Tehku teised Vaiko Eplikut palju tahavad, lõpuks teeb ta iseend ikka kõige paremini.

★★★★★

Me oleme neid lugusid varem kuulnud. Kindlasti oleme. Ma ju tean! Pea iga loo värskel albumil „Klišeed” saaks paigutada mõnesse Vaiko Epliku ajajärku. Seal on seda albumilt „Neljas” tuttavat päikesebriisi, seal on „Nelkide” häbitut romantikat, kõige peenemad-nüansirikkamad lood võiks kuuluda vabalt „Kosmoseodüsseiale”, aga sähvatab ka plaadi „Tants klavessiini ümber” estraadirenessanssi. Kuulajal, kes on aastaid Eplikuga kaasas käinud, läheb selle plaadi peale suu naeratusest kangeks ja pea töötab nagu koorelahutaja. See on best-of-kogumik, ainult selle vahega, et päriselt pole need lood kunagi varem ilmavalgust näinud. 

„Klišeed” tõestab, et Vaiko Eplik ei karda tunnistada läbikukkumisi ega pühitseda õnnestumisi, ta on väga täpselt teadlik oma loomingulisest pärandist ning suudab seda üllatavalt objektiivselt hinnata. Muidugi, iga artist jõuab oma karjääris mingil hetkel tagasivaatava albumini ja hakkab tegema uusversioone vanadest hittlugudest, aga sedalaadi tühise nostalgiaulma asemel püüab Eplik hoopis luua destillaati iseendast. Ta ei ürita mitte oma piiridest välja murda, kasvada, areneda, muutuda, erineda, vaid hoopis raame kokku tõmmata ja mõista, mis teeb Vaiko Eplikust Vaiko Epliku. 

Ma olen seda albumit varsti vist sada korda kuulanud ja mul ei ole tegelikult selle muusika kirjeldamiseks sõnu, kõik on justkui juba varem öeldud, ma olen neid mõtteid varem mõelnud. Aga ehk kirjeldabki just see albumit „Klišeed” kõige paremini? Vaiko Eplik pani kokku 40 minuti jagu muusikat, mis on talle nii igiomane, sedavõrd vaikoepliklik, et me lihtsalt kuulame, noogutame, mõnuleme, tõdeme ehk isegi, et tegu on Epliku seni parima albumiga, ja rohkemat ei peagi ütlema. Või siis äkki nii: kui see oleks Vaiko Epliku kõige viimane plaat, siis ei oleks mitte midagi häbeneda.