935–2016) looming illustreerib hästi Senegali ja Prantsusmaa suhete keerukust pärast koloniaalajastu lõppu. Senegalis sündinud Ousmane Sow läks, nagu paljud tema kaasmaalased, Pariisi õppima ja tegi seal kõigepealt karjääri füsioterapeudina. 1980. aastatel hakkas ta looma skulptuure, mis kujutavad mitmeid Aafrika rahvaid – nubasid, maasaisid, suulusid jt. Need omapärases autoritehnikas ja kehalisusele suurt tähelepanu pööravad skulptuurid ühelt poolt võimestavad postkoloniaalseid Aafrika rahvaid, teisalt aga jätkavad koloniaalajastul kinnistunud pilku ja stereotüüpe. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et talle on olnud üheks suureks inspiratsiooniallikaks Leni Riefenstahli fotoseeriad aafriklastest. Mitmed Sow’ tööd tegelevad koloniaalajastu konfliktide ja ülestõusudega ka teistel mandritel, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kunstniku majamuuseumis joonistus välja tema loomingu ja selles käsitletud teemade keeruline suhe Prantsusmaaga. Fotod tema tööde eksponeerimisest Prantsusmaal ja Pariisi avalikus ruumis pakuvad ilmselt kinnitust kunstniku rahvusvahelisele mainele ja staatusele nagu ka fotod kohtumistest Prantsusmaa poliitikutega. Samas osutab see ka Sow’ vajalikkusele prantslaste jaoks, kuna ta loomingu tunnustamine võimaldab neil tegeleda oma koloniaalsüüga – ja kohati tundus, et seda vahest küllaltki turvalises raamistikus.
Ousmane Sow’ majamuuseum. Skulptor Ousmane Sow (1935–2016) looming illustreerib hästi Senegali ja Prantsusmaa suhete keerukust pärast koloniaalajastu lõppu. Senegalis sündinud Ousmane Sow läks, nagu paljud tema kaasmaalased, Pariisi õppima ja tegi seal kõigepealt karjääri füsioterapeudina. 1980. aastatel hakkas ta looma skulptuure, mis kujutavad mitmeid Aafrika rahvaid – nubasid, maasaisid, suulusid jt. Need omapärases autoritehnikas ja kehalisusele suurt tähelepanu pööravad skulptuurid ühelt poolt võimestavad postkoloniaalseid Aafrika rahvaid, teisalt aga jätkavad koloniaalajastul kinnistunud pilku ja stereotüüpe. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et talle on olnud üheks suureks inspiratsiooniallikaks Leni Riefenstahli fotoseeriad aafriklastest. Mitmed Sow’ tööd tegelevad koloniaalajastu konfliktide ja ülestõusudega ka teistel mandritel, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kunstniku majamuuseumis joonistus välja tema loomingu ja selles käsitletud teemade keeruline suhe Prantsusmaaga. Fotod tema tööde eksponeerimisest Prantsusmaal ja Pariisi avalikus ruumis pakuvad ilmselt kinnitust kunstniku rahvusvahelisele mainele ja staatusele nagu ka fotod kohtumistest Prantsusmaa poliitikutega. Samas osutab see ka Sow’ vajalikkusele prantslaste jaoks, kuna ta loomingu tunnustamine võimaldab neil tegeleda oma koloniaalsüüga – ja kohati tundus, et seda vahest küllaltki turvalises raamistikus.
10 min

Kaasaegne kunst ja käsitöö. Vaateid Aafrikast

Kõik, kes on kursis kaasaegse kunsti, biennaalide ja triennaalidega, teavad hästi, kui moes on praegu Aafrika kunst, käsitöö ja pärandtehnikad. Ent nagu kunstivälja suurte trendide puhul ikka, saadavad ka seda probleemid. Kui palju ja kas üldse on aafriklaste craft’i ilmumine Euroopa…
Institutsioonid ei nuta
11 min

Institutsioonid ei nuta

Tänapäeva kultuurimaastik ei soosi loomingut kui kunstniku vastust sisemisele sundusele või ühiskondlikule vajadusele, vaid dikteerivaks saavad taotluse vorminõuded ja parasjagu kuumad märksõnad. Fiktiivne dialoog uurib, millist vastutust kannavad selles olukorras kunstiinstitutsioonid ning kas seekord õnnestub midagi „päriselt olulist” ette võtta.
Neli vaadet EKA lõputööde näitusele TASE’25
TASE’25 avamine.
16 min

Neli vaadet EKA lõputööde näitusele TASE’25

Neli arvustajat – Sabina Ummelas, Edvard Vellevoog, Poul Jakob Levertand ja Elina Adamson – võtavad meid kaasa tänavusele EKA lõputööde näitusele TASE.
Müürileht