Meid ümbritsevas keeles kohtab palju hübriidset ja kohati improviseeritut. Eri keeled ja kultuurid segunevad nii turutüpograafias kui ka arvutiekraanidel.

Vanaema Niina borširetsept. Foto: Patrick Zavadskis

Kui ma põhikoolis käisin, ootas mind alati pärast koolipäeva köögilaua peal sooja toiduga termos ning peaaegu iga kord oli termose all kiri, mis juhendas mind toitu sööma. Selle oli kirjutanud minu vene rahvusest vanaema ning panin tähele, et vanaema käekiri oli kaunis erinev sellest, kuidas mind algkoolis kirjutama õpetati. Tollal arvasin, et ju siis niimoodi vanemad inimesed kirjutavadki. Nüüd, üle kümne aasta hiljem jalutan Balti jaama turul ja tunnen vitriinides olevate toodete hinnasiltides midagi hubast ja tuttavlikku. Saan aru, et lapsepõlve termose all seisnud kirjad ja hetkel nina all olevad sildid on teatud põhjusel väga sarnased.

Pärast Teist maailmasõda suunas Nõukogude Liit Eestisse ohtralt vene rahvusest tööjõudu.[1] Selleks, et uued kodanikud tuleksid võimalikult hästi toime Eestis elamisega, tuli neil õppida kirjutama ladina tähestikus. See ei ole kirillitsa kirjutajatele üleüldiselt nii suur väljakutse kui näiteks araabia või jaapani kirja õppimine, sest nii ladina kui kirillitsa tähestikud põhinevad omakorda kreeka tähestikul. Venelaste õnneks on võimalik suurt osa ladina tähestikust kirjutada täpselt samamoodi nagu kirillitsat ning võõraid märke, nagu näiteks „S-i” või „I-d” saab improviseerida. Hetkel on kalligraafiline käekiri hääbumas. Käekirja välimus peegeldab aega, milles elame ja nii ei ole dekoratiivsed kokku kirjutatud sõnad enam igapäevases kasutuses. Kaasaja inimene kirjutab tähti pigem lahku, sest nii on kiirem ja mugavam. Lisaks jätab lahku kirjutatud kiri palju moodsama mulje, nagu auto hobuse kõrval. Sellest on saanud uus norm, kus seriifid tähtede otstes kiirgavad akadeemilisust ning lihtsad ringi ja joone kombinatsioonid õhkavad äratuntavat argisust. Turu siltidel kohtuvadki omavahel kaks erinevat kirjakultuuri, sest siin võib leida grotesk-kirja meenutavaid vorme ja kirillitsalikke tähevorme. Ühildunud kirjas ei ole R-tähe diagonaalne jalg tavaliselt sirge, vaid käänuline. Kirillitsas on väiketähel „k” tõusev vertikaal, mis ei sirutu üle teiste väiketähtede, vaid on nendega sama kõrge. Sõnad on eesti keeles, kuid tähevormid on laenatud kirillitsast.

Näide Balti jaama turu sildist, kus sõnas „kartul” ei ole ei ladina suur K ega väike k, vaid kirillitsa к. Foto: Patrick Zavadskis

Kreeka, ladina ja kirillitsa tähestikes esineb palju sama häälduse ja välimusega tähti. Nagu sõnadel on homonüümid ja sünonüümid, on ka tähtedel homoglüüfid ja sünoglüüfid. Ortograafias ja tüpograafias on homoglüüf üks kahest või enamast identse või väga sarnase kujuga graafist, tähemärgist või glüüfist (näiteks kreeka, ladina ja kirillitsa A ja a) ning sünoglüüfid on glüüfid, mis näevad välja erinevad, kuid mille tähendus on sama (kirillitsa Д ja ladina d).[2] Kas sarnase välimuse või funktsiooni toel on võimalik pakkuda välja täielikku kahe erineva kirja segunemist?

29LT Fontsi kirjatüüp Zeyn, 2014, font. Autorid: Pascal Zoghbi ja Ian Party

29LT Zeyn on kaasaegne araabia ja ladina kirjatüüp ühes ning selle on kujundanud Pascal Zoghbi (agentuurist 29LETTERS) ja Ian Party (agentuurist Swiss Typefaces). Araabia osa inspiratsioon on ammutatud kirjasüsteemide Naskh ja Thuluth kalligraafiastiilidest, ladina pool on joonistatud Modern Serif Roman stiili põhjal. Mõlemad tähestikud loodi korraga, ohverdamata kummagi kirja omapärasid.[3] Üks digitaalne font ei ühenda kahte rahvust või ei tee ühe rahva olemist teise rahva kultuuriruumis lihtsamaks. Küll aga on fondi Zeyn eesmärk tuua esile araabia kirja konstrueerimise eripärasid, austades samal ajal ladina vorme, harida inimesi tähele panema ja hindama erinevate kirjade iseloomusid.

Ruben Pater kirjutab oma raamatus „The Politics of Design: A (Not So) Global Design Manual for Visual Communication” Zeyni fondist järgnevalt: „[Zeyni] tulemuse juures on rabav, et mõlemad kirjad säilitavad oma ainulaadse esteetika ja identiteedi, kuid samal ajal mõjutavad teineteise kirjavormide kujundust. Kirjade hierarhia loomise asemel võimaldab mitmekülgne kujundus nagu Zeyn lubada maailma tüpograafiate risttolmlemist ning rikastada tüpograafia tavasid.”[4] Kas tüpograafiamaailmas võiks olla sarnane koht ka kirillitsa-ladina seguks? Ladina ja kirillitsa kirjad läksid kumbki oma teed alates keskaja teisest poolest ning kirjade käsitsi kirjutama õppimist eristasid lääne ja ida vahel kultuurilised kui ka puhtalt loogilised erinevused nagu teistsugused tähekujud ja neile vastavad keelelised funktsioonid. Selleks et täpsemini välja selgitada kirillitsa käsitsi kirjutamise õppeprotsessi, küsisin sotsiaalvõrgustikus Reddit mitmes antud teemaga seonduvas alafoorumis nii kirjutamise, õppimise kui ka ladina-kirillitsa tähestike seotuse kohta ja mulle vastasid nii vene kui ka teiste endiste Nõukogude Liidu riikide rahvustest kasutajad. Paljud tõid välja termini пpoпиcи, millele on mitu tõlget, aga antud kontekstis tähendab see „kirjanäiteid”.

Näide „kirjanäitest”, mida kasutati vene koolides kirja õppeks. Iga tähte õpitakse kirjutama punktiiri ühendades ning lihasmällu korrates, et hiljem kirjutada vaba käega samamoodi.

Redditi kasutaja AholeThr0w4way kirjutaski samadest kirjanäidete lehtedest ja kursiiviõppest vene koolides. Esiteks tuli kirjutada vasakult paremale suur- ja väiketäht kokku, seejärel väiketähti kokku tervele reale ning sageli esinevaid kaashääliku ja täishääliku või kahe täishääliku kombinatsioone ja lihtsaid sõnu. Ladina kirja nad ei õppinudki või õpiti ainult trükitähti. Kursiivis ladina kirja tuli järelikult ise improviseerida. AholeThr0w4way lisas veel, et ta puutus kokku tõelise kursiivis ladina kirjaga hiljem, teises rahvusvahelises koolis, kui nägi, kuidas teised õpilased seda kirjutasid. Nii venelased, bulgaarlased kui ka serblased ütlesid, et raske oli mitte keskenduda käekirja korrektsusele, kui õpetaja hindas seda sama rangelt kui õigekeelt või stiili. Kirja ilma looklevate kurvide ja seotud tähtedeta ei eksisteeri ning kirjutamise viisid on n-ö sisse programmeeritud terveks eluks. Selline kiri ei peegelda ainult indiviidi, vaid ka kogukonda, kust inimene pärit on.

Vene rahvusest inimestele sai uueks katsumuseks arvutite pealetulek 1990. aastate keskpaigas. Kirillitsa kirja kasutavatele rahvastele oli nii riist- kui tarkvara kiri tavaliselt ladina kiri. Tuli leida meetodeid, et kasutada uut tehnoloogiat ja leida viis suhtlemiseks. Üheks võimaluseks luua kirillitsat ladina kirjaga on transliteratsioon ehk süstemaatiline ühe tähestiku loomine, kasutades teise tähestiku tähti (щ kirjutati näiteks sh, shch, sch, šc, shh või w). See süsteem põhineb Jan Labanowski 1990. aastate programmil TRANSLIT, mis muudab teatud tabeli põhjal kirillitsa tähestikus faili ladina tähestikku. Transliteratsiooni olen märganud tihti kasutatavat nii internetifoorumites ja jututubades kui ka võrgupõhistes arvutimängudes. Vaadata üle õla, kuidas vene rahvusest klassiõde trükib MSN-i oma sõbrannale tähestikebarjääre ületavaid numbri- ja tähekombinatsioone, mille vastuseks saab naerunägusid, ajas mind väga segadusse, aga ka vaimustas.

Arvutimängudes olen veel tähele pannud, kuidas transliteratsiooni kasutajaid kirillitsat kasutavates kogukondades isegi ignoreeritakse või keelustatakse. Sellest ei piisa, et ei saa oma emakeele tähestikus kirjutada, tuleb veel diskrimineerimisega rinda pista. Kirillitsa konstruktsioon transliteratsiooni moel on kaval viis tehnilise barjääri ületamiseks, juhul kui vene rahvusest inimesed sellest omavahel aru saavad. Aga mis saab siis kui kirillitsat kasutavad inimesed, kes ei oska seda lugeda või ei tea sellest midagi?

Tabel kirillitsa tähtede kirjutamisvõimalustest ladina tähestikuga

Lääs on üritanud kasutada kirillitsat mitte informatsiooni edastamiseks, vaid oma olemasoleva tähestiku kaunistamiseks. Selle nähtuse nimi on Faux Cyrillic, mida võib tõlkida väär-kirillitsaks. Kasutuse eesmärk võib olla tekstile Nõukogude Liidu või Venemaa hõngu lisamine või vastupidi, tegu võib olla mitte teadliku kirillitsa tähekuju kasutamisega (Bounty šokolaadi logos on kasutusel kirillitsa Y ladina Y asemel). Tegemist on lääne kultuuriruumi keskse nähtusega ja seda esineb sageli raamatu esikaantel, arvutimängude ümbristel ja pakenditel. Väär-kirillitsa on ohutu, kui esineb tarbekaupadel või filmides, aga üldjuhul tuleks teisest kultuurist laenamise puhul olla teadlik, kas tegemist on rahvust halvustava stereotüübiga või mis võiksid olla kaasnevad konnotatsioonid. Lisaks tekitab see palju segadust kirillitsat tundvas inimeses. Filmis „Red Heat” (1988) oli näitleja Arnold Schwarzeneggeri nimi kirjutatud väär-kirillitsas nii, et kirillitsat mõistev inimene oleks seda lugenud Lyaiold Schwlyazeieggeya.

Šokolaad Bounty

Filmi „Red Heat” (1988) algustiitrites on kirjas Arnold Schwarzenegger ehk Lyaiold Schwlyazeieggeya

Kirjanik Anthony Burgess lõi oma romaanis „Kellavärgiga apelsin” (1962) maailma, kus noored inimesed kasutavad slängina vene keelest laenatud sõnu. Släng kandis nime „Nadsat” ehk нaдцaть, mis viitab noortele inimestele vanuses 11–19 (одиннaдцaть, двенaдцaть, тринaдцaть…). On ka vastupidine nähtus nagu Runglish, mis on nagu eestlaste Estonglish, kus emakeelde on põimitud ingliskeelsed sõnad või väljendid. Puškini Riikliku Võõrkeelte Instituudi juhataja Juri Prokhorov on öelnud slängi teemadel, et „noored inimesed leiavad omale alati moodsad viisid kommunikeerimiseks, aga venekeelsete sõnade väärkasutamine solgib keele puhtust ning ei tutvusta võõrsõnu.”

Kui noorte moodne kommunikatsioon toimub paratamatult, siis miks mitte lasta sel minna oma teed ning üleüldse, kas mõne mittevenelase vale arusaam venekeelsetest väljenditest solgib vene keele puhtust või pigem puudutab just konkreetse isiku iseloomulikku kõnepruuki? Teadlikkuse levitamise vastu pole aga midagi öelda. Vaatamata kõikidele ladina ja kirillitsa sarnasustele ja vene rahva suutlikkusele olla paindlik nii päris- kui virtuaalmaailmas, esineb suuri arusaamatusi. Vältimaks väärkasutust nagu näiteks väär-kirillitsa, tuleks suurendada vähemalt kirja või kommunikatsiooniga kokkupuutuvates sektorites teadvustatust kummagi tähestiku korrektsest kasutusest, kui ka kummagi tähestiku tähendustest eri kohtades. Toetudes Redditi kasutajate märkustele, leian, et kaasajastades vene kursiivi, tuleb käekirja kaldest ja eripärasustest kinni hoida kui tuua see digitaalsesse maailma (kuidas püstine ja range д ning kursiivis ja looklev on samad tähed) ja vastupidi, et ladina sirgust ja sümmeetrilisust tuleks kaunistada kirillitsa käänulise iseloomuga. Ladina ja kirillitsa tähestikku ei pea ilmtingimata üheks kombineerima. Tähestike segu eesmärk ei ole keele või kirja solkimine, vaid nagu ladina ja kirillitsa segunemise ajalugu ise näitab, toetab see kirja uuenemist ja kohanemist. Minu vanaema ega Balti jaama vene rahvusest müüjad ei jäta oma käekirja sisse kirillitsalikke vorme propageerimaks mõnd põhimõtet, tehnoloogiaettevõtted ei ürita teha venelaste elu raskemaks, noorte eesmärk ei ole solkida oma pärandit. Kirjade segunemised toimuvad igapäevasel tasandil paratamatult. Maailmas toimuvad muutused ja inimesed peavad muutustega kaasa minema. Kui mul tekib mõte, et ladina ja kirillitsa tähestikud võiks koos toimida, siis ma lähen selle mõttega edasi.

[1] Vabamu kaastöölised. Õiguse vastu ei saa ükski – Ülevaade okupantide rahvuspoliitikast Eestis.
[2] Miller, Tristan. Russian-English Homoglyphs, Homographs and Homographic Translations. Word Ways.
[3] Zoghbi, Pascal. 29LT Zeyn : A Graceful Multilingual Typeface. 29LT Blog, 15. september, 2014.
[4] Pater, Ruben. The Politics of Design: A (Not So) Global Design Manual for Visual Communication. BIS Publishers, 2016.

Patrick Zavadskis on hiljuti Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud graafiline disainer ja muusik.

Uurimus on seotud Patrick Zavadskise lõputöö projektiga „Niina”, mis koosneb kirjatüübist ja kirjatüüpi esitavast kokaraamatust, millega saab tutvuda EKA graafilise disaini osakonna lõpetajate näituse veebis walks.work.