Track #1 – Intro

Illustratsioon: Carl-Robert Kagge

Nihilist on see tüüp, kes roomab, tõrvik käes, mööda rentslit. Teate küll seda kujundit kanaarilinnust kaevanduses. Nihilist ongi see kanaarilind, aga kaevanduse asemel eksleb ta sõnnikuhunnikus. Kõik on graafilisem. Postimehes mõtestatud maailm puruneb kildudeks.

Nihilist on see tüüp, kes ei jää vait. Pidev sõnamulin on tema sisse kodeeritud: panus on kvantiteedil, mitte kvaliteedil. Nihilist on nagu laps, kes ei lõpeta küsimist isegi siis, kui vastus kõigile teistele ülimalt loogiline tundub. Miks ikkagi Savisaar Kremli käepikendus on? Mis mõttes on GTA koolitulistamises kaudselt süüdi? Miks Stalinis midagi positiivset ei või näha? Miks? Miks? Nagu meeleheitel lapsevanem hoiad peast kinni, aga tagantjärele hakkad ka ise küsima, aga miks nii? Seal ilmuvad tekstid, mida isegi jagaks, kui Kender selline jobu ei oleks või kui seal nii palju roppusi ei lendaks.

Nihilist on see tüüp, kelle jaoks suguelundid ja kehavedelikud on eneseväljenduseks ammendamatu varasalv. Nihika pidžinis on tegu sidesõnadega. Ja kui eesti keel veab alt, otsitakse abi inglise või vene keelest. Elavat keelt käivad nad kogumas tänavatelt, kus fentanüüli nimetatakse kord küüruks, kord fantaks. Nihilistiga peaks kaasas käima eraldi sõnastik, sest parimad lood võivad ilma selleta rookie’de jaoks enigmaatiliseks jääda.

Nihilist on see tüüp, kes kuseb avalikus kohas, tsiteerides mendile Kanti. Hiljem, kui ta on jõustruktuuride esindajad politseibussis persse saatnud, masterdades selleks Eminemi lugu „The Real Slim Shady”, tuleb politseil luua toimunu hindamiseks erikomisjon. Ka selline miiniväljadel tantsimine kuulub Nihilisti DNAsse. Neile meeldib asju õhku lasta. Sõnadega. Virtuaalruumis verbaalseid püromaanitrikke sooritades sünnivad uued maailmad. Vähemasti meeldib neile mõelda endast kui ühiskonna avangardist.

Loe edasi Müürilehe suvenumbrist…