Sel aastal järjekordse jutukogu „Unistuste tappev kasvamine” välja andnud kirjanik Mehis Heinsaar rääkis Maia Tammjärvele (võib-olla mõtlikumalt ja tõsisemalt kui oodanud oleks!) sellest, miks teda viimasel ajal Tartus vähem näha on.

Mehis Heinsaar. Foto: Priit Mürk

Erakluse põhjustest, kaose ja selguse vahel orienteerumisest, mikrouniversumi maadeavastamisest… Juhuslikult haakis selle lehenumbri üldise teemaga vaimse tervise küsimus Mehiselgi – jutuks tuleb muu hulgas depressioon ja selle ravimine, Vaino Vahing, doktor Mehilane, Maria Volkonskaja. „On vist muutuste aeg,” möönis Mehis oma Karlova köögis kohvitassi taga. „Mul on olnud juba aastaid seesmine tahtmine muutuda – mitte muutuda paremaks, vaid teiseneda millekski muuks.”

Aga mõtisklevama ja tõsisema kõrval leidub intervjuus mõistagi ka helgemaid toone, sh mitu põnevat raamatusoovitust, teekondi Mekani ja kohtumisi Käru poe ees, lisaks tuvastame Eesti võib-olla kõige rõõmsama kirjaniku.

„Sisekosmos on suur ja lai. Iga inimene on omaette kosmos või saladus. Ja ma olen siiski veendunud, et igaüks suudab oma saladuse või selle millegi, mis muudab elu problemaatiliseks, ikkagi ise lahendada. See on küll paras väljakutse.”

NB! Värskes Müürilehes on ka valik Heinsaare uuemat luulet.